Uku Tampere tõdeb, et Eestis on sõiduriistade hooldamisega asjad nirud. Suvi on see aeg, mil hooletus valusalt vastu näppe lööb: tavapärasest rohkem töös olev auto annab lihtsalt alla. Kuidas vältida kõige kaunimal ajal ebameeldivaid üllatusi?
Suvi toob enamikule autodest rohkem kilomeetreid ja pikemaid sõite. Käiakse autoreisidel, suvilas, rannas, ka niisama sõitmas. On soe, on päike, on vabadus.
Auto jaoks aga suvi nii rõõmus aeg ei ole. Sõiduriist saab suvekuudel suurema koormuse: rohkem kilomeetreid, rohkem kandameid, rohkem ilmastikumõjutusi.
Kui mõni jupp on kulumispiirini jõudnud, saab ta suurema koormuse all ilmselt “valmis.” Kuna Murphy ei maga, siis juhtub see valmissaamine ilmselt kodust kaugel ja sobimatul hetkel. Nüüd küsingi – kas sa mäletad, millal su riist viimati meistrit nägi?
“Mul on targematki teha, kui autot hooldada!”
Minu pea 15-aastane autoelukogemus ütleb, et autode hooldamisega on Eestis asjad pigem kehvasti kui hästi. Auto hooldust nähakse üleliigse väljaminekuna.
Tundub, et sõiduriista suhtutakse nagu teksadesse – vahest pesen ja küll see toimib. Või on hoopis võrdlus röstriga kohasem – paned aga saia sisse, natuke ootad, ja juba kargab hõrk viilakas välja – ja nii kümme aastat järjest.
Lisaks on ka hooldusesse saamise järjekorrad pikavõitu ning oh seda tüli – auto tuleb sinna kuidagi ju viia. Kui isegi hooldatakse, siis ikka soodsalt ja võimalikult vähe.
Mitte, et hoolduste arvelt koonerdamine muul ajal kuidagi parem oleks, aga eriti aktiivse suveperioodi eel oleks mõistlik oma sõiduriist kriitilisema pilguga üle vaadata ja mõelda, kas ja millal sõidukile viimati tehnikut näidati.
Kuidas end motiveerida teenindusse aega panema? Lihtsa teadmisega, et auto ei sure välja ning läheb alati käima, kui selle eest on õigesti hoolt kantud. Autoreis alaku!
“Auto on katki”
Jättes kõrvale autoentusiastid, siis ei tea umbes kolm tuttavat viiest, millal nende auto viimati hoolduses käis ja millal sinna jälle minema peaks. Ei teadvustata sedagi, milleks tehnokontroll tegelikult hea on.
Just hoolimatus aga hiljem valusalt kätte maksabki, sest korralik hooldus ja jubinate vahetusega “järje peal püsimine” on tõenäoliselt soodsam rikke kõrvaldamisest.
Erinevatel hetkedel süttib neil “ma ei mäleta, millal” autodel erinevaid hoiatustulesid ning siis helistatakse autohullust sõbrale, kes kohapeal tuvastab, et õlivarras on ilmselgelt liiga lühike või on näiteks mootoririhm olnud 6-aastasel autol sama selle sünnist saati.
Kaasaegsed autod aitavad laiskusele kaasa, sest enamasti annavad nad ise hooldusvajadusest teada ja omanik oma pead üleliia ei vaeva. Aga mina väidan, et auto enda appihüüd on meie kliimas ja kasutusharjumuste juures juba liiga hilja.
Hooldusvälbad on liiga pikaks aetud
Tänapäevaste autode lubatud hooldusvälbad võivad ulatuda isegi 30 000 kilomeetrini. Autoostja hõõrub rõõmust käsi – hoolduskulud on nii väikesed!
Hiiglapikk hooldusvälp võib äärmisel juhul sobida siidise asfaldiga Kesk-Euroopa kiirteedele, kus korraga sõidetakse pikki distantse.
Kuid autole, mille aastane läbisõit jääb 10-15 000 kilomeetri kanti ning sellega sõidetakse peamiselt linnas lühikesi otsi, tähendab pikast hooldusvälbast kinni pidamine aeglast ja ennetähtaegset surma.
Hooletus on mikromootori surm
Eriti on see näha moodsatelt mikromootoritelt, mis pidevalt suure koormuse all töötama peavad, et toota talutavat dünaamikat – need kuluvad unarusse jätmise korral lihtsalt kiiremini ära.
Sisuliselt ainus vahend, mis auto mootorit seestpoolt peseb, paitab ja kaitseb, on õli. Mootor omakorda on auto süda – ilma selleta pole autost kasu.
Kuitahes äge sünteetiline õli ei suuda midagi, kui ta mustust täis ning vana on. Autoesindus sulle seda eraldi ei ütle, nemad tahavad aeg-ajalt uusi autosid müüa.
Autohuvilised vahetavad oma igapäevasõidukites õli hiljemalt 10 000 km järel, erilisemates autodes, eriti kui neid sihtotstarbeliselt kasutatakse, aga vahest lausa 5000 km tagant. Kuid igal juhul vähemalt kord aastas.
See pole niisama – järjepidevalt laiskuse või säästu tõttu üle aja lastud hooldus tähendab ei rohkemat ega vähemat kui mootori enneaegset surma. VAG masinate puhul juba 100 000 km kandis, aga ega ka teiste tootjate mootorid kehva hooldusega üle 200 000 km ei ela.
“Milleks hoolida, mul on liisinguauto”
Tõsi, kui plaan on auto liisinguperioodi lõpus välja vahetada, siis alati ei peagi hoolima. Sest siis saab selle surema hakkava sõiduriista järgmise “õnneliku omaniku” kraesse ära lükata.
Aga alati on võimalus, et su hoolimispuuduse käes vaevlev auto ei jaksa isegi liisinguperioodi lõpuni vastu pidada. Alles hiljuti tegi sõbranna mootori kapitaalremondi umbes 70 000 km läbisõiduga uuena ostetud masinale.
Põhjust ei pidanud kaugelt otsima – viie aasta ja 70 000 km jooksul oli auto näinud kahte hooldust. Tehase hooldusgraafiku järgi oli kõik JOKK, praktikas mitte nii väga.
Lisaks – kas pole mitte vastutustundetu enda tegematajätmised kellegi teise kraesse ajada? Ka rohelise maailmavaatega pole just liiga kooskõlas tarbimiskultuur, kus asjadel katki lastakse minna ja need siis uute vastu välja vahetatakse. Think green!
Sõiduriist suveks korda!
Suvi on niigi lühike ja vaba aega pole kellelgi piisavalt. On siis vaja seda ressurssi kulutada mingite välditavate autojamade peale ja sellega ka puhkuseks valitud autoreis ära rikkuda?
Teatud vanusest edasi on elementaarne, et inimesed (ja juhid ) käivad aeg-ajalt oma tervist üle vaatamas. Sama elementaarne on see tegelikult ka autode puhul.
Võrdlus inimesega on igati kohane – nagu inimestel annavad vanemas eas tunda nooruse uljused ja tervise põletamine, tulevad ka puudujäägid auto hooldamises välja mõne aja möödudes.
Paljud tervisehädad tulevad nii inimestel kui autodel välja just suvekuumuses ja aktiivsemat elu elades. Seepärast hoolda oma sõiduriista usinalt. Kui viimasest hooldusest on kaua aega möödas, või sa ei mäleta, millal su riist meistrit nägi, pane teenindusse aeg kinni kohe.
Vaata siit auto suvise kiirkontrolli viit imelihtsat nõuannet
Kaanepilt: Ylle Rajasaar
