COVID-19 leviku tõkestamiseks suleti Eestis õppeasutused esialgu kaheks nädalaks ja õppurid suunati koduõppele. Meil on kodus üks “kuuendik” ja 2 töötavat lapsevanemat. Esimese nädala “kool on nüüd kodus” kogemused on aga sootuks teistsugused kui algul arvasime.
Alustasime kodusõppe ettevalmistustega möödunud nädalavahetusel: kontrollisime üle töövahendid, tegime kirjaliku päevaplaani ja leppisime omavahel kokku, kuidas tagame kõigi privaatsuse. Lapsel on nii oma tahvel- kui ka sülearvuti ning oma tuba ja töölaud.
Niisiis õpib kuuendik oma toas, ja kui abi vaja, kirjutab lapsevanemale Messengeris ning saab vastuse, millal võib tulla abi järele. Muudes küsimustes lepime kokku hommiku-või õhtusöögilauas.
Kooli poolt oli ettevalmistus korralik, õpetajad olid e-kooli aegsasti rea ülesandeid valmis pannud ning osa kirjutanud pikema kaassõnagi, kuidas kodus õppida. Põhilised keskkonnad, mida kasutada: e-kool, Opiq, Youtube.
Niisiis ei paistnud suuremaid takistusi koduõppe sujuval kulgemisel. Jagasin meie kogemust koguni artikli vormis ning kujutasin ette, kuidas elu vaikselt eriolukorra jõesängis edasi voolab. Rõhk sõnapaaril “kujutasin ette”.
Pühapäev: õuesõppepäev
Pühapäeval korraldasime ühise väljasõidu Lihula MKA-le, sest loodusõpetuse iseseisev töö nägi ette ühe kaitseala ja sealsete kaitsealuste liikide tutvustust. Niisiis ühendasime kasuliku meeldivaga ja käisime looduses.
Lihula MKA on piisavalt vähetuntud koht, et seal mitte põrgata kokku rahvamassidega: sama reeglit oleme järginud ka muul ajal õue astudes: minnes loodusse või jalutama, valime eraldatud kohad. Eestimaal on neid küllaga.
Ilm sattus pühapäeval olema kõle ja tuuline, kuigi päikeseline. Mis tähendas seda, et laps, kelle ülesanne oli MKA-d tutvustada, ei tulnudki autost välja vaid lasi akna alla ja juhendas fotograafi (mind). Noh, oligi lihtsam, et ei pidanud mudaseid riideid kodus puhastama…
Kuna Lihula MKA oli suhteliselt ühetaoliselt kevadeootuses rohekaspruun ning 40-pealist metskitseparve ei püüdnud pildile ka 400mm Tamroni teleobjektiiviga, võtsime meeleolu tõstmiseks suuna Puise ninale. Laps magas sügavalt.
Haapsalus tuli tüdrukule eluvaim sisse, kohvikus olime ainsad külalised ning saime muretult einestada. Kui soovitasin, et päevased muljed võiks kohe õhtul kirja panna ja loodusõpetuse kodutöö ära teha, sain vastuseks, et ülesandeid on vaja teha järjekorras ja asjadest mitte ette rutata. “Teisipäeval on õige aeg.” Ohkasin endamisi.
Esmaspäev: kõik on halvasti
Teises toas helises äratuskell nagu ikka koolihommikutel kell 6:45. Mis siin vanematelgi enam laiselda, maast lahti ja putru keetma, kassile süüa, sonks pähe, sest (e) koosolekuid oli meil kummalgi selle päeva peale kirjas tükki mitu.
Ja siis hakkas pihta: -“e-kool on maas!” -“Me ju vaatasime eile tänase õppimise ära!” -“Ma ei teinud ekraanitõmmist” -“Võta siis järjest muid asju!” -“Ma ei tea mida teha ja me peame koolist asjad ära tooma ka.”
Kupatasin lapse oma tuppa raamatut lugema, lubadusega, et kell 11 teen töösse pausi ja siis käime koolis. Nurin, virin ja iga natukese aja tagant köögis näksimas käimine. No elame üle, kaasa pani mürasummutavad klapid pähe ja mina lihtsalt ei reageerinud. Kirjutada ka muidugi ei saanud.
Koolist asjade ära toomine kujunes selle päeva parimaks sündmuseks, sest klassijuhataja oli võimalikke segadusi ette näinud ja keskpäevani koolis. Tema julgustamine ja rahustamine päästsid mu päeva.
Pärastlõunal toimis ka e-kool ja laps asus õppima. Kohusetundlikult, sest kõik asjad peab ära tegema. Reeglist, mitte segada töötavaid vanemaid, ei mäletanud ta muidugi midagi.
Reeglist, et hommikul jagatakse ülesanded, kes hoolitseb sel päeval ühise toidukorra eest, kes koristab laua ja peseb nõud või paneb pesumasinasse pesu, ei mäletanud ükski pereliige peale minu kah midagi. Lõin käega, esimene päev, ehk laabub. Ja tegin nii palju kui jõudsin.
Facebooki kommuunides vanemate ja õpetajate kogemusi lugedes mõistsin, et mul pole kurtmiseks mingit alust: üks laps koduõppel, töö, mida saan teha igal ajal ja igast kohast, ruumi jagub ja õu on olemas ning terviserajad lähedal.
Just need kaks märksõna “õu” ja “terviserajad” said sel ja järgnevatel päevadel me koduõppe helgemateks hetkedeks – kehalise kasvatuse õpetaja nõue teha iga päev üks vähemalt 45-minutiline “kekatund” andis vajaliku vahelduse.
Teisipäev: võtame nüüd otsast peale!
Esmaspäeva õhtuks olime omavahel parajalt tülis ning otsustasime, et kõige parem mõte on alustada otsast peale: et lapse õppetöö ei nõudnud reaalajas ekraani taga istumist ja tööde esitamist, nendeks oli aega terve päev, nihutasime ärkamise kella kaheksale hommikul.
Kella üheksast või isegi natuke enne istus igaüks oma töökohal. Õppetöö üleval toas oli päris häälekas, sest tüdrukud otsustasid õppida koos Messengeri vahendusel.
Lõunapausi tegime koos, ehkki abikaasa ei tõstnud pilku arvutist ja vaevalt ta aru sai, mida ta sõi. Tüdruk vedas selga dressid ja jalga rulluisud ning läks koos klassiõega kergliiklusteele kehalise kasvatuse tundi tegema.
Kella kolmest ootas Skype’is matemaatika koduõpetaja. Hea, et sain enne jaole, et laps ei tea midagi ei Skype’ist ega ole kasutanud Google Hangouts`i. Selle töölesaamiseks kulutasime kena tunnikese, nagu päris ausalt! Aga mata sai tehtud, lõpp hea kõik hea.
Loodusõpetuse kodutööni jõudsime hilisel pärastlõunal, reeglitevabalt, mis tähendas, et katkestasin artikli kirjutamise ja keskendusin allikmaterjalide kontrollimisele, dikteerimisele, vormindamise juhendamisele. Ikka on segadus komade ja suurtähtedega: inglise keele mõjualas kipuvad lapsed kõiki taime- ja loomaliike suure algustähega kirjutama.
Kaks tundi “ära sina tee mitte midagi, ma ise tahan teha… kuidas ma seda teen, miks sa ei õpeta” – väga intensiivset koduõpet, vahepeal paukuvaid uksi ja süüdistust “sa ei armasta mind üldse!”, aga töö sai valmis. Hinne 5+, millest “+” ma tahaksin endale, kui lubate.
Nädala teine pool: hakkame harjuma
Kolmapäevast ja neljapäevast pole suurt muud meenutada kui et Opiqu keskkond on lahe ja lihtne kasutada, kuna ma igal õhtul (salaja) vaatasin e-koolis järgmise päeva ülesanded ette ära, et umbeski hinnata, kui palju pean lapsele abis olema, siis klikkisin muidugi ka lisatud materjalidele.
Unustasin end õhtuti inimeseõpetuse õpikut lugema ja mõttes ülesandeid lahendama, leidsin Youtube’ist hulganisti matemaatika, arvutiõppe ja animatsiooni algõppe videosid.
Sinna läksid me planeeritud kodused filmiõhtud. Abikaasale tõenäoliselt kergendus, sest nii nagu ta hommikuti klapid peas arvuti taha istus, ta seal ka tardunult püsis – öötundideni.
Siiski, vahepeal ta tõusis – ühel päeval ei olnud mul aega pissilegi minna ning ta tegi kiiresti ise söögi. Ning kui nõude kuhil hakkas päikest varjutama, ladus need vaikides masinasse. Kahel päeval töötas vabatahtlikuna kriisikommis, siis istus ta kusagil kaugemal ühe teise töölaua taga.
Google Meets’i või Skype’i koosolekute ajaks püüdsime igaüks oma nurka eralduda. Ja silmast – silma koosolekki sai tehtud, kus osalejad hoidsid viisakalt distantsi (mina töötasin köögist, samal ajal süüa tehes) ja kuuendik toast nina ei pistnud.
Lapsed on iseorganiseeruv jõud
Tegelikult sai juba teisipäeval selgeks, et lapsed on iseorganiseeruv jõud: üle interneti koos õppimine ei olnud võibolla nii kiire kui üksi rida-realt ülesannete lahendamine, aga andis lapsevanematele vajaliku hingamisruumi.
Eksperimendi korras lasime lastel ühel päeval kahekesi koos õppida. Õhtul koolitöid kontrollides tegin kõva häält, sest “õpitud” oli ainult keka, see-eest nii põhjalikult, et välja tuli otsida plaastrid ning ühed trenniriided ära visata kuna neid rebendeid lõngaga kokku ei kroogi. Edaspidi olin targem: tüdrukud õppisid meie juures koos, minu silma all (näiliselt).
Õhtul ei keelanud ma ka üleöö jäämist: kuna lapsed on koolis nagunii ninapidi koguaeg koos, mõlemad on (pealtnäha) terved, vanu ja riskirühma kuuluvaid täiskasvanuid ei ole, siis asjaosaliste vaimse tervise huvides on rihma lõdvemale laskmine üpris mõistlik teguviis.
Asi oleks teisiti kui keegi meist peaks viibima karantiinis, perega koos elaks vanureid või riskirühma kuuluvaid inimesi, ja kontaktide võrgustikku poleks võimalik kontrollida. Siis ei tuleks säärane “pidžaamapidu” kõne allagi.
Lapsed on iseorganiseeruv jõud ka eriolukorra hindamisel: meie omad on siiani terviseameti juhenditest kinni pidanud ja pesevad põhjalikult käsi, väldivad võõraste inimestega kokkupuuteid ega kohtu ka teiste sõprade või tuttavatega.
Poes käimine pole lubatud, niisama ringi hängimine samuti mitte. Ja ime küll, väikesed inimesed on arusaajad ning ei tee ise ega jäta soovitamata ka neile, kelle jaoks praegused piirangud liiga karmid tunduvad.
“Sa ju ei taha, et su vanaema ära sureks,” kuulsin tüdrukuid eakaaslasele ütlemas.
… mis ei tähenda, et nad teiste sõpradega koos ei mängiks. Internet on abiks: Roblox, raamatust peatükkide diktori häälega ette lugemine, joonistusvõistlused, koos võimlemine ja tantsu harjutamine – mida kõike on nad teinud!
Mida me nädalaga õppisime?
“Kui neid oleks kolm, siis oleksin ma ausalt minema läinud,” tunnistas abikaasa avameelselt reede õhtul. Eks tal ole ju õigus: võrreldes kahe ja enama sunnitult kodus oleva lapse vanematega oli meie jaoks see nädal ikka lust ja lillepidu.
Ka kooliga on meil vedanud, õpetajad on toetavad, suhtlemine kiire ja rahulik. Klassijuhataja julgustas lapsevanemaid oma kogemust jagama ja tagasisidet andma.
Nagu öeldud, peamine infovahetus käib e-kooli ja e-mailide vahendusel. Õpikeskkondadest on kasutusel Youtube ja Opiq. Lapsed kasutavad suhtlemiseks peamiselt Messengeri ja WhatsAppi.
Olenemata Z-generatsiooni nutioskustest, tuleb neid kõvasti juhendada õpikeskkondade kasutamisel, isegi e-mailile manuste lisamisel, failide vormindamisest jms rääkimata. Koolis on küll õpitud, aga külge pole jäänud suurt midagi kui pole igapäevaselt vaja kasutada.
Nädalaga on juurde tulnud oskusi iseseisvaks õppimiseks, kasvanud on enesedistsipliin: ekraaniaega piirasime ammu ent nüüd oli vajalik seada täiesti uued reeglid kuna suur osa distantsõppest toimubki ju ekraanide vahendusel.
Rutiin on end õigustanud, ja teisel nädalal ehk loksub paika ka koduste tegevuste jagamine nii, et nõud tõesti saaksid masinasse enne kui kraanikauss kultuurikihi alla mattub. Distantsõppe tegelik probleem – pesemata nõud – kas saab olla midagi veel absurdsemat!?
Üksteisega arvestamine ja hingamisruumi andmine on oskus, mida omandame tõenäoliselt aegade lõpuni. Olles 20 aastat vaba graafiku alusel peamiselt kodust töötanud, on teema “mismõttes sul pole aega, sa oled ju kodus” või ka “miks sa mulle kohe süüa ei tee” väga tuttav.
…ja nõuab pidevat tegelemist, et lapsed oskaksid ise süüa teha ja sinuga kui töötava inimesega arvestada. Tunnistan, et ma ei ole selle protsessi suunajana kõige profim: kipun ägestuma.
Eks närvi ajavaid asju on veelgi, kasvõi see, et töökuhi aina kasvab ega näita vähenemise märke, uneaega napib, kodu on paras seapesa, pesu ununeb masinast välja võtta, loomad sööta jne. Kõige parem teraapia on lapsevanematelegi – uskuge või mitte – seesama “kehaline kasvatus”. Iga päev tunnike tempokat kõndi õues teeb olemise paremaks! Selle aja oleme igal õhtul võtnud.
Kõige tähtsam õppetund meile kõigile on aga see, et õpetajate roll meie elus on arvatust palju olulisem: “Kui see kriis lõpeb, siis loodetavasti on suhtumine õpetajatesse ja lasteaiaõpetajatesse ka muutunud ja osatakse neid hinnata,” oli abikaasa optimistlik. Üheksa korda mõtle, enne kui õpetaja peale näpuga näitad. Nii on.
Esimene distantsõppenädal HITSA vaates
Hariduse Infotehnoloogia SA (HITSA) juhatuse esimehe Heli Aru-Chabilani sõnul on uus olukord sundinud kohanema kõiki – nii neid, kes on varasema digiõppe kogemusega kui ka neid, kelle jaoks see on uus võimalus. Kõikidel tuli kiire sisseelamise nimel kõvasti pingutada.
„ HITSA võttis eesmärgiks, et ükski kool ega õpetaja ei peaks eriolukorras õppima selgeks täiesti uusi tehnoloogiaid. Selle asemel toetasime nende platvormide kasutamist, mille osas koolidel oli juba olemas varasem kogemus.“
HITSA statistika põhjal kasvas kasutajaskond kõigis e-teenuse ja e-õppe keskkondades. Koduõppe suuniseid andvat veebiseminari on nüüdseks vaadatud üle 50 000 korra ja lapsevanematele mõeldud “Kuidas toetada last koduõppes” vebinari ligi 35 000 korda.
Erinevaid Facebooki gruppe on loodud ka lapsevanemate, aineõpetajate, klassiõpetajate ja venekeelse e-koduõppe toetamiseks ning haridustehnoloogidele.
