PPA üllatab: kui vaja, kasutatakse korrarikkujate südametunnistusele koputamiseks musta huumorit. Internetis leviv meem vormistati kiirelt infokaardiks, mis kutsub kihutajaid end elundidoonorina üles andma.
Sellest nädalast jagavad politseinikud kihutajatele infokaarte, mis kutsuvad üles autojuhti end elundidoonoriks registreerima. PPA juhtivkorrakaitseametnik Sirle Loigo leiab, et kui vestlus ega karistus ei mõju, tuleb rakendada muid vahendeid.
“Nende kaartide eesmärk on panna roolikeeraja mõtlema oma käitumise võimalikele mõjudele. Kui autojuht on otsustanud, et pidev kihutamine on tema eluviis, siis soovitame tal täita tahteavaldus elundite ja kudede annetamiseks, kui kiirustamine peaks tema jaoks kõige raskema tagajärjega lõppema,” selgitab Loigo.
Suur osa doonorelunditest pärineb liikluses hukka saanud inimestelt. Kuna õnnetustes hukkub palju noori, on tegu väärt ja elujõulise kraamiga. On üsna loogiline, et noorena inimene ei mõtlegi elundidoonorlusele, otsus tuleb tema surma korral langetada lähedastel.
Loigo tõdeb, et kui autojuht harrastab piiripealset käitumist, kihutades ennastunustavalt ja seades ohtu iseenda ja teiste elusid, on lähedaste seisukohalt tema surma korral elundite annetamise otsuse langetamine seda raskem.
“Kui inimene ei ole end ise eludoonoriks registreerinud, siis peavad selle raske otsuse haiglavoodi kõrval langetama lähedased. Emotsionaalselt nii rasket otsust leinas langetamiseks ei ole õiglane lähedastele anda – tee seda siis juba ise. Ehk on sel inimesel võimalik elundidoonorina päästa kedagi teist,” kõneleb Loigo.
Ka Maanteeamet paneb autojuhtidele südamele, et sügiseti muutuvad just jalakäijate jaoks kiiruseületamised eriti ohtlikuks. Liiklusõnnetuste tappev jõud tuleb sõidukiirusest. Liiklusoludest lähtuva kiiruse saab iga juht ise valida.
“Sügisel ja talvel on jalakäijaid keerulisem märgata ning märja või libeda teekatte puhul on peatumisteekond oluliselt pikem. Seetõttu on tavapärasest veelgi olulisem valida tee- ja ilmaoludele vastav sõidukiirus,” selgitab Maanteeameti ennetustöö osakonna juhataja Monika Heinrand.
Kui palju maksab elu?
Eelnevale loole saab sujuvalt sappa haakida äsja EPLis ilmunud loo, mis toob välja rahasummad, mida riik on eelnõu kohaselt valmis maksma ühe või teise organi kaotuse või vigastuse eest juhul kui arst on eksinud.
Absurdimaiguline olukord, kus inimesel on valida, kas nõuda ravieksimuste eest arstile karistust või saada rahalist hüvitist, ning kui viimast, siis summad on… pehmelt öeldes kummalised.
Näiteks defineeritakse põrna, neeru või ühe sõrme kaotus ühtviisi kergeks tervisekahjustuseks, mille eest peaks maksma hüvitist 500-1000 eurot. Jala, keele või suguti kaotus aga kvalifitseeruks keskmise kategooria hädaks, ja selle eest makstaks 2000-3000 eurot.
Ilmselgelt on eelnõu koostaja jätnud vahele anatoomiatunni, sest põrna võrdlemine sõrmega ei saa haritud inimese peast ometigi tulla!? Ent mine tea, ametnikud on mõnikord imelised olevused, kel pole maapealse eluga mingit pistmist.
Ent sarnane kompensatsioonisüsteem võiks kehtida ka korduvalt vahele jäänud kihutajatele: kui ei taha vangi minna või ei jaksa trahvi maksta, teeme tasaarvelduse mõne elundiga. No näiteks põrnaga. 300 eurot on ka (trahvi)raha, ehkki ühe korralikku kiiruseületamise kinnimaksmiseks tuleks lisaks ka vasakust neerust loobuda.
Või siis kihutab mõni tüüp tõesti selle eesmärgiga, et end kasti sõita ja seeläbi natukenegi elus head teha? See üks ja ainus kord!?
Allikad: ERR, EPL, PPA, Maanteeamet
