Ei elektriautod, plastjäätmete ümbertöötlemine, veganlus ega isegi mitte kristalliteraapia suuda meid enam päästa. Austraalia teadlaste äsjane raport kinnitab, et kliimakatastroof on vältimatu. Lähema 30 aasta jooksul saab inimeste maailm otsa. Ökoloog Mihkel Kangur ütleb, et see juhtub tõenäoliselt veelgi varem.
Austraalia mõttekoja Breakthrough National Centre for Climate Restoration uurimistöö kohaselt ähvardab maailma lähima kolme aastakümne jooksul kliimakatastroof, mis tõenäoliselt viib inimtsivilisatsiooni hukule, kui midagi selles osas kiiresti ette ei võeta.
Mõttekoda, kuhu kuuluvad nii kliimateadlased kui ka erusõjaväelased, on kliimamuutusega kaasnevaid ohte uurinud mitmeid aastaid ning modelleerinud erinevaid stsenaariume lähikümnenditeks.
BNCCR poolt avaldatud uuringuraportis kirjeldatakse maailmalõpu stsenaariumi, mille kohaselt võivad meie planeedi keskkonnatingimused aastaks 2050 muutuda niisuguseks, milles inimkond kestma jääda ei suuda.
Aega maailma päästmiseks on jäänud vähe. Kui seda üldse ongi. Ökoloog Mihkel Kangur ütleb, et Austraalia kolleegid on optimistlikud.
“Ma nõustun, et maailm saab otsa, aga mitte 30 aasta jooksul vaid palju kiiremini. Õigemini, inimeste maailm saab otsa.”
Liiga palju rahvast üha kuumenevas ahjus
Austraalia mõttekoja liikmed ei püüagi ilustada oma hinnaguid sellele, mis meid ees võib oodata. Hoiatused puudutavad “eksistentsiaalset riski tsivilisatsioonile [..], mis kujutab endast püsivaid ja suure ulatusega negatiivseid tagajärgi inimkonnale.
Need ei pruugi olla enam tagasipööratavad ning mis lõpetavad intelligentsete eluvormide eksisteerimise või vähendavad püsivalt ning drastiliselt selle kestmajäämispotentsiaali.”
Uuringu autorid väidavad, et oleme unikaalses olukorras, millele ajaloos varasemat vastet ei leidu: niisuguste õhutemperatuuridega ei ole inimkond varem kokku puutunud ning maakera rahvastik on kasvanud ligi 8 miljardini.
See olukord nõuab katastroofiliste tagajärgede vältimiseks tegevusi, mitte enam tõenäosuste üle arutlemist, sest eksistentsiaalsete riskide korral vigadest õppimise võimalust lihtsalt ei ole.
Õudusfilmi stsenaarium, mille osalised me oleme
Uuringu autorid pakuvad välja ilustamata (et mitte öelda hirmuäratava) väljavaate üldnimetusega “2050 scenario”, mille kohaselt inimkonda võib oodata katastroof kõigest kolmekümne aasta jooksul.
Paneme austraallaste stsenaariumi alljärgnevalt kõrvuti Mihkel Kanguri kokkuvõttega eri teadustöödest, mis on uurinud kliimamuutuse tagajärgi üleilmselt ja lähemalt Eestis.
2020-2030
Mõttekoda: Riikide valitsused ei suuda midagi ette võtta, teades, et Pariisi kliimalepe ei ole piisav Maa temperatuuri tõusmise vältimiseks, ning “lepitakse vähemalt 3°C soojenemisega”.
Nii nagu varasemates uuringutes näidatud, on CO2 tase jõudnud tasemele, mida ei ole esinenud viimase 20 miljoni aasta jooksul (437 parts per million). Planeet soojeneb 1.6°C võrra.
Mihkel Kangur: Eesti asub küllalt õnnelikus piirkonnas, oleme Põhjala riik. Prognooside kohaselt on meil siin kliimamuutuse mõju väiksem.
Meie probleemiks saavad olema tormid, mis on tugevamad ning mida esineb peamiselt talvel, aga ka teistel aastaaegadel. Suurte tormidega kaasnevad infrastruktuuride kahjustused suurenevad järsult.
Juba lähema kümne aasta jooksul satub Eesti rändesurve alla. Poliitikutele see teema ei meeldi, aga et meil on elukõlbulikku maad ning tingimused eriti ei muutu, kasvab kordades surve siia elama tulemiseks.
Euroopa Liit, mis on üks tekkinud olukorra peasüüdlasi, olles üks maailma suurimaid tarbijaid, peab pagulaste löögi enda peale võtma. Meie Liidu liikmena peame vastutust jagama. Peame olema valmis relvakonfliktides osalemiseks.
Eestis suureneb surve põllumaadele. Lõuna-Euroopa tootmine muutub järjest ebaefektiivsemaks. Baltikumis ja Poolas ning Põhjala riikides muutub toidu tootmine tunduvalt kasumlikumaks.
Meil maad ja vett on. Juba on alanud meie maade haaramine välisfirmade poolt, investeerimise surve on suur. Seda soodustab meie liberaalne poliitika, mis viib olukorrani, kus Eestis toodavad toitu välisettevõtted.
Sagenevad metsatulekahjud ja maastikupõlengud. Tuleb kõvasti panustada nendega toimetulemisse.
Aafrikas ja Aasias võib lähikümnendi olukorra kolme sõnaga kokku võtta: nälg, sõda ja katastroof.
2030-2050
Mõttekoda: Heitmekoguste tipp saavutatakse aastal 2030 ja seejärel suudetakse seda vähendada. Siiski kasvab temperatuur 2050. aastaks 3°C võrra.
Mihkel Kangur: Meie suurimad riskid on Aasias ja Aafrikas toimuvaga seotud. 60% Maa elanikest paikneb rannikul: ka näiteks London, New York, Tokyo või meil Pärnu satuvad tõenäolisse uppumisohtu.
Üleujutused sagenevad, tormid on rajumad ja neid on rohkem ning nad saabuvad ootamatult. Talved on lume ja külmata ent kurjad, suvel võib ka juulis tulla korraks lumi maha, üldiselt aga valitseb põud.
Ilmastikust tekkinud kahjud kasvavad, rändesurve samuti. Kindlustusfirmad lõpetavad ilmastikust tingitud kahjude kompenseerimise, kuna risk on liiga suur, see ei tasu neil ära. Juba praegu leiab poliisidest selliseid punkte.
Me ei tea päris täpselt, kuhu jõuame. Üks on kindel: Eesti ei saa end käsitleda isoleeritud saarena. Oleme Läänemere ja Euroopa osa, ja need muutused mõjutavad meid täiel määral.
2050
Mõttekoda: Aastaks 2050 on olemas teaduslik konsensus, et Gröönimaa ja Lääne-Antarktika jääkihtide sulamispunkt saabub juba ammu enne 2°C soojenemist, ning igikelts sulab 2.5°C soojenemisel.
Stsenaarium nimetusega “Hothouse Earth” näitab, et maakera õhutemperatuur tõuseb veel 1°C võrra isegi siis, kui suudaksime heitmete õhkupaiskamise koheselt peatada.
Kuid selleks hetkeks inimkond enam midagi ei mõjuta. 55% kogu maailma rahvastikust paikneb siis enam kui 20 päeva aastas nii kõrge õhutemperatuuriga tingimustes, milles inimesed ellu jääda ei suuda.
Põhja-Ameerika kannatab selleks ajaks pea pidevalt äärmuslike ilmastikuolude käes, sh kuumalained ja põud, ning ulatuslikud metsapõlengud.
Hiina mussoonid lõpevad, Aasia suured jõed kuivavad praktiliselt olematuks ja vihmasajud Kesk-Ameerikas vähenevad poole võrra.
Surmavalt kuum õhutemperatuur valitseb Lääne-Aafrikas enam kui 100 päeval aastas ja vaesemad riigid ei suuda pakkuda piisavalt palju jahutatud õhuga elutingimusi selleks, et nende rahvastik püsima jääks.
Toidu tootmine on samuti oluliselt mõjutatud ning maailma rahvastikku ei ole võimalik enam ära toita. Rohkem kui miljard inimest on sunnitud oma kodupaigast lahkuma.
Selle tagajärjed mõjutavad riikide turvalisust, sest kaasnevate epideemiate ja pandeemiate ulatus on tohutu. Reaalsuseks võivad muutuda relvakonfliktid ressursside nimel, mis võivad eskaleeruda tuumasõjaks.
Kõige halvema stsenaariumi kohaselt, mille hävituslikkuse ulatust ei suuda autorid enam määratleda, eksisteerib suur tõenäosus, et inimtsivilisatsioon jõuab lõpule.
Mihkel Kangur: Teadlased on prognoosinud, et talvesid meil enam ei ole, suved muutuvad heitlikumaks. Külmalained keset suve muutuvad tavaliseks.
Suurim oht on geopoliitiline relvastatud konflikt. Toitu peame hakkama tootma kontrollitud keskkondades, aga meie toidupuudus pole nii suur probleem. Meid mõjutab enim rändesurve, millele lahendust ei ole. Selles seisus on konflikt vältimatu.
Akadeemik Raukas: kliimasoojenemine on kasulik
Neile, kes seda lugu lugedes ei tea, kus suunas joosta või mida teha – kas kiita alkoholi aktsiisilangust ja end ahastades täis juua või tõmmata valge lina ümber ja kalmistu poole astuma hakata – lohutuseks, et on neid, kes olenemata ümberlükkamatutest faktidest leiavad kõiges selles midagi positiivset.
Võtame näiteks selle osa lähedalolevast maailmalõpust, mis teatab, et liustike sulavee tulemusena tõusev merevee tase jätab suure osa praegusest maismaast vee alla.
1996 aastal kirjutas akadeemik Anto Raukas Eesti Päevalehes: “kogu Eesti ala kerkis pärast viimast jääaega 12 000 aastat tagasi 2400 aasta jooksul 65 meetrit, viimase 9600 aasta jooksul on Eesti maapind kerkinud keskmiselt 50 meetrit.”
Akadeemiku sõnul prognoosivad mõned teadlased kasvuhooneefekti tõttu maailmamere veemassi kasvu ja Eesti pindala vähenemist tulevikus, kuid see pole kindel, sest prognoos tugineb eelkõige süsihappegaaside mõju hindamisele.
“Juhul kui kogu Antarktis ära sulaks, väheneks Eesti pindala umbes poole võrra, kuid see pole tõenäoline,” ütles Raukas. “Üldine kliima soojenemine on Eestile kasulik, sest muudaks siinse kliima niiskemaks ja soojemaks,” lisas akadeemik.
Mihkel Kangur: purunenud maailm
Mihkel Kangur käsitleb käesolevat olukorda pessimistlikumalt kui populaarteadus. Peamine viga, et räägime eraldi kliimamuutusest ja bioloogilise mitmekesisuse hävimisest. Maailm on üks tervik.
“Kuna me neid eraldi käsitleme, tundub see perspektiiv pikemana, aga need asjad on omavahel seotud. Kliimamuutus ei toimu üksinda, samal ajal toimub liikide massiline väljasuremine ning ökosüsteemide ise toimetulek on seetõttu löögi all.”
Me oleme ookeanide loomuliku hõljumi asendanud plastikhõljumiga. Maismaal oleme raiunud metsad. Vaid 4% Maal elavatest liikidest on metsikud, 60% inimesele kasulikud (lehmad, sead) ja 36% moodustame meie ise.
Senised kaitsemehhanismid, mis on varasemate jääaegade ja temperatuuritõusude ajal Maakera looduslikku tasakaalu balansis hoidnud, on hävitatud. Taimestik ei suuda temperatuure enam reguleerida ega süsinikku atmosfäärist välja tuua.
Vaid mõnekümne aastaga on CO2 kontsentratsioon kerkinud kaks korda üle normi ning kasv jätkub. Veetase ookeanides tõuseb arvatust kiiremini. Liikide väljasuremine käib kiirendatud tempos: putukaid veel on, aga nende arvukus on drastiliselt kukkunud. Jne.
Mida teha, et maailm (oma nahk) ära päästa?
Austraalia mõttekoja uuringu autorid soovitavad kiiremas korras vaadata üle riiklik julgeolek. Milline on roll, mida suudaks täita rahvusliku julgeoleku sektor?
Riigid peavad olema suutelised tagama võimekust vajaduse korral läbi viia üleriiklikku ressursside ja tööjõu mobiliseerimist hädaolukorras: seda, kui ulatuslik peab olema jõudude koondamine, ei kujuta ükski valitsus täna ette.
Juba täna tuleb rajada nullsaastega tööstussüsteeme ning vähendada süsinikuheitmeid inimtsivilisatsiooni kaitsmise nimel. Võimalik, et selle tegevusega on lootusetult hiljaks jäädud.
Miks me teadlasi ei kuula?
Aastal 1912 kirjutas Uus-Meremaa päevaleht, et kui inimene fossiilkütustega liiale läheb, tabab planeeti seni ennustamatu keskkonnakatastroof. Rohkem kui 100 aastat on see teada olnud!
14 aastat on Eestis teatud, et põlevkivienergiale tuleb leida alternatiiv. Nüüd on see päev käes, kui muutused tuleb teha kohe. Kuidas seekord talv jälle nii ootamatult tuli? 14 aastat!?
Tõde on hirmutav ja lihtsam on seda eirata. Poliitikud usuvad, et majandus võib lõputult kasvada. Kuniks neid kliimamuutuse katastroofilised tagajärjed otseselt ei puuduta (saavad oma vahetuse enam-vähem mugavalt ära istuda), seniks neid ka ei huvita. Sõna “maailm” ei evi nende teadvuses enamasti seost Eestiga.
Ja inimesed… lihtsalt ei jaksa. Lihtsam on osta pudel viina ja end täis juua, võtta valge lina ümber ja vaikselt kalmistu poole astuda. Nagunii on see üks päev jõulude ja surma poole. Nagunii on kõik pekkis. Isegi ilma kliimamuutuseta. Proosit, maailm!
Mõttekoja ennustuse tõlkis Lena Murd. Lisa küsis Ylle Tampere. Kaanepilt: Jordy Meow
