On magunate massilise õitsemise aasta ning leekivad põllud on saanud omalaadse palverännaku sihtkohaks: “mooniendel” on moes. Olen minagi soodsaid olusid ära kasutanud ja püüdnud piltidele rapsikulda, härjapeavalget ja moonipunast. Tänan mõttes südamest põllumeest, kes umbrohul olla laseb, ja kraaksun häälekalt põllutallajate kallal, sest hea pildi tegemiseks ei pea kellegi tööd ja vaeva rüvetama.
Sotsiaalmeedia kuldab, põleb ja sinetab: on umbrohufestivali aeg. Kõigepealt kollane raps, mille taustal iga hall hiireke säravam välja näeb. Seejärel – kui on hea suvi – laseb oma leegi lõõmama magun ehk moon (ld.k. papaver). Eriti rõõmsad on need, kes maguna koos rukkilillega pildile saavad. Armastus ja isamaa, ehe maaelu, põldudelt tõusev mullalehk… imeline.
Põlluharija, kelle maadelt see kutsumata festival mõne nädala jooksul üle trambib, on kurb ja kurigi – vili tallatud, põld rüvetatud, saak hukas. Kes kannab kahju? Kuidas sa kindlaks teed, kes täpselt kuskile augu tallas? Püüa tuult… sotsiaalmeedias.
Tõsimeelsed fotograafiahuvilised kurvastavad. Võimalus, püüda imelist hetke ja värvilaiku, kaob sedamööda, kuidas põldude servale kerkivad sildid “Eramaa”, “Just mürgitasin, kurat!”, “Ära tule, mu ämma pann teeb puhta töö” ja põlluvaheteede otsa kivid ette veeretatakse – põllumees põline rikas jääb linnamehe lolluse tõttu vaeseks, ja ainus võimalus on end füüsiliselt kaitsta.
SÕIT, SÕIT, SÕIT PÕLLULE!
Kui ma laps olin, õpetati mind silmadega vaatama. Käed tuli seljataha panna. Kui ma laps olin, õpetati mind targalt põlluserval ja läbi põllu käima. Ma ei ole maalaps, puhta linnalaps – aukartus kõige elava ees tuli koos looduses k ä i m i s e g a.
Tänapäeval me looduses ei käi. Või noh, käime nii… muuseas. Elamusi jahtimas. Sõidame autoga rabaserva, kõnnime kolm kilomeetrit, pildistame midagi mis ilus on, ja siis väsinult ja õnnelikuna tagasi, et oma saaki sõpradega jagada. Sõidame korraks moonipõllule, teeme need paar klõpsu – mis seal ikka, aega ei ole, siuh-sauh!, fookus teravaks, riided seljast, õige poos, endel, ja tsaupakaa, läksime!
Mina olen terve mees/naine ja pean seda kõike (kohe!) saama. Mismõttes keegi kuskil halab mingi natuke tallatud heina pärast? Mis see teeb, kui ma siin natuke aktifotot teen või tsikliga moonide vahel põristan? Üldse on see ju umbrohi, tee oma põld korda, sa ei saagi siit midagi ju… Tavai, ma teen paar klõpsu ja panen edasi, uued asjad ootavad. #poppies #estoniansummer #visitestonia #tulepõllule #mateenpiltirahaeestka
INFO ON RANGELT SALAJANE, SKAUTIMINE KOHUSTUSLIK
Sain kaugema külanuka naabrilt teada, et lähikonnas on tänavu kaks suurt moonipõldu õitsele löönud. Tegi pildigi ja saatis… salaja. Ikka sellesama kutsumata palverännaku pärast. Nagunii teavad looduseinimesed, et kui kuskil Põhja-Eestis põldmagun põlema lööb, siis teeb ta seda tõenäoliselt paljudes kohtades ja suure tõenäosusega just äsjakustunud rapsipõldudel. Seega, kus enne kuldas, seal kohe põleb.
Sõitsin mõlemad põllud läbi (filmiinimeste keeles “skautisin”). Mitu lugu vajas staatilist ja liikuvat pilti, ja suvise meeleolu loomiseks pole moonist paremat. Ühe tulevälja kandsin kohe maha – tolmutee ja otse taluõues. Siiski, tõmbasin autod teeserva ja tegin paar klõpsu nii, et punane taustale jäi. Ilus sai ikkagi.
Teine koht tundus lootustandvam – inimasustusest eemal, kitsas põlluvahetee, ka traktori rajad ilusti näha ning ühes nurgas sobivalt kivikuhi. Tundus, et saab ilma sisse minematagi vajalikud klõpsud kätte. Lisaks jäi silma mitu teist põllunurka, kus mõnikümmend punast õit püsti. Hea pildi jaoks on vaja õiget rakurssi. Petab ära ka kahe lillega nagu allpool piltidelt näha on.
ESIMENE
Esimene juhtus teisel põllul. Seal, kus mooniväli kaugusse ulatus. Keerasin autoga teeotsalt sisse ja nõksutasin vaikselt põllu suunas. Ühtäkki seisis teel risti-põiki ees suur maastur. Mitte mingi maasturilaadne, vaid volakas. Ei saa edasi, mina olen siin! Parkisin oma masina otse volaka taha ja läksin omanikku otsima.
Teel olid laiali pillatud riided, helesti, optikad. Kaugemal sahmisid kaks inimest: üks pildistas, teine peegeldas. Põllu sees oli märgata liikumist. Ennäe, valmimas on esoteerilis-esteetiline aktipilt! Moonid ja paljas naine, kas saab olla midagi erootilisemat?!
Saab. Minu karjatus, kui memm moonidest üles kerkis, see oli kohe kindlasti erootilisem! Või vähemalt eksootilisem. Ma pole teab mis konservatiiv, aga katmata naine keset teise mehe põldu – põhimõtteliselt avalikus kohas, autovolakas risti teele pargitud, nii et põldu astumata möödagi ei saa – ma leian, et mul oli moraalne õigus erootiliselt röögatada küll.
Kratsisin silmad peast ja tegin seltskonnaga juttu. Alasti mamsel liikus vahepeal vastaspõllule, “kuldne kult rukkis võimidagi” kompositsioon. Mind huvitas, kustkandi mehi ka ollakse ja kuidas sedasi siia meie küla põllule tullakse. Ennäe, selgus, et info levib suust-suhu ja ruttu tuleb tegutseda, sest “kohe on uued kohal” ja “öökülm võtab õied ära” ja “a mis sina üldse tahad siit?”.
Väga ei tahtnudki, panin silma peale, kas ja kuidas autosid filmida ja kuidas drooni lennutada, tegin kivihunnikult paar pilti ja tulin tulema. Tagurdasin autoga sadakond meetrit suure teeni, sest ümber pöörata polnud kuskil. Mitte et pöörajaid enne mind poleks olnud – põldu ju rajad sisse sõidetud hooletult. A mis, kui on maastur, läksime!
TEINE
Poisid said oma video järgmisel päeval tehtud nõnda, et sellele võiks külge panna sildi: “selle töö käigus ei ole murtud ühtegi õit ega tallatud ühtegi rada.” Tulemust on näha peagi kahes proovisõiduloos, kus peategelasteks … moonpunane auto. Ja moonid.
Ja sain minagi oma moonilaksu kätte, ja mõnuga. Võtsime ühel neist kolmest tänavusest suveõhtust abikaasaga ette rattamatka pea kümne kilomeetri kaugusele, ikka samale põllule, kus ma palja naise peale kreepsu sain. Hing ei andnud rahu, vanad moonipildid on artiklite juures ära leierdatud.
Seekord oli teel risti üks teine auto. Vastutulijad teadsid rääkida, et päeval olnud täislaks hullumaja, auto autos kinni. No vedas, et ainult üks. Aga jälle risti keset teed, vaata ise, kuidas mööda saad.
Nahistasime ratastega kitsukesest praost läbi, noomisin noorpaari ja veeresime põllunurka. Pilt, mis teelt avanes, oli üsna kurb. Nii kaugele kui silm ulatas, paistsid rapsipõllus suured tallatud laigud, ja tõenäoliselt autodega vilja sisse sõidetud roopad. Päris ebamugav oli siin nüüd omakorda mingeid pilte klõpsida. Aga mina olen terve naine, ja minu abikaasa ei hakka vastu. Tehtud.
Olgu siis vabanduseks öeldud, et s…amaitse oli suus küll, aga oma panust me vilja tallamisse ei andnud. Kalpsasin ettevaatlikult mööda traktorirada põlluservast kahe sammu kaugusele, kükitasin maha, ja olemas.
SAAB NII, ET PILT TEHTUD JA PÕLD TALLAMATA
Jagan mõne soovituse, kuidas teha mooni-, rapsi-, rukkilille – või muu põllul kasvava umbrohu pilti nii, et karma võlga ei saaks ja seadusesilma kaela ei saadetaks.
[dropcap]![/dropcap] Alguses on küsimus: kui väga ja miks seda pilti ikkagi vaja on? Selleks, et sotsiaalmeedias eputada? Sõita kümneid kilomeetreid maha, et teha üks nuhvliklõps ja see siis moluraamatusse riputada? Praegu seda lauset lugedes saad sa ise ka aru, et see on veits arusaamatu. Ehk siis, mõtle, mida sa teed. Mina juba häbenen, sest panin kah hommikul paar pilti üles. Jõle ilusad said noh.
[dropcap]![/dropcap] Kui on tõesti väga vaja, siis püüa päeva, ja pildista kohe kui sobivat kohta näed. Et ei peaks spetsiaalselt kohale kimama. Põhja- ja Lääne-Eestis on punerdavad moonipõllud üsna tavapärane nähe, saartel võib leida isegi augustis veel õitsevaid magunaid. Enamasti on tegu suvirapsiga, kuhu vahele kaval õis end poetanud.
Seda lugedes said sa aru, et moon, see pole midagi üle mõistuse haruldast. Igaühel on nuhvel ja igaüks leiab üles nupu “pildista”, kui kas juhtumisi või kellegi abiga õitsekoht käes on. Mõtle midagi originaalsemat välja. Kuldne rapsipõld see vist ei ole, sest seda antakse igal aastal. Lina? Kas oled näinud, millise imelise õrnsinise auraga õitseb linapõld? Belgias muidugi…
[dropcap]![/dropcap] Austa põllumehe tööd. Austa tema maad. Austa taime, mis põllul kasvab. Sa saad oma pildi kätte ka põllunurgast, piisab, kui seal kasvab paarkümmend õit. Ole nutikas, vali rakurssi. Heida näiteks kõhuli põlluservale maha, pildista. Endli tegemiseks keera end selili ja jäta lilled oma pea ümber või istu maas ja püüa õied taustale.
[dropcap]![/dropcap] Põllu sisse minemiseks vali traktorirada. See paistab hästi silma – näed kahte tumedat joont. Mööda seda ettevaatlikult minegi. Ehkki siin on nüüd üks “aga” – põld on eraomand, ja sinna sisenemine on valdaja loal. Tõstab käe, kes ei ole kordagi selle reegli vastu eksinud? Mina tunnistan, et olen. Minna saab, kui on luba.
[dropcap]![/dropcap] Ehkki üldkasutataval teel võib pildistada igaüks, võib moonihooajal liikluskorraldus üleöö muutuda. Kui välja on pandud “telliskivi” või silt “Eramaa”, siis sinna teele lihtsalt ei lähe, eks. Nii lihtne ongi. Aukartus kõige elava ja kohaliku elaniku ees.
PÕLLUTALLAJAD PÕLU ALLA?
Seda lugu kirjutades sain ma aru, et põllu sisse minek isegi mööda traktorirada ei ole üldse okei. Ma olen selle reegli vastu eksinud kahel korral. Ühel korral oleme kõndinud koos omanikuga põllu sisse ja pildistanud. Ma saan siin ja praegu öelda küll, et kui luba puudub, ma rohkem ei tee.
Mis aitaks stiihilise umbrohufestivali vastu? Põllutallajate põlu alla panemine, ei muud. Ainult et kuidas seda teha nii, et see ei sünnitaks juurde viha ja kurjameelsust, mida selletagi küllalt on? Mahukas teavituskampaania on vale vastus, probleemil puudub mastaapsus. Kaks nädalat kraaksumist, ja lugu on unustatud. Selleks korraks.
Aitaks looduse tundmine ja põllutöökogemus – et need, kes täna põlde tümaks tallavad, saaksid aru, kui palju vaeva nõuab vilja kasvatamine. Elu ei ole endlid ja “fui, siin haiseb imelikult”. Neile, kes maal elavad ja põldu harivad, on elu… päris asi noh.
Aga või meil selleks aega on. Sõit, sõit, sõit siia ja sinna. Pilt käes, jagatud, läksime eluga edasi. Võtaks siiski natukeseks aja maha ja vaataks oma sisemisele põllutallajale otsa – inimene on evolutsiooni eksitus. Umbes nagu umbrohuna põlluviljas leekiv magun.
Selle vahega, et magunast on paljudele elusolenditele kasu, inimesest võib-olla mitte nii väga. Kas peab seda eksitust siis uhkelt eksponeerima, tallates üle teiste toidu? Pilt pole patt, põllu rüvetamine küll. Hakkame headeks ja teeme ilusaid pilte, sest neid ei ole tegelikult kunagi liiga palju…
Loe Eesti Ekspressi lugu moonisõjast
KLÕPSA PILDID SUUREMAKS, ET LUGEDA KOMMENTAARI
Fotod: Ylle Rajasaar, Sten Ottep
