Neljapäeval toimus ITS Estonia poolt korraldatud nutika liikuvuse konverents – Targalt edasi. Järjekorras juba teine liikuvusekspertide kokkusaamine oli pühendatud ennekõike sellele, kuidas tänapäevased lahendused saaksid meie liikuvusprobleeme lahendada.
Rahvusvahelisele ettevõtmisele kohaselt olid enam kui pool ettekannetest inglise keeles ning mitmed esinejadki loomulikult raja tagant. Kui sealtpoolt esitati peamiselt visioone ja edulugusid, siis valusaimad ja olulisimad kohad said puudutatud kodumaiste kõnelejate poolt.
Andmekaitse paradoks
Esimeses sessioonis „Andmekaitse – liikuvuse innovatsiooni pidur?“ oli eesmärgiks arutada võimaluste üle, kuidas digitaalseid lahendusi kasutades muutuks liiklus sujuvamaks, targemaks ning ohutumaks meil ja ka meie eksportturgudel.
Osalejad rõhutasid, et regulatsiooni tuleb võtta kui sõpra, mitte kui tüütut vaenlast, sest võidab see, kes selle esimesena üle võtab ning oma tooted ja teenused selle järgi kohandab. Kes aga jääb pikalt porisema ja ootama, kaotab sellega automaatselt ka ärivõimalusi.
Selgus ka üllatav tõdemus: kuigi Eesti inimesed usaldavad väga kaitseväge ja politseid, siis ometi jagavad nad oma andmeid väga hea meelega pesumasina müüjaga, kuid mitte oma riigi ja õiguskaitseorganitega.
See tähendab, et meie andmekaitsemeetodid praktikas lihtsalt ei tööta. Seetõttu ei taha ka politsei rääkida kaameratest, mis jälgivad bussiradadel sõitmisi ja paljudest teistest üsna avalikult toimivatest järelevalvemehhanismidest. Kusagil on usaldusega midagi nihu läinud.
Sessiooni juht Juhan Pukk võttis teema kokku nii: „Andmed on erinevates kohtades, nad on killustatud, osad neist on struktureeritud, osad kellegi arvutis Excelis, nii et mida rohkem me neid kokku saame ja struktureeritumalt kogume, seda parem on teha suuremastaabilisi andmepõhiseid otsuseid. Täna me pole seal, kuid sinnapoole peaksime liikuma!“
Tulevik ei ole kõigi jaoks meeldiv
Teises sessioonis „Regionaalne ja üleriigiline ühistranspordi pilet või MaaS?“ keskenduti nii suurtele visioonidele sellest, kuidas tulevikus on liikuvus samasugune kuumaksupõhine teenus nagu krediitkaart (seda pole enam mõtet võtta, kui ei kaasne hulk täiesti mitte-krediiditeenuseid nagu kiire check-in lennujaamas või õnnetusjuhtumi kindlustus) või Netflix, ent ka väga maalähedastele küsimustele.
Ebamugavaid tõdemusi jagus sealgi. Automüüjaile kindlasti ei sobi teadmine, et Euroopa Liidus on hetkel ca 70 miljonit inimest (ehk iga seitsmes), kes otsivad alternatiivi isikliku auto omamisele. Meie siin Eestis oleme sellest väike, aga proportsionaalne osa ning mida varem sellele ausalt otsa vaadata (analoogiliselt regulatsioonidega), seda vähem valus pärast on.
Sessiooni lõpetas Argo Verk Ridangost, kes rääkis ühispileti loomise edusammudest ja sel teel seisnud lausa uskumatutest takistustest. Loomulikult ei ole need probleemid tehnilist laadi, sest selle poole pealt küsimust pole, ainsad pidurid on väikesed jupijumalad, keda oktoobris jälle uuesti valitakse.
Mida ta välja ei öelnud, aga iga saalisviibija võis mõista: ilma kohalike omavalitsusteta oleks elu Eestis võrratult parem ja ilusam, sest puuduksid innovatsioonile kaigaste kodaratesse loopijad. Samas avaldas ta lootust, et üleriigiline ühistranspordipilet ei ole enam mägede taga.
Viimases sessioonis „Ohutu ja tark tee – kuidas selleni jõuda?“ andis Johann Peetre Transpordiametist lihtsa ja selge ülevaate hetkel kooskõlastusringil olevast rahvuslikust liiklusohutusprogrammist ning kummutas ka mõned müüdid nagu näiteks selle, et rahvas olevat väga piirkiiruste langetamise vastu olnud.
Kui seda metsa ees ei oleks…
Kes aga suutsid lõpuni vastu pidada, siis neile oli preemiaks tõeline maiuspala. Erakondade debatt: „Kes kujundab Eesti liikuvust?“ tõi kokku tervelt seitsme partei esindajaid, kelle hulgas oli nii esimees kui parlamentäär. Loomulikult räägiti kõigist teemadest, mitte ainult kujundaja rollist ning kuulajad said osa nii suurepärastest tulevikuvisioonidest kui ka teada mitme kitsaskoha põhjused.
Nii on ühe erakonna visioonis Tallinna (aga ka väiksemate linnade) liikuvusprobleemide lahenduseks õhutramm, mille tervikliku ülevaate jaoks paraku aega ei jagunud. Samuti said saalisviibijad teada, miks isesõitvad autod niipea Tallinna tänavatele ei jõua – (abilinnapea) Svet pani linna lamavaid politseinikke täis, mis on ebastandardsed ja nad jäävad lihtsalt põhja peale kinni.
Oli ka lihtsalt kurba tõdemust, et kui algasid automaksu teemalised debatid, siis oli lootus, et selle najal saaksime läbi arutada meie võimalused ja vajadused, kuid seda ei juhtunud. Üks tipp-poliitik ütles lisaks, et tema ei teagi, kas automaks kehtib või ei kehti. Teine teatas korduvalt ja valjuhäälselt, et automaks tuleb kaotada, kuid viimase seosest nutika liikuvusega ettenägelikult vaikis.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et nutika liikuvuse potentsiaal nii Eestis kui mujal maailmas on palju suurem, kui see hetkel avaldunud on. Ja probleem ei ole sugugi mitte tehnoloogias, vaid ikka meie kahe kõrva vahel ehk nagu kirjutas Juhan Liiv: kui seda metsa ees ei oleks…
Fotod: Indrek Jakobson