Umbes saja kolmekümne viies ühetaoline päev vabakäiguvangina – vaimse tervise juurde jäämine on koroonapandeemia tingimustes üha keerulisem. Ylle Tampere kogemusloost selgub, et “terve ja noor” võib pääseda üsna ruttu vaktsineerima ja “vabadusse” kui ise aktiivsust üles näitab.
Ma ei ole viitsinud kalendrisse riste tõmmata, üks nädal ja kuu teise järel kulgeb vabakäiguvangina kodukontori seinte vahel toimetades ja võimalusel vabas õhus jalutades. Luust ja lihast inimesi eriti ei kohta, ikka ühed ning samad “omad”.
Ema kallistasin viimati sügisel, abikaasa kolis eraldi kui lapsed tagasi kooli saadeti. Poes, kinos, kontserdisaalis või mujal rahva seas käimiseks peab olema ikka väga tungiv põhjus, et ma vedu võtaksin.
Otseselt hirmu haigestuda ei ole – lähedane pereliige põdes koroona detsembri alguses läbi – aga riske juurde tekitada ei taha.
21. veebruaril saime laiendatud ringis siiski kokku, olles kõik enne kohusetundlikult kontakte minimeerinud ning täiesti terved. Koosviibimisel kandsid kõik maske, ei tekkinud küsimustki, kas peab ja miks ja mis sellest kasu.
Olenemata riskide maandamisest tundsin ikka väikest ebalust – kui vaktsiini jagub, kas ma siis ikka saan süsti, kas olen terve, kas ma ei ole varjatud viirusekandja, jne. Palju küsimusi.
Kõik läks hästi. 22. veebruaril sain esimese süsti, järgmine on aprilli keskel. 8 tundi pärast vaktsineerimist olen püsti ja kõrvalnähtudeta, ehkki AstraZenecast on räägitud õuduslugusid ning tohter eeltutvustust tehes tõdes, et neljal kümnest mingid kõrvalmõjud tekivad.
Kuidas pääseb “terve ja noor” nii ruttu vaktsineerima?
Uudistest võib lugeda, et Eestis on vaktsineerimiskiirus keskmine või alla selle. Prioriteet on riskirühmade ning eesliinitöötajate kaitsepookimine.
Tavainimeseni jõuab järjekord aprillis-mais. Mina värskelt 52 aasta vanuses ja tõsisemate krooniliste tõbedeta olen ilmselgelt tavainimene. Ometi sain ma esimese süsti veebruaris.
Takkajärele võib öelda, et elus tõesti ei ole midagi juhuslikku. Sattusin paar nädalat tagasi üle pika aja telepulti näppima, ETV-st tuli parasjagu Õnne 13 ja seal tegi minu perearst Karmen Joller suurepärase rolli Morna linna tohtrina.
Muuhulgas ütles ta, et osas perearstikeskustes on ootenimekirjad, kuhu tasub panna kirja end neil, kes COVID 19 vastu on valmis end vaktsineerima.
Kui juhtub, et keegi ei saa tulla korralisele süstimisele, jääb vaktsiin vabaks ning võimalus antakse ootelehel olijatele. Kindlasti tasub end kirja panna neil, kes riskigrupis või põevad mõnd kroonilist haigust.
Helistasin kaasale, kes kvalifitseerub riskirühmlaseks ning jutustasin Õnne 13 nähtu ümber. Läksin ja otsisin ka perearstikeskuse kodulehelt üles avalduse vormi, ja panin kaasa kirja. Ja panin ennast ka kirja. Igaks juhuks.
Kulus kümmekond päeva ja abikaasa sai kutse tulla vaktsineerima. Ühtlasi lubati ka mind kaasa võtta, sest ehk jääb midagi üle. Nädalase ooteaja veetsime mõlemad võimalikult kontaktivabalt, minul, tõsi, juhtus “maskiball”, aga et osalejad olid seks puhuks valmistunud, otsustasin et riskin. Kaasa jättis sellegi ürituse vahele.
Ehk siis vastus kuidas “noor ja terve” saab vabadusse pürgida pisut rutem kui hiliskevadel: uuri oma perearstilt ootenimekirja kohta, pane end listi ja looda heale õnnele. Kui tal seda nimekirja ei ole, ütle, et äkki teeks.
Oh õudu, saamegi kardetud AstraZenecat!
Terviseameti andmetel on 27. detsembrist 22. veebruarini süstitud 88 790 doosi koroonavaktsiini. Ravimiametil on sellest perioodist 774 kõrvaltoime teatist – neist 665 Pfizeri, 5 Moderna ja 104 AstraZeneca vaktsiini kohta.
Kui antaks valida, võtaksin vist Moderna… samas ei tea ka, sest kõrvalmõjude hulk sõltub ühe või teise vaktsiini osakaalust. Pfizerit saavad meditsiinitöötajad jt eesliini töötajad, AstraZeneca on levinud alla 70-aastaste seas.
Õuduslugusid koroonavaktsiini kohta räägitakse palju ja siinkohal jätan ma kõrvale lood varjatud kiibistamisest ja reptiiliks muutmisest. Minus tekitavad kõhklusi vähesed ja hektilised uuringud ning kiirus, millega suurfirmad on oma vaktsiinidega välja tulnud.
Igatahes lootsin ma vargsi, et saame Pfizeri vaktsiini, sama, millega kaitsepoogiti arste ja mida saavad vanurid, sest ilmselgelt – kui midagi üle jääb – on see seenioride arvelt ju.
Perearstikeskuses vaktsiini tutvustamisel selgus siiski, et saame AstraZenecat. Dr. Karmen Joller selgitas, mis variandid võivad olla: “Kõrvaltoimeid esineb 10-15 % vaktsineeritutest (peamiselt süstekoha turse). 40%-l võib pärast vaktsiini toime saabumist tekkida kergekujuline haigestumine hoolimata vaktsineerimisest. 100% on kindel, et ei teki rasket haigust.”
Ehk siis 10st poogitust 4 võivad kogeda palavikku, haigusnähte jms. Aga mis siis, kui ma olen saanud nakkuse, seda ise teadmata? Või olen haiguse juba läbi põdenud? Kui põetasin koroonahaiget, kogesin ise samuti lihas- ja peavalu, kerget nohu ja kurgukihelust, korraks muutus ka maitsemeel. Test oli negatiivne.
Pereõde, kes mulle kaitsesüsti tegi, tunnistas, et kõigile küsimustele vastuseid ei olegi. Tuleb loota parimat, et ei juhtu midagi, ei tule kõrvalnähtusid ega hakka organism jõuliselt reageerima.
Pole tähtis, mis värvi on kass, kui ta hiiri püüab
Kuigi süst ise oli praktiliselt valutu, lahkusin kabinetist roosade põskedega ja sapsude värisedes – aga mis siis kui… kui ma nüüd ära suren!?
“See vaktsiin on mõeldud sinu elu päästma,” hõikas oma kabinetist Karmen. “Sa jääd ellu, usu mind!” Muidugi usun ma oma arsti. Tahan uskuda! Pean uskuma! Sest valdav osa ju hirmutavad…
Ja statistikat, mille põhjal on AstraZeneca kõrvaltoimed pigem leebed ning kui neid peaks tekkima, siis pigem esimese kaitsesüstimise järel. Pfizer, vastupidi, võib reaktsiooni anda teise pookimise järel.
“Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et hiiri püüab,” otsustasid ungarlased ja andsid loa Venemaalt ja Hiinast sealseid vaktsiine sisse osta.
“Pole tähtis, mis vaktsiini pakutakse, kui sul on valida kas “ei” või “jah”, siis valin igal juhul “jah”,” sõnas sõber, kes koolis õpetajana töötab.
Ka tema sai AstraZeneca vaktsiini, ka temal läks esimene raund puhtalt mingite vaevusteta läbi. Selle vahega, et ta on koroonat põdenud “ametlikult”, saades positiivse testitulemuse. Mina olen põdenud mitteametlikult.
Hirm taganeb teadmise ees
Perearstikeskusest koju jõudes lugesin läbi infolehed: nii eesti- kui venekeelse. Surfasin kõikvõimalikud kohad netis üle, kus eri koroonavaktsiinide tõhusust kirjeldatud.
Eestikeelset pädevat lugemist leiab ERR Novaatorist. Siin artiklis tehakse puust ja punaseks, kuidas töötavad AstraZeneca, Pfizeri ja Moderna vaktsiinid.
AZ on vektorvaktsiin ehk kasutab ogavalgu valmistamiseks tarvilike juhiste rakkudesse viimiseks adenoviirust. Inimestel tekitavad samad viirused tavaliselt nn. külmetust ehk viiruslikku tatitõbe jms.
Erinevalt mRNA vaktsiinidest pole vektorvaktsiinis olemuslikult mitte midagi uut, katseid on tehtud 90ndatest alates ja edukalt töötatud välja näiteks entsefaliiti ja Ebolat ennetav immuunpreparaat.
Ka Ravimiameti lehelt leiab vaktsiinide kohta infot, samuti võib lugeda teadusuuringute kokkuvõtteid, mida on eri preparaatidega enne kasutusele võtmist tehtud. Kiibistamisest ja ajupehmendamisest kahjuks ei räägi keegi sõnagi. Vahi vandenõulasi!
Üheksa tundi kaitsepookimisest ja olen sellele loole punkti panemas. Kaasal on tõusnud palavik ning lihased annavad tunda, ka tuli nohu – ta saadab oma olukorrast pidevalt ülevaateid.
Teise süsti saame aprilli keskel. Sealt edasi on veel kaks nädalat ootamist, kuni vaktsiin saavutab maksimaalse toime.
Seejärel võib lugeda isolatsiooni ja vabakäiguvangi elu mingis osas lõppenuks. AstraZenecaga vaktsineeritute puhul ei ole täheldatud ka salamisi viiruse edasikandlust. Ja vot see on suur asi!
Kõik jätkub tavapärases pandeemiarütmis
Maski jääme kandma nagunii, hügieenireegleid eirata pole samuti mõtet, liigelda võiks ka korralikult – suurem tõenäosus, et me saame abikaasaga nakatumist kartmata naasta tavapärase (pere)elu juurde.
Kui peaks juhtuma, et osutun lähikontaktseks või ilmuvad haigestumise süpmtomid, järgneb juba tavapäraseks muutunud pandeemiarutiin: tuleb jääda eneseisoltatsiooni ja minna testima ning järgida terviseameti juhiseid.
Eneseisolatsiooni ei pea jääma vaid sel juhul kui teisest vaktsiinidoosist on möödas enam kui 15 päeva ning siis tuleb teade, et oled lähikontaktne. Isolatsiooni tuleb jääda aga juhul kui oled haige, olenemata, kas kaitsesüst on tehtud või mitte. Maskid ja distantsihoidmine jäävad kehtima ka pärast teise doosi saamist.
Praegu aga ootan huviga, kas ja millised kõrvalmõjud mul avalduvad ning tõmban kalendrisse ristikesi päevade kohale, mis viivad mind lähemale loodetud vabadusele ja koosolemisele. Homme helistan oma ema perearstile ja küsin, mille pagana pärast ei ole veel mu 80+ vanuses esivanemat süstima kutsutud.
TOIMETATUD: Öösel magama minnes kogesin kogu kõrvaltoimete virr-varri. Kõigepealt tuli “vanurikangestus” – kael, õlad, selg, puusad, jalad hakkasid valutama ja ei liikunud hästi; seejärel tuli koolnukangestus – tõmbasin üleni jääkülmaks nagu koera nina, kange olin juba enne. Siis tõusis palavik ja hakkasin higistama, hommikul oli kõva peavalu. Kui sellest kõigest aga mitte hoolida, teades, et tegu on hea asja nimel kannatamisega, pole elul väga vigagi. AstraZeneca puhul peale teist “laksu” suuremaid kõrvalmõjusid enam olema ei peaks.
Pildid: Ylle Tampere
Ikkagi huvitav millise prioriteediga see ootenimekirjad on ehk osad kohale kutsutud ootenimekirjas olevad lollid tulevad kohale ja passivad nii sama ja kellele öeldakse ,et midagi üle ei jäänud. Kangesti eputamise mulje jätab see jutt