Mitmed Euroopa riigid plaanivad keelata sisepõlemismootoriga sõidukite müügi, uskudes elektriautode läbimurret. Euroopa Liidu siseselt on aga hulk seadusi, mis keeldudele vastu räägivad; elektriautode võidukäiku takistab ressursinappus. Soomlased on sel teemal alustanud diskussiooni.
Naasin paar päeva tagasi Norrast, kus käisin tutvumas Baieri autotehase uusima toodanguga. Suur osa nende lähituleviku mudelivalikust on kantud moodsatest trendidest: pistikhübriidiga varustatakse nii SUV-d kui sportkupeed. Elektriautode valik laieneb kahe aasta jooksul jõudsalt kümnekonna mudelini.
Õhtusöögilauas võtsid Soome kolleegid jutuks sisepõlemismootorite keelustamise. Arutelu, mille ajendiks sai Rootsi äsjane otsus keelustada alates 2030. aastast kõikide uute sisepõlemismootoritega sõiduautode müük, läks päris tuliseks.
Jõudsime ühisele seisukohale, et nn tavaliste mootorite keelustamisega kiirustatakse liialt kuna ees ootav tulevik on hägune, helesinised ja -roosad nägemused põhinevad poliitikute ja aktivistide usul, et elektriautod levivad lähiajal massidesse ning heitmeprobleem saab ühe ropsuga lahendatud. Populism to the max!
Hetkeseisuga on Rootsi juba kümnes riik, kus niisugune keelustamisotsus tehtud, meile lähimatest riikidest on nende hulgas ka Norra ja Taani.
Saastavate autode probleemiga tegelevad aktiivselt ka Prantsusmaa ja Saksamaa, ka Soomes on avatud selleteemaline diskussioon, ent esialgu piirduvad lubadused vaid transpordiministri ootamatu väljaütlemisega diiselmootoriga autode suunal.
Sisepõlemismootorite vaenamine näib olevat Euroopas kasvav trend. Sõiduautode kallale minemine on kõige lihtsam variant, sest muu – ja oluliselt saastavam – mere- ja maismaatransport on elutähtis.
KAHEPALGELINE POLIITIKA
The Conversation toob ühe huvitava võrdluse: iga päev põletavad kaubalaevad keskmiselt 2 miljardit barrelit raskekütust, mis saastab keskkonda 1800 korda rohkem kui kõik USA teedel liikuvad diiselmootoritega autod kokku. Ometi ei takista aktivistid ega poliitikud õlipõletamist merel!
Kõik me oleme oma harjumuste orjad, kaubalaevade ja veokite keelustamine tooks kaasa tarbimiskatastroofi. Ja seda ükski poliitik ometi lubada ei saa. Palju lihtsam on olla kahepalgeline ja jutlustada rohelust turvaliselt, ise samal ajal banaani närides.
Ja viibutataksegi rusikat sõiduautode poole, sest see on kõige kiirema mõjuga, pälvib ühiskonnas tähelepanu ning on suhteliselt lihtne ellu viia: keelad sisepõlemismootoriga autod, ja autosõltlased hakkavadki otsima alternatiivseid variante, antud juhul siis elektriautosid.
Kas see siis tähendab, et nii lähebki ja elektriautod vallutavad maailma? Oleks see vaid nii lihtne. Ökoloog Mihkel Kangur ütles Acceleristale antud intervjuus, et autode süüdistamisega on liiale mindud ning keegi ei saa täna täiesti kindlalt väita, et just elektriautod maailma päästavad:
Kindlasti on tobe süüdistada üht elutut asja meie hädades. Inimene on oma hädades ikka ise süüdi. Meil kõigil on võimalik valida, sh. kas ja millist autot me omame, kuidas seda kasutame.
Valikuvabadusega kaasneb ka vastutuse kohustus. Valikuid tehes oleks mõistlik teada valikuga kaasnevaid tagajärgi.
Milline on auto elukaar, auto kütuse elukaar, milline on erinevate sõidustiilide mõjud jne jne. Sellest lähtuvalt saab siis igaüks valida ja vastutada.
Kuid seda vastutust ei saa lükata lõpuks ka ainult tarbija kaela, autostumise ja sellega kaasneva eest on vastutavad ka tootjad ja valitsemine.
TERE TULEMAST DIREKTIIVID!
Euroopa Liidu sõidukite tüübikinnitust reguleeriva direktiivi kohaselt peab sõidukit olema võimalik arvele võtta igas Euroopa Liidu riigis, kui on olemas mistahes liikmesriigi tüübikinnitus või konkreetne mudel on juba kusagil neist riikidest arvele võetud.
Otse loomulikult on Euroopa Liidu direktiiv liikmesriigi kohaliku seadusandluse suhtes ülimuslik. Niisiis näeks see praktikas välja selline: kui näiteks Saksamaal on sõidukile tüübikinnitus olemas, võib seda arvele võtta nii Rootsis, Taanis, Soomes kui mistahes muus Euroopa Liidu riigis.
Isegi Norras, sest sealgi üldiselt aktsepteeritakse EL seadusandlust. Eestist vaadates tundub meile, et Norral on Euroopa Liidu direktiive isegi lihtsam täita, kuna nende uute autode müügist moodustavad elektriautod juba praegu rohkem kui poole.
Võin kinnitada, see on märg unenägu, enamus Norra maapiirkondades ringi sõitvatest autodest on jätkuvalt “õlipõletajad”, Teslasid ja muid elektrikaid jagub linnapiirkondadesse. Norralased ise ütlevad natuke hiidlase moodi “ootame-vaatame” – kiiret ju pole, kuniks pole kindel, kuidas maal elektriautoga asjad aetud saab.
KAOTAJAKS POOLEKS IKKA TAVATARBIJA
Soomlaste Tekniikka & Talous ajakiri on sisepõlemismootoriga autode keelustamise teema tõsisemalt ette võtnud ning püüab aru saada, kas tegemist on taaskordse poliitilise tahteavaldusega, millega püütakse end teatud küljest heas valguses näidata?
Kas keelustajad on üldse teadlikud Euroopa Liidu tüübikinnituse teemast? Või on kuulutus tulevastest keeldudes hoopis surveavaldus olemasoleva direktiivi muutmiseks?
Soome liiklus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ekspert Eleonoora Eilittä kommenteeris ajakirjale, et mitmetes Euroopa Liidu riikides on sisepõlemismootoriga sõidukite keelamist kaalutud pigem liikmesriikide strateegiate või suuniste raames.
Temale teadaolevalt ei ole niisuguseid keelde veel kusagil seadusandlusse sisse viidud. Kogu keelustamise temaatika on keeruline, sest see puudutab kaupade vaba liikumise põhimõtet.
Lähtekohaks on, et Euroopa Liidus ei tohi olla liikmesmaade vahelise kaubanduse suhtes piiranguid. Teatud erandeid sellel reeglil siiski on.
Sõidukite tüübikinnitus on üks osa sellisest tegevusest, mis puudutab EL poolt seatud ühtseid nõudmisi sõidukite suhtes. Eelduseks on, et olemasoleva tüübikinnitusega sõidukit peab saama arvele võtta kõikides liikmesriikides.
EL seadusandluses on mainitud ka mõjuvad põhjused, mis lubaksid liikmesriikide vahelist kaubandust piirata. Üks neist on ennetuspõhimõte, mis võimaldaks teatud ohtude ennetamiseks kaubandusele piiranguid seada. Keskkonnakaitse on EL kohtupraktikas olnud üks niisugustest mõjuvatest põhjustest.
Probleem sellise keelustamise juures ongi asjaolu, et vastav pretsedent puudub. Seega on teema mitmeti tõlgendatav.
Mitmed liikmesriigid, kus sisepõlemismootorite keelustamine päevakorras, on ka eeldanud, et selgitatakse täpsemalt välja, mida Euroopa Liidu seadusandlus sellisest keelust arvab.
“Rõhutan ka seda, et jutt on siiski päris pikas perspektiivis toimuvast. Kuna kliimamuutus ja sellega seonduv on oluline teema, on tõenäoline, et niisugune keeld võib vabalt olla EL seadusandluse kohaselt aktsepteeritav põhjus nende sõidukite müügi piiramiseks pikemas perspektiivis.”
Kuid piiranguteni võib jõuda ka teistkaudu. Kui Euroopa Liit või -liikmesriigid karmistaksid sõidukitele lubatud saastenorme – nulli lähedale või lausa nullini aastateks 2030-2035, tähendaks see, et sisepõlemismootoriga autode tootmine lõppeks.
Eilittä rõhutas, et üksikutes liikmesriikides võib sisepõlemismootorite keelu puhul olla peamiselt asi selles, kuidas tõlgendada kaupade vaba liikumise lepingut.
“Praktikas usun, et kui mõni riik soovib sellise keelu viia oma seadusandlusesse, siis küsitakse selles osas nõu Euroopa Komisjonilt, lõpliku instantsina saaks seda aga lahendada Euroopa Kohtus.”
KÕIK MUNAD ÜHES KORVIS – HALB!
Soome autoimportööride liidu juht Tero Kallio aga näeb asja sirgjooneliselt: “Euroopa Liidus saab keelata uute sisepõlemismootoriga autode müüki ainult tüübikinnitusdirektiivi muutmise teel, kuid direktiivi muutmiseks on vaja kolmepoolset nõusolekut.”
Kooskõlastus tuleb saada Euroopa Komisjonilt, Europarlamendilt ja Euroopa Nõukogult. Kui Euroopa Liidu otsustajad peavad asja oluliseks, siis see otsus peab ka nende poolt tulema.
“Praegu aga kuulutavad poliitikud keelde oma riigi kodanike suunas, kuigi neil oleks vaja teha hoopis Euroopa Liidu suunalist lobitööd,” tõdeb Kallio.
Kallio hinnangul on keelustamisidee juures ohukoht selles, et sisepõlemismootoriga autod keelatakse nime poolest, kuid oluline on hoopis see, mida autodesse tangitakse.
Ka elektritootmine ei ole saastevaba. Sisepõlemismootori kütusena võib kasutada ka näiteks teise põlvkonna biodiislit, etanooli, biogaasi või hoopiski vesinikku.
Ei ole mõistlik panna kõiki mune ühele kaardile ehk panustada vaid elektriautodele. Ei saa välistada, et juba mõne aasta pärast tekitab elektriautodele vajalike akude tootmine kaevandusvaldkonna plahvatusliku kasvu, mis toob kaasa väga suuri keskkonnaprobleeme. Ja siis on taas põhjust kriisikoosolekuid pidada ja lahendusi otsida.
Vaid elektriautodele panustamine toob kaasa sõjad ressursside pärast – valdav osa koobaltivarudest on täna koondunud hiinlaste kätte, liitiumiga pole asi nii hull ent selle taaskasutus on suhteliselt mõttetu.
Elektriautode võidukäigu eelduseks on üle-Euroopalise ja miks ka mitte üleilmse kiirlaadimisvõrgu rajamine, ent kes võtaks vastutuse?
Ning milliseks kujuneb elektri hind ja kuidas on tagatud ühtlane tarbimine olukorras, kus elektrikate laadimise tippaeg hakkab koonduma teatud ajale päevast (öösiti)? On arvatud ka, et elektrisinises tulevikus seisame silmitsi elektrinappusega.
KOKKUVÕTTEKS
Probleeme sisepõlemismootoriga autode keelustamisest sünnib tõenäoliselt rohkem kui poliitikud ette näha oskavad.
Eesti jaoks on teema nagunii sama utoopiline kui lehma Kuu peale saatmine – kuniks tants ümber vananeva ELMO kiirlaadimisvõrgustiku pole lõppenud, ei julge isegi veendunud elektriautokasutajad loota helgemat tulevikku.
CCS laadimisstandardiga postide tulevased asukohad on aga kõrgema salastatuseastmega kraam, eriti kui lugeda meie hiljutist küsimuste-vastuste vooru Elektritranspordi meestega. Ainsana on Ionity laadijate tuleku rahulikult avalikustanud Circle K.
Lahinguid, mida elektriautode revolutsiooni eel kiirelt maha pidada, on mitmeid. WLTP uus testimismeetod paiskas põrmu mikromootorid ning isegi kui bensukaid tuunida nii, et silmist veri väljas, pruugivad moodsad diiselmootorid lõppkokkuvõttes keskkonnale vähem kahjulikud olla.
Biokütuse kasutamine on okei, aga millest seda toota saaks nii, et see teisest otsast loodusele kabelimatsu ei paneks? Teadlased on kõhklevad ja kahtlevad.
Meie siin Euroopas paneme autod varsti porgandite ja hapukapsa peal sõitma, aga mida teeb muu maailm? India alles õpib autoga sõitma, Hiinat eurooplaste püüdlused ei huvita, Ameerikas… seal vigastavad nad end massiliselt juba lundki lükates, miks peaks arvama, et nad tahavad peedist pesumasinat teha?
Ühesõnaga, mõtlemisainet jagub. Rohkem kui selle looga ära rääkida jõuab. Aitäh Lenale, kes soomlaste Tekniikka & Talous arvamusloo maakeelde pani ning aitäh Soome kolleegidele Norra talvesõidukeskuses, kes taas kord ühe olulise teema lauale tõstsid.
Katsuks asja ajada nii, et hobused lolli näoga järele vaatama ei jääks? Sealjuures ma tõesti ei ole kindel, et see, millele nad järgi vaatavad, elektriauto on.
Kaanepilt: Ylle Tampere. Pildil on BMW i8 pistikhübriid ja uus Z4 rotster
