Isejuhtiv auto ehk robotjuhitav sõiduk reageerib mistahes olukorras inimesest kiiremini ja suudab olla täpsem ning tähelepanelikum. Miks sellegipoolest juhtub isejuhtivate autodega liiklusõnnetusi? Kas küsimus on autonoomsete sõidukite lihtsameelsuses? Või suutmatuses, detailide taga hoomata tervikpilti?
USAs Californias tehakse autonoomsete sõidukite testsõite tavaliikluses juba mõned aastad ja luba on selleks antud kümnele tootjale. Michigani ülikooli liiklusuuringute instituut UMTRI avaldas hiljuti uuringuaruande, mille kohaselt satuvad isesõitvad autod aga statistiliselt hoopis sagedamini liiklusõnnetustesse kui inimese poolt juhitud tavalised sõidukid.
Uuring viidi läbi aastatel 2012-2014 ja selles osalesid kolme tootja, Google, Delphi ja Audi autonoomsed sõidukid,mille sõidukite koguläbisõit uuringu jooksul oli 1,2 miljonit kilomeetrit. Uuringuperioodil olid need autod osalised 11 liiklusõnnetuses, olemata üheski neist süüdiolevaks osapooleks.
Ka õnnetuste raskusaste oli pigem alla keskmise. Kõige sagedamini oli tegemist tagant otsasõiduga autole, mis oli peatunud või mille kiirus oli alla 8 km/h. Sageduselt järgnesid muud tagant otsasõidud ning küljeriivamised.
Mõistagi on see õnnetuste arv veel liialt väike mistahes üldistuste tegemiseks. Kuid huvi pakub hoopis asjaolu, kas isejuhtivate autode sõidustiilis on midagi sellist, mida tavaliiklejad vääriti mõistavad.
On teada, et näiteks üldisest liiklusvoost aeglasem juht kutsub esile möödasõite ja pidurdamisi. Ka ristmikel on liiklusvoo ühtne rütm ja liiklejate käitumise ettearvatavus liiklusturvalisuse seisukohalt olulised.
Äkki peaksid autonoomsed sõidukid jälgima üldist liiklussituatsiooni laiemalt kui seni ning enamgi veel, paremini kohanduma kaasliiklejate sõidustiili ja –rütmiga?
Linnade liiklusvoo kulgemise kiirus sõltub tipptundidest, tänavate laiusest, liiklejate arvust ja tuhandest muust pisiasjast, mida isesõitvad autod esialgu veel arvesse võtta ei oska.
Kõige raskem on aimata, mida teeb ühe või teise sõiduki juht – inimeste käitumine liikluses on kahjuks inimlikult ettearvamatu. Robotauto aga on loomult korrektne ja usaldav ning häälestatud eeldama, et kõik liiklejad on ilusad ja head.
[dropcap]![/dropcap]Autonoomseks autoks nimetatakse sõidukit, mis täidab tavapärase sõiduki funktsionaalsusi, suutes jälgida ümbritsevat keskkonda ning navigeerida ilma juhi abita.
Iseseisvad sõidukid tajuvad oma ümbrust radari, Lidari, GPSi ja kompuuternägemisega. Saadud info põhjal arvutab süsteem välja kõige sobivamad võimalused teekonnaks ja ka teiste sõidukite vahel navigeerimiseks. Autonoomsed autod saab jaotada erinevateks tasemeteks:
Tase 0 – juht kontrollib sõidukit ainuisikuliselt
Tase 1 – autol on peal eraldiseisvad automaatsed operatsioonid nagu automaatne pidurdamine
Tase 2 – süsteem kontrollib kahte tegevust – näiteks hoiab pikivahet ning jälgib, et sõiduk püsiks raja keskel
Tase 3 – süsteem võtab üle kogu sõiduki juhtimise, olulisel hetkel piisava ajavaruga juhile kontrolli tagasi andes
Tase 4 – sõiduk on täisautomatiseeritud, juhti ei kaasata
[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap]Korra on politsei olnud sunnitud isejuhtiva auto kinni pidama seetõttu, et see liiklusvoogu takistas. Ka oleme kirjutanud, et isesõitvad autod on kiusatus, tegeleda neis kõrvaliste asjadega.
California seab piiranguid autonoomsete sõidukite testimisele ning maailma linnad ei oska tegelikkuses ette kujutada, mida kogu see robotjuhtimine endaga linnakeskkonnas kaasa toob. Spekulatsioone on õhus ja neid kipub pigem juurde tulema.
Kõige nõrgem lüli on jätkuvalt inimene, kes ei tea ise ka, mida ta täpselt tahab ning mida isejuhtivalt autolt ootab. Kahtlemata saame nende võimekuse kohta katsetuste jätkudes aina enam selgust. Päris ohutuks muutub sõit vast alles siis, kui kõik autod on autonoomsed ning omavahel ka suhtlevad.
Allikas: UMTRI, Tartu ülikooli viktoriini “Kobras” infomaterjalid. Pildid: Audi, Deplhi
