Uuringufirma J.D.Power viis noobelauto omanike seas läbi küsitluse, mille tulemused on jahmatavad: peaaegu mitte kedagi ei huvita ja keegi ka ei kasuta tippklassi luksusautode tipptehnoloogiat. Kalli auto omanik on samasugune “peast lihtne” sõitja nagu odava “reha” roolija.
Põhjusi, miks inimesed ei kasuta sisseehitatud puuderdamistupsukest või peent endliaparaati, on lihtne: kui pole eluliselt vajalik, siis ei tule selle pealegi, et peaks puudust tundma. Ning teine asi: tihti on menüüdes kaevandamine tehtud nii keeruliseks, et … lihtsam on võtta nutitelefon ja seal asi joonde ajada.
RAHVA- JA NOOBELAUTO ERINEVUS KAOB VÄÄRAMATULT
Pool sajandit, isegi veel kümme aastat tagasi oli luksusautode ja säästuautode varustatuse erinevus tohutu, kuid enam mitte. Peale paremate materjalide ja viimase peal tehnoloogia on põhimõtteliselt kõik, mida tahaksid, olemas ka täitsa tavalisel luukpäral. Vaata meeldiv lisavarustuse nimekirjast välja, telli, ja sõida nagu kunn!
Vidinamaania ei tähenda siinkohal elektrilisi aknaid, kliimaseadet ega isetumenevat tahavaatepeeglit – nutikate tehnoloogiate eri astmetelt leiab nüüd jalakäijate tuvastuse, kokkupõrke ennetussüsteemi, rajahoidja, adaptiivse kiirusehoidja, hääljuhistega navi, mitu juhtimisstiili, jne. jne. Kuulge, isegi VW Polo reklaamib, et lisaks neljale uksele on sel ka rodu aktiivseid turvaabisid!
Täna naudivad laiad inimmassid oma “lihtrahva autosid” umbes samal tasemel nagu jõukad indiviidid oma teemantidega kaunistatud luksmobiile. Mõnikord isegi rohkem, sest mõnigi traditsiooniline noobelmark on jäänud kinni 20.sajandisse ega ole kuulnudki midagi kohanduvast kiirusehoidikust või kurvituledest.
Rahvaautodel puuduvad omakorda mitmed lisavidinad nagu näiteks lõhna piserdamine kabiini või tagaistme seljatoe massaaž – aga neist ei tunne ausalt öeldes puudust ei “lihtne” ega rikas inimene.
Nõnda valitsebki võrdsus luksmobiili ja rahvakäru vahel, sest kedagi ei huvita luksuslikud funktsioonid, mida nad kasutada ei oska, samuti ei tunne inimesed puudust tehnoloogiast, mis ei ole neile igapäevaselt tarvilik.
UURING AITAB NÄHA TARBIJA PEA SISSE
Väitele lisab pisut tõsiseltvõetavust J.D.Power ’i 2017 Tech Experience Index Study, kus üleüldine keskmine omanikurahulolu uue auto tehnoloogiliste funktsioonidega oli võrdne nii rahvaauto kui noobelsõiduki omanike seas.
Ehkki J.D.Power ’i laiemate uuringute tulemustega ei pea ilmtingimata igas aspektis nõustuma, on selline kitsamalt suunatud uuring abiks aru saamisel, mis toimub tüüpilise autoomaniku ja tarbija peas.
Antud juhul on õppetunni sisu selles, et keskmine tarbija ignoreerib kollektiivselt funktsioone, mille kasutamine nõuab olulist pingutust ning hindab lihtsalt mõistetavat tehnoloogiat.
Uuring viitab samuti teatud määral “kasutule väärtusele”, mida seostatakse mõningate tippklassi seadmetega – mis muudab mõnede funktsioonide paigaldamise rahalises mõttes küsitavaks, sest mõned omanikud ei saa lihtsalt aru, kuidas neid kasutada või peavad neid algusest peale ebavajalikeks.
“Rahuolu on väga madal nende omanike seas, kes proovisid mõnd funktsiooni, kuid ei kasuta seda enam,” selgitab uuring.
“Need omanikud esindavad lõksu püütud kliente, kes on mingi funktsiooni eest maksnud, kuid ebaõnnestunud kasutajakogemuse tõttu otsustanud seda rohkem mitte pruukida. Põhilise põhjusena, miks nad mingit funktsiooni ei kasuta, nimetasid omanikud, et neil ei lähe seda vaja.”
PISTKE OMA RUUTER OMALE…
Kõige halvema vastuvõtu osaliseks saanud seadmete hulgas on sõidukisisene mobiilne ruuter. Kui omanikelt, sealhulgas nendelt, kes ei ole antud funktsiooni kunagi kasutanud, küsiti miks, ütles 43 protsenti, et ei vaja seda funktsiooni ja 24 protsenti, et nad ei soovi selle kasutamisega kaasnevaid lisakulutusi.
Oma auto mobiilseks hotspot’iks muutmisest on ka vähe praktilist kasu, sest enamikul nutitelefonidel juba on selline funktsioon. Samuti võib selle ülesseadmine olla tülikas.
SUUREMA AUTO OMANIK ON PAKSULT RAHUL
Kõiki asju arvesse võttes tunduvad tarbijad olevat üsna rahul moodsates sõidukites pakutavate tehnoloogiatega. J.D.Power ’i uuring andis keskmiseks tulemuseks 1000 võimalikust 750 punkti.
Rahulolu oli suurim suurte autode segmendis, 777 punkti, järgnesid kompaktautod (753), tippklassi kompaktautod (751), tippklassi keskautod (746), tavalised keskautod (744), tippklassi väikeautod (739) ja väikeauto segment (732).
Autoostjad olid enim rahul lihtsalt kasutatavate ohutustehnoloogiatega nagu parkimiskaamerate ja pimeala tuvastamisega, ja tavapärasemate funktsioonide nagu elektrilised istmed ja kliimaseade.
Samuti suurenes rahulolu kui automüüja võttis vaevaks aidata neil aru saada, kuidas sõiduki funktsioone parimal viisil kasutada, eriti juhul kui kasutajaliides ei olnud intuitiivselt mõistetav.
TURVALISUSE ARVELT ALLAHINDLUST TEHA EI TOHI
Loo moraal: ära loobi raha funktsioonidele, mida sa ei kasuta või millest sa aru ei saa – oled pikas perspektiivis õnnelikum. Samas, kui neid sulle mõne paketiga kauba peale pakutakse, võta vastu, ja hakka ka kasutama. Eks ole see lõppkokkuvõttes inimliku laiskuse küsimus, omandada mingeid uusi vigureid.
Kindlasti ei tasu allahindlust teha aktiivturvalisuse abidega: mida rohkem on neid autol peal, seda parem. Enne auto ostmist tasub vaadata ka Euro NCAP hindeid ning müügiesindajalt küsida täpset kasutusjuhendit – ise ju keegi ometigi käsiraamatut läbi ei loe… (olgu, mõni hoolsam erand ikka teeb seda ka). Turvalisus on midagi, mille arvelt ei tohi allahindlust teha, olgu siis kõne all noobelmark või odavam auto.
Allikas: J.D.Power, TAC. Tõlkis: Kadi Rünkla. Toimetas ja pildi tegi: Ylle Rajasaar
