Pariisist Tallinna lennates mõtlen sellele, et vähem kui ööpäevaga läbisin üle 5000 kilomeetri. Ja see on tänapäeva maailmas tavaline – hommikul Tallinn-Riia-Pariis ja juba pärastlõunal oleme tagasi Charles de Gaulle’i lennujaamas.
Ühe päevaga jõudsin mitte ainult teise riiki, vaid ka lõunapoolsemasse kliimasse. Ma saan aru, et ei ole seda vahemaad täielikult hoomanud. Kõik käis nii kiiresti, et tundus, nagu polekski neid kilomeetreid olnud – vahemaa muutus mingiks lihtsustatud kontseptsiooniks ja lakkas olemast midagi keerulist, mis reisimist raskendaks.
Pariisi lendasin tööasjus – uue Citroën C3 Aircrossi esitlusele. Ja mõte lihtsustamisest on siin kohane – auto esitlusel mainis ettevõtte tegevjuht korduvalt Citroëni lihtsustamisprotsessi. Kvaliteet, mitte kvantiteet.
Võib-olla on see kõige ilmsem nende väikseima 7-kohalise krossoveri puhul. Üsna lihtne ja lakooniline disain, milles on säilinud mõned prantslastele omased rõhuasetused – ja uksed erinevate siltidega, nagu “ole õnnelik” ja “tunne end hästi”. Maailmas, kus mured ja ärevus on inimese parimad sõbrad, on selline meeldetuletus autolt armas.
Jah, 4,5 meetri pikkusesse autosse mahub 7 inimest. Imesid ei maksa oodata, täiskasvanu istub tagumisele istmele, et sõpradega baari sõita, aga mitte reisimiseks. Kuid olgem ausad – sinna mahuvad kaks väiksemat last, kellel saab eriti lõbus olema võimalus pagasiruumist otse istmele ronida (see pole see, mida Citroën plaanis, aga kes küsib, kui asi puudutab kasutajakogemust?). Teine istmerida on aga üsna avar ja 183 cm pikkune mina sai mugavalt enda taha istuda.
Esitlusel räägiti palju B-segmendist, mis on tootja jaoks kõige konkurentsitihedam ja keerulisem. Ja siin plaanib Citroën võidelda viimase veretilgani – alustades üsna agressiivsest hinnapoliitikast (mõnel turul maksab see auto alates 20 tuhandest eurost 1,2-liitrise bensiinimootori ja manuaalkäigukastiga kuni 30 tuhandeni elektriversiooni eest, mis on väga intrigeeriv) ja samal ajal pakkudes klassi maksimaalset mugavust.
Staatilisel esitlusel oli ilmselgelt keeruline auto sõiduomadusi hinnata, kuid sõitjateruumis valitses suurest rahvahulgast hoolimata rahu ja auto interjöör oli tõesti pehme ja mugav. See ongi see, mis eristab Citroëni oma vennast Peugeot’st. Kui teine räägib alati “sportlikust olekust”, siis esimene on saanud kogu mugavuse.
Segadusseajavate ekraanide, paljude valikute ja arusaamatute terminite maailmas suunab Citroën tähelepanu lihtsustamisele. Kaks-kolm varustustaset, kolm mootoritüüpi ja see on kõik, mida ostja valiku tegemisel kaaluma peab. Ja mulle tundub, et tänapäeva keerulises ja mitte alati sõbralikus maailmas on selline lähenemine nagu päikesekiir pilvisel päeval.
Fotod: Vladimir Niinimäki
