Tallinna avalikud mängu- ja spordiväljakud ja koerte jalutusväljakud on alates 24. märtsist kinni. 26. märtsil suletakse loomaaed, päev hiljem kaubanduskeskused. Alates 25. märtsist kehtivad uued liikumise reeglid kõigile kodanikele. Tegime õhtul Tallinnas väikese ringi, et vaadata, kuidas #püsikodus toimib.
Koroonaviiruse levik Eestis ei ole küll nii mastaapne kui näiteks Itaalias või Hispaanias, aga diagnoositud haigete arv hakkab meilgi lähenema poolele tuhandele ning haiguse tagajärjel on surnud 1 ja kriitilises seisus on mitu inimest.
Kehtiv eriolukord on pannud inimesed oma tavategevusi piirama ent suur osa linnakodanikest näeb selles võimalust lisapuhkuseks: kuni 25. märtsi karmimate reegliteni oli mänguväljakutel ja randades rohkem rahvast kui tipptunni ajal trammis.
Kolmapäevast hakkas kehtima karmim kord, kus korraga võib koos liikuda kuni kaks inimest ning neil tuleb omavahel hoida piisavat distantsi, samuti tuleb 2-meetrist vahet hoida kõigi teistega.
Peredel on siiski lubatud üheskoos käia ja kes julgeb, võib ka käest kinni hoida. Peamine sõnum on siiski #püsikodus: väljas peaks liikuma vaid hädavajadusel. Sportimine ja värskes õhus liikumine on (veel) lubatud, kui seda karjakaupa ei harrastata.
Politsei peab tänavatel korda ja teavitab kodanikke uutest reeglitest, alates neljapäevast tehakse seda nii eesti kui ka vene ja inglise keeles.
Idee poolest peaks linn olema inimtühi ja hiirvaikne, sest eeldatavasti on kodanikud vastutustundlikud ja saavad aru, et mida tublimad ollakse, seda kiiremini jama lõpeb ja saab naasta normaalse(ma) elu juurde.
Tegime kolmapäeva õhtul Tallinnas autoga väikese ringi, käisime Kalamajas ja Pelgulinna tuiksoontel ning kesklinnas, vaatasime Lasnamäele ja Piritale ning sõitsime läbi Mustamäe ja Nõmme. Jah, linn on määratult vaiksem ja inimesi on vähe liikvel, aga ühes linnaosas jääb mulje, et paljud pole piirangutest midagi kuulnud.
Telliskivis on ainult lõhn
Legendaarne Rohu-Ristiku ristmik on justkui välja surnud, keegi ei ürita betoonrinnatisele tungida, et oma õigust taga ajada. Paljukannatanud loomakliiniku akende taga valitseb pimedus.
Loomelinnakus plingib üksildaselt klaasist multieeder (ei hakanud nurki kokku lugema), õhus hõljub kerge kanepivine ja kuskilt kostab muusikat. Stiilset “null kolme” ei õnnestu pildile püüda, mu iPhone XS jääb öömustusele täiega alla.
Kesklinnas on busse rohkem kui inimesi
Kella seitsme-kaheksa vahel on Viru keskuse ümbrus vaikne, liikvel on mõni inimene, busse ja tramme on rohkem kui jalakäijaid. Autosid liigub, aga üldiselt on teed tühjad.
Korraks kisub põnevaks Vabaduse ristis, kus üks buss on keset sõidurada peatunud, et suhelda linnatranspordi auto juhiga. Teine buss sõidab kõrvale ja paar autot, sh meie, saame pisut aega tekkinud tropi taga oodata.
Järgmise foori taga laseb kõrvalseisva bussi juht tuled sõidukis surnuks, ühtegi reisijat pardal ei ole. Jõuan klõpsata pildi eraldusribast ja sildist, mis keelab juhile lähemale minna. Roolis on muuseas soliidses eas hallipäine daam!
Reidi teel saab sõita rohelises laines
Kui Reidi teel sõita viisakalt, 30-40 km/h, võib hea õnne korral isegi mitme foori alt järjestikku “rohelise lainega” läbi lipsata. Sõiduautosid on liikvel vähe, domineerivad kaubikud ja veokid.
Jalutajaid on mõni üksik. Üks rõõmus kuueliikmeline noorteseltskond jalutab sadama poolt vanalinna suunas ja päris kindlasti pole nad kuulnud ei “käige kahekaupa” ega “hoidke kahemeetrist vahet” korraldustest.
Reidi tee ise on juba natuke näsitud, teekatend on naastrehvide mõjul sõidujälgedest kulunud. Camry triigib mahedalt lohud ja jõnksud siledaks, aga möödavurava kaubiku tõnk-tõdõdõnk ei jäta kahtlustki eelseisvast remondihooajast.
Paar päeva tagasi kutsuti üles naastrehve veel mitte suvekate vastu vahetama, igaks juhuks, äkki see talv ikka tuleb – olgu mis on, Reidi tee remont ehk situtamine tuleb varsti kohe kindlasti.
Pirita teel on ilusad vaated
Pirita teel liigub busse rohkem kui autosid ja jalgrattureid rohkem kui jalutajaid. Tallinki Superstar väljub parasjagu sadamast ja linnatuled säravad üle vee; hotellid välja arvata, need on mattunud pimedusse.
Lasnamäel keeb elu
Mustakivi teel valitseb kella seitsme ajal õhtul korralik ummik. Jalakäijad voorivad ristmikel, kaubanduskeskuste-esine on tuugalt pargitud autosid täis. Kõik võtavad vististi viimast, sest reedest lähevad keskused kinni.
Vormsi tänava kandis liiguvad rõõmsad noorteseltskonnad kvartali sügavusse rohealale: kevad, pidu, guljaanije! Teise maailmasõja võitjate järeltulijad mingid haledat viirust ei karda. Jerunda!
Nagu päriselt, kõnetage mõnd vene rahvusest müüjat näiteks, las ta räägib, kui palju COVID-19 neile korda läheb või: “Мы организуем корона-вечеринки.” Vetšerinkale tuleb kogu küla kokku, aetakse juttu, ehk lauldaksegi…
Kosel, Mustamäel, Nõmmel… vaikus
Kose teel on vaikelu. Ei ühtegi inimhinge, mõni üksik auto. Kontrast Lasnamäel nähtuga missugune! Läbi Pirita ja piki Reidi teed Mustamäele ja Nõmmele kulgedes hakkab tekkima hasart: kas tõesti kõik ongi kodudes!?
Mis värk nende bussidega on?
Nii palju tühje busse linna peal ei ole me kunagi varem vist kohanud, rääkimata trollidest ja trammidest, mis tühjalt või siis 1-2 inimest peal, kuskile kolistavad.
Äkki oleks linnaisadel mõistlik liine “harvendada”, sest reisijateta ringi loivavad ühissõidukid saastavad linnaõhku ikka, ja ilmselgelt pole praegusel kriisiajal neid nii hulgakesi käigus hoida vaja.
Rääkimata sellest, et praegusel ajal on bussijuhid kõva riskigrupp, ja neist ühelgi ei näinud me kaitsevahendeid, isegi kindaid mitte, näomaskist rääkimata. Äkki hoiaks oma inimesi!?
Tahaks drive-in poeteenust
Kui ma selle loo paar minutit enne südaööd üles saand, võtan järgmisena lahti Barbora, mis avab oma kojutarneajad südaööl, ning tellin emale järgmiseks nädalaks linnalähedale maakoju nädala toid: kaup tuleb mulle linna kätte, ja ma toimetan selle ise autoga emale. Poodi ise ei lähe, ema ka ei luba, aga linnalähedale maale tarneid enam ei toimu.
Kullerteenusega ongi nagu on: Coop, Selver, Prisma, Barbora – kõik pakuvad tarnet, aga teoreetiliselt, sest aegu pole isegi toidukapile (Coop) või siis ise järeleminemiseks (Selver). #püsikodus toimib hästi, teenus on ülebukitud.
Kas keegi võiks korraldada selles olukorras kiirelt drive-in poeteenuse? Tellin kodus kaubad, valin sobiva kellaaja, ja sõidan naksti! laost läbi, kust saan ukseavast oma tavaari ja korras ongi!? Kui ise ei saa minna, saadad äpitakso järele. Näiteks.
Neile, kel äppi ja arvutit pole, saaks teha burksiputka-stiilis tellimise: sõidad kohale, valid ekraanilt kaubad välja (lihtne põhivalik), viipad makse, sõidad järgmise akna juurde ja saad mõne aja pärast oma produktid kätte.
Tõsi, see on autokasutamist soosiv teenus, aga praegusel kriisiajal on isiklik auto enamvähem ainus sõiduvahend, mis annab väikese vabaduse ringi liikuda nii et teisi kodanikke ei ohusta. Palju asju saab drive-in vormis ära korraldada ju, kui väga tahta, siis isegi pulmad ja matused.
Pildid: Ylle Tampere
