Kevadine teedelagunemise aeg ei ole veel läbi, aga tibusid võib juba lugeda küll. Otsisime välja viis meie arvates kõige piinlikumas olukorras Tallinna tänavat ning panime need kaardile. Ootame ka lugejate tähelepanekuid auklike pealinna tänavate kohta.
Erinevas suuruses löökauke leidub Tallinna tänavatel kõikjal ning üksikute koledate koobaste pärast ei oskagi niiväga endast väljuda – autol on rool ning aukudest õnnestub mööda laveerida.
Vaikselt edasi liikudes jõuab võimalikke ohte õigel ajal ka märgata. Katki pole justkui midagi, harjumuspärane Tallinna elu. Küll kunagi tuleb ka teeremont või siis “situtatakse” öö varjus mõni auk kinni.
Eesti kliima eripära arvestades – ka mais pruugib maha sadada üllatuslumi – võibki retooriliselt küsida, milleks meile teeremont, nagunii tulevad kohe uued augud…
Selles seisus on isegi päris lõbus mööda linna sõita ja otsida neid “kõige-kõigemaid” tänavaid, mille autoga läbimine on paras katsumus ka kogenud roolikandjale.
Betooni tänav on täitsa viisakas!
Tallinna tänavate kehvast olukorrast on aastaid räägitud ning mõni – näiteks Betooni tänav – on oma Kuud meenutava takistuste raja tõttu lausa legendiks muutunud.
Võrreldes meie eksirännakutel kohatud teedega on Betooni aga suhteliselt viisakas olukorras ja esiviisikusse ei mahugi.
Tegimegi oma valiku kõige ärritavamatest teedest, kus isegi kõige tähelepanelikum juht ei saa ebatasasusi lihtsalt vältida ning liiklemine on paras piin.
1. Peterburi tee – avalik häbiplekk!
Räägitakse, et arvamuse kujundamisel on tähtsaim esmamulje. Peterburi teed mööda sõites tundub küll, et Tallinn on otsustanud endale selles osas korraga kahte jalga tulistada.
Elamus algab juba enne linna sissesõitu, Tallinn-Narva maanteel. Betoonplaatidest maanteel rappudes kuuldub kabiini hääli, mis meenutavad rongisõitu: plaadivahedest üle veeredes kostub “ratat-ratat-ratat…”
Kel puusaprotees või kunsthambad, need peavad neid sõidukiirusel 60-70 km/h kätega kinni hoidma. “Ratat-ratat…”
Möödunud sajandi viiekümnendatel (1946- 1953) Saksa sõjavangide poolt sealsete inseneride näpunäidetel ehitatud Tallinn-Narva maantee osa vääriks samuti mõnd paremat ideed, aga Tallinna sissesõit, mis on meie visiitkaart, vajaks kiiret lahendust.
Kuigi ida poolt Tallinnasse suubuvad turistid on tõenäoliselt harjunud veelgi hullemate teedega, on Peterburi teed pidi linna sisenemine ebamugav ja piinlikuvõitu tervitus kõigile pealinna saabujatele.
Vahet ei ole, milline sõidurada valida – kogu nõukogude-aegne betoontee on amortiseerunud juba kaua aega tagasi ning vajaks hädasti uuendust.
Otsesed löökaugud on Peterburi teel küll bituumenit täis kallatud ning rehvi lõhkumise riski ei eksisteeri, aga Tallinna ringteega ristumise kohast kuni Smuuli teeni on teekate täis suuremaid ja väiksemaid ebatasasusi, mis tüütult autot raputavad.
Pehmema vedrustusega autod triigivad tee küll üsna talutavaks, aga jäigema vedrustusega väikeautoga seda sõites jätab näiteks plaadimängija umbes üks kord 20 sekundi jooksul loost jupi vahele. Õnneks on Spotify.
2. Paljassaare tee – Kolgata tee kauni merevaateni
Kuigi Paljassaare poolsaare tipus paiknev Katariina kai pakub eriti öötundidel suurepäraseid vaateid Tallinna linnale ning Pikakari rannas on väga mõnus jalutada, tasub turistid siiski mujale, näiteks Piritale viia.
Romantilised plaanid võivad saada kiire lõpu, sest ligipääs mööda Paljassaare teed võib lõhkuda auto rehvi, veermiku ja romantikute õrna meeleolu.
Kui võimalik, tehke romantikat sihtpunktile jalgrattaga või jalgsi lähenedes, kant iseenesest on avastamist väärt.
Tööstuse või Kopli tänavate poolt Paljasaare teele lähenemine on lihtne ja kuni sinnani on teed ka päris heas korras. Paljassaare tee esimesed meetrid aga tervitavad eriti valusate löökaukudega.
Kohe pärast löökauke üllatab ja lõhub veermikku ebaproportsionaalselt suure astmega raudteeülesõit, millele järgneb küll suuremate löökaukudeta, aga üldiselt kärnkonna selga meenutav teeprofiil.
Raputus ja kolin on garanteeritud ning kui auto on veidi vanemapoolsem, on just Paljassaare teel võimalus väsinud vedrud murda – seda tõestavad ka teepervel tolmu sees vedelevad vedrukeerud.
3. Mäepealse tänav – enne registrisse kandmist auto algosakesteks lahti!
Mõnes mõttes on hea, et Mäepealse tänava Akadeemia tee poolne ots nii kehvas korras on. Värskelt ostetud ja müüja poolt heaks kiidetud auto veermikku on just sellel teel väga hea testida.
Mäepealse tänavalt ei leia mitte üksnes pisikesi auke ja muhke vaid ka täies laiuses ära vajunud ja jälle üles kerkinud teekatet jagub vallatusse S-kurvi küllaga. Nõrgema maoga sõitja saab boonusena paha südame.
Aga pange nüüd tähele, autoostjad: need pisikesed ebatasasused aitavad ära tunda näiteks kulunud šarniiri, rooliotsa või stabika varda puksid ja samal ajal autot lustakalt üles-alla lainetav teekate toob välja probleemid amortisaatoritega.
Tõsisemalt rääkides – just paarisajameetrine lõik Mäepealse tänavat on see, mille pildi võiks panna teatmikus mõiste “halb tee” juurde.
Positiivne on see, et löökauke pole, aga lubatud suurima kiirusega seda teed autot lõhkumata läbida võimalik ei ole ka. 40 km/h on piisav, et natukene kehvema trajektoori valikuga vedru läbilöögipuksini vajutada.
Kes kannatab, see kannatab kasutatud auto ostmise ja registrisse võtmisega sügiseni, mil Mäepealse peaks saama uue kuue. Kas ka lainetusest lahti saadakse, näitab aeg. Võtke valu ära, paistetus jätke alles!?
4. Pärnu maantee – igahommikune piinapink
“Kas te elate Nõmmel?” “Jaa!” “Aitäh, aga siis otsige lolli, kes teie kasutatud auto ära ostaks!” Umbes selline vestlus võiks aset leida juhul kui automüüja elab Tallinnas Pärnu maantee Nõmme-poolses otsas.
Igal hommikul läbi Nõmme keskuse mööda Pärnu maanteed kooli ja tööle sõitjate käest autot osta ei tasu, sest see tee vaevab ühe heatahtliku sõiduvahendi päris kiiresti päris korralikult ära.
Alates Nõmme keskuse ristmikust on teekate kuni raudtee ülesõiduni väga kehvas korras. Pärast raudteed asi justkui paraneb, sest teekatet on parandatud pikitriipudega. Lipp-lipi peal ja ei ühtegi naela.
Aga värskema asfaldi pikitriibult mahasõitjat (näiteks bussist möödumiseks) karistatakse koledate aukudega ja teepervel võib mudasse uppuda.
Tegelikult ebatasane teekate nii suur probleem ei olegi, sest permanentne ummik tipptundidel ning kinnine raudtee tõkkepuu hoolitsevad selle eest, et liikumiskiirus oleks teeoludele vastav ehk roomav.
Pikka aega tühikäigul tiksumine ning pidev sidurdamine ei mõju aga auto tervisele hästi. Tõkkepuu sulgub enamasti juba mitu minutit enne rongi ja avaneb siis kui rong silmapiiri taha kaob (kunstiline liialdus).
Võib kindel olla, et kümmekond minutit tühikäigul tiksunud diiselmootor on viinud sammu võrra lähemale näiteks DPF filtri surmale.
Ajakaost frustreerunud juht sõidab veel mõnda aega päris agressiivselt. See lõhub autot, kaasliiklejate ohtu seadmisest rääkimata.
Saju ajal iseloomustavad piirkonda ka järvelaadsed porilombid – nende peamine ülesanne on sulavete ajal ja suure saju järel peita salakavalad löökaugud. Lompi saab auto ära uputada, aga üllatusaugu meelistegevus on rehviskalpide kogumine.
5. Nõmme väikesed tänavad – testpolügoon kuukulgurile
Koledasti katkiseid väikesi majadevahelisi ja sisekvartalite teid leiab praktiliselt kõikjalt üle kogu linna. Et aga nõmmekad liiga hea eluga ära ei harjuks, on ebaproportsionaalselt suur osa konarusi ja auke puistatud just Nõmme pisikestele teedele.
Linnavalitsus proovib aegajalt elanikke ära petta sellega, et mõni tänav (näiteks Hiiu) tehakse kenasti korda ja sõita neil on suur rõõm. Uuest aastast lubatakse sulgeda kogu Nõmme ristmik, et ehitada sinna purskkaev.
Aga et pea suurtest lubadustest ja siidisest asfaldist ringi käima ei hakkaks, peavad mõned tänavad vihma korral korralikult uputama ja teised tänavad rehve purustama – see hoiab majandusel tukse tugeva.
Üllatumise oht on üks suuremaid näiteks Rohelisel tänaval, kus umbes-täpselt tee keskel haigutab kraater, millesse on uputatud suurt auku tähistav liiklusmärk.
Autod keeravad sealt kahte lehte, otsides tugevamat pinnast rattale sadade teiste aukude servadest. Siin ei olegi midagi öelda. See on lihtsalt nii ilus sooritus kategooriast “täiesti pekkis”.
Kokkuvõtteks
Meie viis valitut ei pretendeeri kaugeltki ainulisele tõele. Päris kindlasti on nii oma Kolgata kui Hambavalu tee igal Tallinna elanikul, kes mingil põhjusel autoga linnas liikuma peab.
Oleme tänulikud, kui annate kommentaarides teada, kas nõustute meie valikuga ning vaevute teada andma oma lemmikutest, mis kindlasti kaardile peaksid jõudma.
Paneme kokku kaardi, ja viime selle siis linnaisade ette lauale, ikka vaatamiseks ja imetlemiseks, ehk ka ägedate tulevikuplaanide tegemiseks. Tallinn maastikusõidupealinnaks!?
Kõige armastatum auto on ju maasturitaoline. Suletud ring: tänavad on nii kehvad, et ainult kõikjalsõitjaga on enam-vähem liigelda. Ja kuna kõigil on SUV-d, siis linnaisad väga ei muretsegi.
Või siis on see hoopiski kaval taktika tallinlastele selgitada, et nii väikeses linnas pole autot vajagi. Sel juhul kaevakem kõik magistraalid üles! Ja ongi ühekorraga olemas ka maastikusõidupealinn. Elu on lill.
Kaanepilt: Tallinna tänavat iseloomustav pilt. Autor: Ylle Tampere
