Kolmas kodune koolinädal on lõpule jõudnud/jõudmas, sest osa ülesandeid on ikkagi tegemata. Pisitasa hakkame hulluks minema, igaüks isemoodi. Lapsed ja lapsevanemad, kellega suhelnud oleme, ütlevad, et ongi olnud raske nädal. Paar uut nippi terve mõistuse säilitamiseks me endale siiski välja mõtlesime.
Kolmas kodukoolinädal tõi lisaks suveajale kaasa frustratsiooni, kui selgus et eriolukord koolides kestab mai alguseni, vähemalt. Viiruseväsimus võtab maad.
E-koolis kisuvad asjad järjest tõsisemaks, just vanemate jaoks, kes peaksid nüüdseks olema omandanud laia profiiliga traktorist-viiuldaja eriala ning üks neist ennast kas töölt lahti võtnud või sujuvalt töötuks jäänud.
Nädala paanikaauhinna saab varahommikune veebiloeng, kus klassi listis tekkis segadus nii alguse kellaaja kui lingiga ja sain tunnikese tuhnida edutult Youtube’is ebamäärase nimega striimi otsides. Muidugi saatis klassijuhataja kõigile õigel ajal õige viite ning kogu eelnev paanikakütmine oli asjatu. Loeng ise rääkis vaimse tervise hoidmisest.
Ei tasu unustada, et meil siin on tegelikult ju lillepidu – ainult üks kuuendik, hästi varustatud kodukontor ning õuealagi. Paraku suudan ma möödunud nädalast meenutada üksnes neid hetki, kui tahtsin end keldrisse sulgeda või aia alt läbi kaevata. OK, ka seda, kui laps mulle vaimsest tervisest pika loengu pidas.
AK uudised panime põlu alla, sest pärast uudiseid saabusid alati Sümptomid. Ühel õhtul helistasin isegi 1247 – kuulati ära ja soovitati hommikul pöörduda perearstile, et ehk kirjutab midagi rahustavat. Hommikul polnud meeleski, algas ju järjekordne üllatuste ja ülesanneterohke koolipäev.
Esimesel aprillil tehti nalja, et õpetajate palgaraha jagatakse koduõpet juhtivate vanemate vahel ära, aga see polnudki naljakas, sest selles segaduses oleme me üheskoos.
Lapsed, kasige koju!
Kolmas koolinädal tõi ka täieliku sotsialiseerimatuse: vähemalt 45 minutit igapäevast õues treenimist tähendab nüüd üksinda äpi järgi vehklemist. Seni oli keka ainus, kus päriselt klassikaaslasi natukenegi näha sai.
Klassiõega kergliiklusteel ratastega sõitmine või metsa vahel kõndimine või võimlemine ei tule uute reeglite tõttu kõne allagi: lapsi, isegi neid, kes vanematega koos liiguvad, vaadatakse päris kurja pilguga – eks nad kaetavad ära jah! Las nutavad kodus patja parem.
Mida nad muuseas teevadki! Nii palju pisaraid kui koduõppe kolmandal nädalal voolas meie majas viimati kolm aastat tagasi: vähemalt üks koerailma-keka jäi lõppenud nädalal nutmise tõttu ära.
Tuleb siis välja, et linnalastel, eriti neil, kellel pole omaealisi õdesid-vendi või ümbruskonnas sõpru, kellega nagunii iga päev pisikuid on jagatud, on päris raske eriolukorras tervemõistuslikuks jääda. Ükski veebirakendus ei asenda päriselt suhtlemist.
Suveaeg lõi päevakavad sassi
Oma olemuselt on suveaeg ju igati positiivne: tund valget aega õhtul nagu maast leitud! Lisaks on see kindel märk, et kevad tuleb igal juhul ja nüüd tuleb tegutseda, sest suvisest pööripäevast alates läheb kõik jälle allamäge ning valgus võetakse tasapisi ära.
Kuigi tänavune üleminek suveajale toimus vaba graafiku alusel, kedagi ei surunud kellaaeg takka, lõi see päevarütmid ikkagi täiesti segamini. Õhtud on valgemad, uni ei tule ning hommikune ärkamine on nihkunud hilisemaks. Lõokestest kipuvad saama öökullid ja see on katastroof, sest efektiivseid “pea võtab” töötunde on sellevõrra vähem.
Enamasti on kannatuste rada umbes nädalapikkune ja täna tundubki, et tasapisi loksub kõik paika, möödunud ööl jäin juba kell kaks magama!
Üksiti võib aga just suveajale ülemineku kaela riputada kolmanda kodukoolinädala tegemata tööd: lihtsalt ei jõudnudki ja osa asju nagu suurulukite maanteesurmade statistika IT-tunnis on siiani tegemata, kuigi värsked alusandmed andis keskkonnaagentuur juba teisipäeval.
Põhitöö peaaegu et seisab: päevas panen portaali paar lugu. Loetavus on langenud, katastroofiuudised on meil vähe. Positiivne on, et nüüd on aega kodulehe tervise ja arendamisega tegeleda. Ja lapse kooliasjadega.
Kui reeglid ei pea, tekivad tülid
Esimene tõeline ragistamine abikaasaga jääb kolmandasse nädalasse. Õnneks käib ta abipolitseinikuna valves ja see on hea võimalus hoidagi omavahel kodus ka distantsi. Kolisin lastetuppa magama, nii on meil tütrega oma rütm ning ka uni sellevõrra rahulikum.
Vaikimisi oleme leppinud, et reeglid enam ei pea ja mingist kindla pikkusega koolipäevast pole mõtet unistadagi, sest päevad on eri raskusastmega. Mõnikord saab laps õpitud iseseisvalt ja ruttu, aga on päevi, kus istun koos tütrega 3-4 tundi laua taga ja juhendan.
Niisiis on meie praegune reegel, et reegleid ei ole ja laseme elul end üllatada ning üllatume eralduses, segamata isast inimest koolimuredesse. Eks see paista, kuidas säärane “saame ise hakkama, tee sina oma tähtsaid asju ja me teeme sulle söögi ja voodi” suhtele mõjub.
Esimese nädala lõpus olime veel üsna positiivsed
Kodunduse päästerõngas
Kolmapäeval saabusid kontorisse desinfitseerimisvahendid ja entusiastlik meeleolu: tütrel tekkis idee neid koolitöösse integreerida. Algas kodunduse tund, kus ülesandeks pindade korralik puhastamine.
Ühest tunnist sai igapäevane harjutus: hommikul kodukontorisse (kööki) astudes vaatab vastu puhas laud. Enam pole küsimust, mida teha mustade nõudega: need lähevadki kui imeväel masinasse.
Selgub, et isegi nõudepesumasina kohta saab õppida midagi uut: sel on programmid nagu pesumasinalgi ja 30°C on igapäevaselt nõudele parem kui 50°C programm.
Pesupesemise üksikasjad said läbi käidud juba mõni nädal tagasi, triikimise peatükk on veel ees. “Ükskord saab ka minust hea perenaine, onju” veenab tütar end kõva häälega iga päev.
Absoluutselt. Uue nädala kodunduse tunnis õpime ka aknaid pesema. Neid on meil vist 16, ja kahe siin elatud aastaga ei ole ma nendeni põhjalikult veel jõudnud. Nüüd on põhjust koolihariduse lippu kõrgel hoida.
Armastus käib kõhu ja kirjasõna kaudu
Me teeme tütrega koos iga päev süüa ja minu jaoks on see nagu teraapia, sest ometi kord on keegi, kellele saan edasi anda oma vanaemalt päritud teadmised.
Oleme teinud näiteks klassikalist (nisujahuga) bubertit ja mustasõstrakisselli, viinerikastet ja pläusti. See viimane, tõsi, ei ole vanaema vaid ülikool: pannile läheb kõik, mis kapis leida. Pannkooke saab ka. Kaks tükki korraga.
Erilisematest roogadest palus õpetaja saata endale pildi koos kirjeldusega. See on koolipäeva rosin: eriolukorra lõpus on meil ilmselt koos ema-tütre retseptiraamat, millest ka vanematel vendadel võiks kasu olla.
Reede on pühapäev, pannkoogipäev
Tere, kuna Uku on pühapäeval politseis terve päeva ja täna õhtul ka valves, otsustasime, et reede on pühapäev ja tegin pannkooke.
Kuigi ma teen neid peaaegu iga nädal, siis vaatan igaks juhuks Nami-Namist tegemise järjekorda. Seekord tegin viie muna pannkoogid piimaga.
Üks läks untsu, selle sõi ema ära. Kokku tuli seitse korralikku kooki, igaüks sai 2 ja üks jäi sellele, kes kõige kurvemat nägu tegi.
Sõime maasika-toormoosiga, mille sügavkülmast võtsime ja mina panin kondenspiima ka.
Ema ütleb, et minu pannkoogid teevad tema päeva alati eriliseks. Ta ise end väga heaks pannkoogiküpsetajaks ei pea, selle eest teeb ta palju muid roogasid väga hästi. Tervitab Tui
Pläust
Tere, täna koristasin hommikul tuba. Koristan iga päev, aga ikka on natuke sassis. Lihavõtted tulevad ja enne seda teeme suurpuhastuse kodus.
Käisime emaga täna vanaemale süüa viimas ja muutusime ise täiesti näljaseks. Tulime ruttu koju ja mõtlesime, et teeme midagi lihtsat süüa nendest asjadest, mis kodus on olemas.
Ema nimetab seda rooga pläustiks: pane panni peale kõik, mis sul kapis on. See on üliõpilaste retsept. Meie tegime nii: tükeldasin keedetud kartulid, panin pannile, lisasin õli ja natuke kartuli maitseainet.
Ema puhastas kanast alles jäänud osa ja pani tükid kartulite juurde. Mina lõin samal ajal lahti kolm muna tilga vahukoorega. Segu kallasime kartulite ja kana peale.
Pläusti saladus on muna, riivitud juust ja roheline sibul ning kaane all keskmisel kuumusel küpsetamine. Juurde lõikasin tomatit, selle hapukas maitse tasakaalustab pläusti, millel pigem ei ole mingit erilist maitset. Aga tomati värske maitse on hea.
Meie panime natuke ketšupit ka. Nüüd on kõhud täis.
Ema ütleb, et me ei tohi nii palju süüa teha, sest ta läheb paksuks. Mina tahan järgmiseks teha kirjut koera ja sellele ta vastu panna ei suuda. Ta on käinud öösiti seda salaja kapist söömas. Tervitades Tui
Õpetaja leiab alati aega pikemalt vastamiseks, see on inspireeriv. Aga arusaadav, et igas aines ei saagi õpilastega aina pikki kirju vahetada, kuigi just nüüd oleks mistahes isiklikumat suhtlemist väga vaja. Kõigile.
Lapsevanem kekatundi!
Kuna armastus käib ilmselgelt minu ja abikaasa kõhu kaudu (vaata allolevat koroonaaja meemi, pilt redditist), tegi laps ettepaneku, et koostab mulle toitumis-ja treeningkava. Emaga trenni teha pole ju keelatud!
Küll on hea, et sain enne eriolukorra kehtima hakkamist juuksuris ära käia: tunneli lõpus olen küll tüsedam, ja hambad valutavad suurest magusasöömisest, aga vähemalt pole ma pussakas.
Tütrega koos kekatundidesse minek on parasjagu hirmutav väljakutse: kuulsin eile hea sõbra käest, et ta oli juba viie minutiga absoluutselt võhmal. “20 kätekõverdust”… appi! Ma pole neid kunagi õigesti teha osanud…
Abimeetmed neljandaks… ja kümnendaks nädalaks
Panime üheskoos kirja oma positiivse programmi neljanda ja vajadusel kümnenda ning kahekümne neljanda “kool on kodus” nädala üle elamiseks:
- Hakkame hommikuti jälle vara ärkama, sest me oleme lõokesed
- Läheme õhtul kindlal ajal magama
- Kui ilm on soe, õpime ja töötame terrassi peal
- Peame kinni reeglist, et vanema käest peab küsima, millal ta saab aidata koolitöös
- Teeme koos süüa ja koristame
- Käime koos trenni tegemas
- Jätame Uku rahule, las ta teeb oma asju, aga teeme talle süüa
- Suhtleme sõpradega ja lähedastega kõiki lubatud vahendeid kasutades
- Kirjutame õpetajatele ise pikemaid kirju
- Ei tekita paanikat, kui ei jõua koolitöid korraga tehtud, anname õpetajale teada kui ei jõua ja põhjendame
- Peame lugu heast naljast
- Loeme, kuulame muusikat, vaatame head filmi õhtul koos
- Peame kinni ekraaniaja piirangutest
- Nässutame kassi ja koera ja hoolitseme, et neil on ka hea olla
- Jätkame autosõidu õppimist
- Tüli tekkides hüüame “Aeg maha!” ja eraldume
- Kallistame ja nutame ja naerame, kui on selline tunne
- Oleme ilusad. Emme ka.
Kaanepilt: Ylle Tampere
