Paljud teavad anekdooti füüsikutest, kes endale kordamööda lambipirni suhu topivad, uskumata, et see sinna kinni jääb. Kas see tõesti nii on, et sisse läheb, aga välja ei tule, kommenteerivad füüsik Martin Vällik ja eksperimendi omal nahal läbi teinud Uku Tampere.
Anekdoot pärineb ilmselt matemaatikute varasalvest, sest loo käigus proovivad lambipirni suhu toppida kaks füüsikut, taksojuht, politseinik ja kirurg ning ainus kes e i katseta, on matemaatik.
Kuulajatel-lugejatel on muidugi nalja nabani ning neid, kes teadlaste kombel innustunud, on tõenäoliselt ka päris palju. Kuidas lambipirn suhu läheb, ja kas see sealt ka välja tuleb, seda saab vaadata Youtube’istki. Seda, et tegu võib olla ühe populaarsema katsega maailma ajaloos, kinnitab tõik, et üks hulljulge leidus meie toimetuseski!
MARTIN VÄLLIK: FÜÜSIK SEDA EI PROOVIKS
Füüsik ja Skeptik.ee portaali eestvedaja Martin Vällik arvab, et tegu on lõbusa linnalegendiga: “Lugu on ju lõbus nagu paljud muud lood, mis oma sisult tõde ei pruugi olla. Pealiskaudsel otsingul oaistab, et see on linnalegend.
Meditsiinilised allikad ei kirjelda juhtumeid, kus inimesel lambipirn suhu kinni oleks jäänud (küll aga pärakusse); teiseks on inimeste avatud suude läbimõõt erinev ja Youtube’is on küllalt videosid, kus lambipirn lupsti suhu ja sealt välja käib.
Samas – eks ka pirnide läbimõõdud on erinevad. Pigem võiks selle loo kohta küsida meedikutelt. Seda, et üks füüsik kui selline sedasorti eksperimente oma nahal läbi hakkaks proovima, aga et füüsik kui selline sedasorti asja omal nahal läbi hakkaks proovima, on küll usutav.”
Vaata siit lambipirni ehitust
UKU TAMPERE: LUGU VASTAB TÕELE
Accelerista üks autoreid, Uku Tampere, on tuntud oma uuriva loomuse poolest. Nagu selgub, pole lambipirni lugu tema jaoks mingi uudis. Ülikooliajal on ta loo tõepärasuse omal nahal järele proovinud:
“Ju oli mingi pidu, kus julgust kogunes rohkem kui vaja. Võtsin suurema lambipirni ja pistsin suhu. Kätte seda enam ei saanud, surusin keelepäraga pirni vastu suulage ja toore jõuga tegin selle katki. Keelel on siiani väike triip tollest katsest näha.”
Uku selgitabki, et pirni suhu kinnijäämist soodustab inimese anatoomia: “Suu käib lahti teatud maani ning muutub tagapool kitsamaks. Lambipirn sisse läheb, aga välja seda tõmmata ei saa, sest pirn lükkab suulage üles ja see omakorda hambaid natukene kokkupoole. Lisaks tekib suus vaakum ning keermeosa on liiga väike, et korralikult tõmbamiseks näpud taha saaks. Toimib natuke nipuka (kaabliside) moodi – edasi liigutamisel käib klõps! ja tagasi enam ei saa.”
Kokkuvõttes: et eksperimenti ise läbi viia, on vaja kõigepealt vabastada isiklikud pidurid, siis leida võimalikult kõige suurem lambipirn, mis hammaste vahelt läbi mahub, ja siis olla valmis jõhkraks veretööks kui pirn suus toore jõuga katki suruda tuleb. Uku mäletab, et verd ja kilde oli üksjagu.
On muidugi võimalus minna EMO vastuvõtule ja seal piinlikult, pirn suus tunde istuda. Sest esimese astme väljakutseks mõistuse kaotamine just ei kvalifitseeru… Seda enam, et pärast protseduuri ei saa mõnda aega pead normaalselt hoida ning lollus paistab veelgi kaugemale.
MATEMAATIKUTE ANEKDOOT: LAMBIPIRN SUUS
Lühidalt on lugu järgmine. Ühe sümpoosiumi käigus juhtusid ühes hotellitoas koos napsi võtma kolm teaduste doktorit: kaks füüsikut ja matemaatik. Kõik meesterahvad. Istuvad, vestlevad. Korraga käib klõps, pimedus. Lambipirn laes lõpetas töölepingu.
Respast saadetakse tunkedes mees, kes vabandab, ronib toolile, võtab vana pirni välja, asetab selle õrnalt lauale, võtab taskust teise, keerab soklisse, vabandab veelkord, ja lahkub.
Matemaatik vaatab vaikides laual lebavat pirni ja küsib: “Kas teadsite, et kui pirn suhu panna, sokkel tagapool, siis kätte sealt enam ei saa?”
Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsenss – kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu – peab ka välja tulema!
Ilmselt on oma roll joodud konjakil, kuid üks füüsikutest kahmab laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja aga see sealt enam ei tule.
Paus. Tellitakse takso ja sõidetakse traumapunkti. Taksojuht kõõritab peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa vastuvõtus valveõde mitte millestki aru, sest need kaks, kes rääkida saavad, räägivad korraga.
Lõpuks näitavad talle kannatanut. Naerukrampides väänlev õde ei ole muuks suuteline, kui viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte.
Kirurg pikka juttu ei tee vaid vajutab õnnetu eksperimenteerija lõuapärad raksatusega laiali, ja tõmbab pirni välja. Mõnda aega tuleb füüsikul ringi käia pea veidralt kuklas, suu kinni.
Kirurg rahustab, et nii peabki olema – reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs: 30-40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies mahus, tüsistusi pole kunagi.
Taksosse istununa keerutab teine füüsik esimese suust välja kistud pirni käes: „No ei ole selline asi võimalik” Ja lükkab lambi endale suhu.
Takso keerab ringi, sisenevad traumapunkti, tõstavad valveõe põrandalt üles, lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades annab neile ühtlasi teada, mida ta arvab idiootidest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad, võtavad pirni kaasa ja lahkuvad.
Taksojuht kõõritab kahte pärani lõugadega venda tagaistmel ja söandab lõpuks küsida, et milles asi. Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni taskust välja. Taksojuht ei usu…
Keeravad takso ringi, sõidavad traumapunkti. Õde seekord oma jalgadele tõusta enam ei suuda. Kirurg eemaldab taksojuhi suust lambi ja lööb selle kanna all puruks sõnadega: ”Muidu jäätegi mul siin hommikuni käima!”
Sõidavad tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani lõugade tõttu kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi arendada ei saa.
Teosammul liikuv takso äratab aga kõnniteel suitsetava politseiniku tähelepanu ja see viipab auto seisma. Kummardub, vaatab autosse ja küsib: „Ja kuhu sa neid imbetsille vead?”
Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib: „Mis imbetsille, siin autos on kolm teaduste doktorit!” Ja räägib võmmile üldjoontes kogu loo ära.
Politseinik keelab neil edasi sõita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab takso tagumise ukse ja pressib ennast jõuga füüsikute kõrvale. Suust paistab tal hõõglambi sokkel.
Keeravad otsa ringi, sõidavad traumapunkti. Õde leti taga nad elustada ei püüagi – joonelt kirurgi juurde. Koputavad uksele, ja kirurg avab – endal pea kuklas ja suu pärani lahti.
SOE SOOVITUS: ÄRGE JÄRELE TEHKE!
Ilmselt ei pea siinkohal pikka juttu tegema. Nii Martin Vällik, Uku Tampere kui terve mõistus soovitavad kõiki lollusi kodus mitte järele teha. Võib tulla paksu pahandust ja palju verd.
Inspiratsioon: Facebook, Martti Arnek. Pilt: Pixabay
