Luuletaja ja muusik EiK paneb iganädalaselt kokku umbes 30-minutilise sõidumuusika listi, mida autos olles, rattaga pedaalides, pargis jalutades või ka kodus toimetades kuulata. Iga loo juures on lühike kirjeldus, miks just see pala kuulajat kõnetada võiks. Ava Spotify, vajuta “mängi” nuppu ja naudi!
Eelmisel nädalal alustatud rubriik poole tunni värske muusikaga liiklemise taustaks saab järje. Kui uuele esitusloendile peale vaatan, võin öelda, et läbivaks jooneks osutusid gruuvikalt puhtaks produtud taustad ja laulutekstid, mis löövad oma pealtnäha tähendusetute, ent kõikehaaravate sõnadega. Palju indie popi, pehmet tantsumuusikat ja sädelevaid pisidetaile. Mõnusat tutvumist!
Kui eelmine sõidumuusika esitusloend jäi kuulamata, leiad selle siit: EiK soovitab: Sõidumuusika – aga mitte ainult – nädal 40
Ouu “Värvides”
Ilmselt üks parimaid palasid sellelt lahedalt veidralt eesti bändilt, mis on oma pidevate stiililiste suunamuutustega käinud muuhulgas läbi näiteks nii psühhedeelse indie folgi kui ka nostalgilise yacht-roki faasi. Lihtne seedida, pehme ja kerge, aga samas nii paigas, et rohkemat polegi tarvis. Täpselt midagi taolist, mida ühel neist viimastest päikeselistest sügispäevadest taustale mängima vajutada.
Art Garfunkel “Waters of March”
Selle imelise loo, mis pärineb legendaarse folk-rokiduo Simon & Garfunkel ühe asutajaliikme 75ndal aastal ilmunud sooloplaadilt, tooksin välja eriliselt just tema küllaltki tähendusetute, ent samas kohutavalt liigutavate sõnade poolest.
Kolm ja pool minutit, mille sisse on mahutatud sisuliselt terve elu – ladudes üksteise otsa näiliselt suvalisi fraase nagu näiteks “surm”, “tuul”, “tühjus”, “rõõm südames”, “elu lubadus”, aga ka “jalg”, “tigu”, “püssipauk surmvaikses öös” või “majaplaan”, hakkavad silme ees keerlema erinevad pildid ning aju loob tahtmatult nende vahel tähendusi. Samas on “Waters of March” oma mõnusa bossa nova rütmiga väga hea rahusti närvilises liikluses.
Fishmans “BABY BLUE”
Kurioosse Jaapani bändi 1996. aastal ilmunud hitt “BABY BLUE” on oma sisu poolest paras veidrus, sidudes kokku dub-rütmi, laisalt seljatoele nõjatuva popi-gruuvi, vahemängud flöödi ja orkestratsiooniga ning kummalise falsetti laulva meeshääle.
Ometi toimib see tervik, mida ei oskaks päriselt kuulmata uneski ette kujutada, suurepäraselt. Veel üks lugu sügiseseks kulgemiseks, ainult et absoluutselt omanäolise nurga alt.
Steve Lacy “Donchano”
Kes vähegi viimastel aastatel raadiot kuulanud, on ilmselt peale sattunud ka Steve Lacy laisalt flirtivale stiilile. “Donchano” pärineb ta 2020. aastal välja antud demode albumilt “The Lo-Fis”, mis koosneb selle R&B-artisti sahtlipõhja vedelema jäänud poolikutest katsetustest, mustanditest ja varjatud pärlitest.
See lugu on sealt üks mu lemmikuid, tuletades taas meelde lihtsat tõde, et end on tarvis rohkesti toetada ja armastada.
SUVE, jonas.f.k “Tuksub, Tuksub”
Jonas Kaarnametsa ja Kristjan Kallase möödunud suvel sündinud city popi mõjutustega stuudioprojekt SUVE on küll ilmselgelt nimelt selle kindla aastaaja tarvis loodud, aga minu esitusloenditest ei kao see ka oktoobris – sobib sama ilusasti. See vahetevahel üsna ekstsentriliste laulusõnadega plaat on ilmselt kodumaise alternatiivmuusika armastajatel juuni lõpust juba täiesti pähe kulunud, kuid kui vahepeal ununes, soovitan soojalt uuesti ette võtta.
“Tuksub, Tuksub” sobib hästi ka siis, kui käsi hakkab jälle istmesoojenduse nupu poole küünitama ning ilmselt passib ka neisse pimedatesse pärastlõunatesse nelja seina vahel, kui läinud suve leinamisest saab üha suurem ootus ja elevus uue ees.
L’Impératrice, Rejjie Snow “Everything Eventually Ends”
Pärast seda, kui mul oli 2017. aastal au Rejjie Snow kontserti soojendada, olen selle Iiri juurtega madalahäälse räppari tegemistel alati kõrva peal hoidnud ning pettumust pole tulnud kordagi, kõik on jube smooth.
Paar päeva tagasi ilmus temaga koostöös aga veel üks värske pärl, kui kokku saadi prantsuse nu-disco supergrupiga L’Impératrice (mis muuhulgas käis samuti veel möödunud aastal Eestis esinemas). Tulemuseks ülipuhta kõlaga ja löögi peale lajatav singel, mille saatel õõtsuda on puhas lust.
Jazzanova, Zakes Bantwini “In the Morning”
Tekitab tugevalt varahommikuse tunde, kui maailm ümberringi veel liigutama pole hakanud. Minimalistlik ja täiesti kütkestava bassiliiniga laul, mis sobib eriti hästi kuulamiseks näiteks päeva esimese kohvitassi kõrvale või pikale bussisõidule.
Guts “Dance, Love & Die”
Soovitan väga kuulata siis, kui pea on nädala tegemistest juba liialt väsinud ning tekib tahtmine kiiresti kõndida, ehk isegi joosta: sellel müstilise prantsuse produtsendi loodud palal on tõeliselt hea minek.
Vabastavalt lihtne refrään ja mitu säravat soolot – mida enamat veel soovida? Muuseas avastasin selle loo Joachim Trieri filmi “Maailma halvim inimene” soundtrackist, soovitan soojalt vaadata, kui selle Eesti kinodes jooksmise ajal veel ei jõudnud!
Kaanepilt: Telliskivi Ööturg 2022