PPA korraldatavad liiklustalgud keskendusid tänavu kihutajatele. Maanteeamet kutsub üles liituma kiirusjälgijate kampaaniaga elik omandama funktsionaalse numbrilugemise oskust. Liikluskultuurituse väljajuurimiseks ainult massaktsioonidest ei piisa.
18. aprilli hommikust 19. aprilli hommikuni toimusid Eestis järjekordsed liiklustalgud, kus paarsada politseinikku olid väljas seal, kus kaaskodanikud kõige rohkem kihutajaid märganud on. Tänavu kandsid entusiastlikud liiklejad talgukaardile 1600 murekohta.
TALGULUGU
Lõuna Prefektuuri liiklustalgud: “Liiklustalgute kaardile olid kohalikud Räni küla elanikud mitmel korral üles märkinud Lemmatsi-Leilovi teelõigu, kuhu peavad ühekorraga ära mahtuma nii kergliiklejad kui ka autojuhid. Kuivõrd jalakäijatel puudub sel lõigul kõnnitee, siis kõikide osapoolte ohutumaks liiklemiseks on seal kiirus piiratud 50km/h.
Täna hommikul võtsidki liikluspolitseinikud kohalike palvel selle lõigu oma teravdatud pilgu alla ning juba esimesel talgutunnil lendas seal politseiradarisse üks raketina tööle kihutanud sõiduauto. Politsei fikseeris sõiduauto kiiruseks 128 km/h ning õigeaegselt tööle jõudmise asemel tuli mehel üksjagu aega politseimasina tagaistmel veeta.”
KLÕPSA KAARDIL
1600 ettepanekut tänavusel talgukaardil ei jäta kahtlust, mis seisus on meie liikluskultuur. Kõige rohkem on kiiruseületajate lemmikkohti märgitud Tallinnas ja Harjumaal. Umbes 50% hulludest liikleb pealinnas ja selle ümbruses.
Tartumaal märgiti 300, ülejäänud Lõuna-Eestis aga umbes 150 probleemset paika. Lääne-Eestisse sisestati umbes 250 paika, Lääne- ja Ida-Virumaal anti teada sajast kohast.
Probleemsete kohtadena märkisid inimesed liiklustalgute kaardile nii asulasiseseid kui ka -väliseid paiku, jalakäijaterohkeid bussipeatusi ja õuealasid ning maanteelõike, kus piirkiirusest kinni ei peeta.
Sirle Loigo, PPA juhtivkorrakaitseametnik tõdeb, et politseinikud on talgute ajal väljas üle kogu Eesti: “Kõik märgitud paigad on ühtemoodi olulised, sest vastupidisel korral poleks neist teada antud.”
VABA TAHE, MIS EI MUUDA MIDAGI
Seni kuni me saame oma arvamust avaldada internetis ja märkida interaktiivsele kaardile kohti, kus kihutajad või muidu liiklushuligaanid end välja elavad, on elu lill. Eesti e-riik õilmitseb, ja kuidagi palju kergem hakkab kui oled saanud politseid aidata.
Aidata nii, et tegelikkuses aitama ei pea. Ise sa ju sinna ristmikule seisma ei lähe. Peast põrunud kaasliiklejat kõnetama ka ei kipu, tuleb veel tüli. Aga kaardirakenduses klõps! teha, see on imelihtne. Sina oled täitnud oma kodanikukohust, edasine on juba politsei teema.
Päris elus asjad nii ei käi, et teed kaardile märke, politsei lendab peale, ja hakkab lahendama. Esiteks – politsei on talgutel väljas paarisaja inimesega. Need paarsada peavad jõudma kõikjale. Ilmselgelt kõikjale ei jõua, tuleb leppida teadmisega, et politsei on kuskil kohal. Ja mitte alati seal, kus parasjagu mõni jälle “üle laseb”.
Teiseks, mingit kaasamise tunnet see kui politsei üksinda rüseleb ju ei tekita. Liiklustalgute ajal on Waze täis politsei-teavitusi. Võtad hoo maha, ei võta politsei sind maha; saad natuke maad “ohtlikust” kohast eemale ja … jätkad nagu sa ikka sõitnud oled. Kus siin on hariv moment? Teadmine, et vahelejäämise tõenäosus on sel ainsal päeval suurem kui tavaliselt?
TIPPTUNNID ON SIIN MUSTAD
Parafraseerides kuulsat tsitaati populaarsest lavastusest võib öelda, et tipptunnid on Tallinnas (suuremates asumites) mustad, ja maanteel kehtivad jätkuvalt džungliseadused. Trahvimäärad rikkumiste eest on mannetult madalad.
Liikluskultuur kui selline tundub jätkuvalt olevat täiesti tundmatu termin ning ei liiklustalgud ega kampaania (ka mitte trahvimäärade oluline tõstmine) suuda seda nipsust kohale kutsuda. Autokoolis õpetatakse liiklusseadust ja sõitmist, aga mitte inimeseks olemist.
Asi polegi üksnes kihutajates vaid laiemalt tuhandetes roolidebiilikutes, kes tegelevad autos kõige muu kui liikluse jälgimisega. Nende inimeste kreedoks on “minuga ei juhtu midagi” ja “mul on alati õigus” ning auto on nende eneseteostuse vahend.
Küsimus, miks üldse peaks Tallinnas, Tartus või Pärnus igapäevaselt kodu ja kooli või töö vahet autoga liikuma ei ole asjakohane – “sest ma pean” ütlevad autoomanikud. Järgneb ühistranspordi hala. Kergliiklusteed ka ei ühenda igat koduust supermarketiga. Linnaõhk on sitt, sest autosid on palju. Ühesõnaga, “sest ma võin”.
Tulemuseks on mustad (tipp)tunnid, kus tunde isoleerituna sitsivad sõitjad hakkavad oma madalamaid tundeid liikluses välja elama. Põhjagaasiga lendama niipea kui ees avaneb kolmkümmend meetrit pikka sirget. Eirama kõrvalteel ootavat kaasliiklejat. Trügima. Siksima. Nimeta vaid, ja see on meie teedel olemas.
Ah-jaa, see kihutamise teema siiski – üks sagedasemaid tänavarallijate põhjendusi kõlab umbes “aga mul on liiga hea auto üldsegi, ei saa nii aeglaselt sõita.” Et kui asulasiseselt 50 km/h, siis see on inimeste ahistamine kuna paljudel on liiga head autod.
TALGULISED PÄRISELT TÄNAVATELE
Kas poleks mõttekam hakata koolitama politseijõududele lisaks vabatahtlikke, kes talgupäeval nagu täna hakkaksid appi, jälgiksid, rahustaksid? Liiklustalgud ei ole karistus- vaid haridusaktsioon, seega ei peaks vabatahtlik tegelema trahvide väljakirjutamisega vaid inimeste veenmisega, selgitustööga.
Kui paljud meist on reaalselt valmis tänavale politseile appi minema? Usutavasti üsna paljud. Koristustalgud ongi igavaks läinud, lehtede riisumise ja võõra prügi korjamise asemel on palju lahedam ju kiiruseületajaid korrale kutsuda.
On veel üks nüanss – maanteeameti küsitlusuuringust selgub, et valdav osa Eesti autojuhtidest mitte üksnes pole kihutajatega kokku puutunud vaid on ka ise kiirust ületanud. Politsei tabab päevas vaid murdosa kiiruseületajatest ja neistki võetakse rajalt maha tõsisemad huligaanid.
Kas oleks mõeldav, et korduvalt kõneka kihutamisega kaamerasse või politseile näppu jäänud tüübid saaksid järgmised liiklustalgud veeta kollase vestiga tee ääres noogutades ja kaas – kiiruseületajatega kogemusi vahetades?
Või et neid viidaks avariikohale, kus mõni ralliäss on pahaaimamatu kaasliikleja ratastooli või kasti sõitnud? Et oleks midagigi, mis raputaks. Avaks silmi. Võtaks ära tunde “minuga ju ei juhtu”!? Selgitaks veelkord, et märk “90” ei tähenda “alates” vaid “kuni” ja sel on põhjus, miks võib (ka kõige äkilisema autoga) sõita vaid “kuni”.
Liiklustalgud on Euroopa liikluspolitseinikke ühendava võrgustiku TISPOL-i kiiruseületajatele keskenduva nädala üks osa ning talgud toimuvad kogu Euroopas.
Alusmaterjal: PPA, maanteeamet. Kaanepilt: Ylle Rajasaar
