Hea valik linnast väljas elavale kuni kolme lapsega perele
Umbes 28 000 euro eest saab rohkete mugavustega nelikveolise
5 aastat garantiid, autoabi ja tasuta tehnilist kontrolli
[dropcap]AJALUGU [/dropcap] Tõenäoliselt on Hyundai Tucson oma nime saanud Arizona osariigis asuva Tucsoni linna järgi – kui vaadata 2004. aastast pärit reklaampilte, leiab neilt arvukalt vihjeid nii kantrile kui idülliliselt väljasurnud külakestele Ühendriikide läänerannikul. Ja kui juba Tucson, siis loogiliselt võttes võinuks kompaktklassi maasturi suurem kolleeg saada nimeks näiteks Hyundai Phoenix (osariigi suurim linn).
Ei läinud sugugi nii. Ei tulnud Phoenixit ja Tucsoniga sai pärast esimese põlvkonna uuendamist ka ühele poole, selle asemel anti autole nimeks ix35.
Tõenäoliselt ei ole mina ainus, kelles see i-tamine ja iksitamine segadust ja meelehärmi tekitab, igatahes otsustas Hyundai viie aasta ix35 müümise järel Tucsoni nime juurde tagasi pöörduda. Kolmas maasturipõlvkond on taas Tucson ja las see jäädagi nii.
[dropcap]MINU LUGU [/dropcap] Pean sedagi lõiku alustama sõnaga “tõenäoliselt”. Tõenäoliselt olen ma ainus autokirjutaja Eestis, kes pole elu sees ühegi Hyundai rooli istunud. Olen läbi ratsutanud küll kõik korporatsiooni sõsarbrändi KIA erinevad autod, sh. Sportage’i, mis laias laastus on Tucsoni kaksik, aga ei ühtegi Hyundaid.
Kohe alguses saab selgeks, et sellel valgel laigul ma ka libastun – nimelt hääldan ma Hyundai Tucsonit nii nagu koolis inglise keelt õppinud inimene ikka “hundai takson”. Tuleb välja, et p e a b hääldama “ [hjə́ːndɛ] tus:o:n”. Eee…oioioi, lapsesuu muudab selle nime nüüd üheks h o o p i s teiseks asjaks ja see on tragikoomiline. Kaevata ka kellelegi ei ole…
Küsin autot proovisõidule viies müügiesindajalt, mida see “tussoon” tähendama peaks. Ta kehitab õlgu ja ütleb, et ju see on siis “nende tuulte” järgi pandud. Uhuhuu… Tussoontuuled? Tõesti? Mulle ei anna asi rahu, lähen ja uurin natuke põlisindiaanlaste pärimust ning püüan aru saada, mida see “tucson” ikkagi tähendab.
“Chuck-son”, ütleb sõnaraamat. “Allikas tumeda mäe jalamil” tõlkes ning kasutusel ka poisinimena; ja hääldama peab seda sõna hoopiski “too-sahn”! Ohjah. Siit siis see “tussoon” ehk “too-sahn”. Allikas tumeda mäe jalamil. Ilus.
Igatahes, selle allikalt pärit auto ma sõidule viin. Proovisõitu teen Hyundai Tucson 1.6 T-GDI 4WD Style 7DCT 130 kW mudeliga. Just sellises varustuses ja jõuallikaga autot eesti ostjad kõige rohkem soovivadki. Mudeli baashind on 28 990 eurot, testikale on lisatud elektriline tagaluuk, metallikvärv ja Style Safety pakett ning lõpphinnaks kujuneb 31 665 eurot.
Esimesel testisõidupäeval tuleb sõita kohe ja korraga Laitsesse, sest Tucson on Eesti Aasta Auto 2016 õnnelik kuusfinalist. Taevast sajab valget sodi, nähtavus selles sodis on umbes kolm meetrit ette ja ei midagi külgedele; sahad ei jõua või ei taha, seega on sodi ladestunud teele kohati rattarummuni vaaludeks… ja me jääme ellu. Ka tagasiteel, kui vastassuunavööndist veok minu ritta vajub. Aga kõigest järjekorras.
[dropcap]DISAIN [/dropcap]Kolmanda põlvkonna Tucson näeb välja… no nagu iga teine kõikjalsõitja tänapäeval. Sõnad, millega seda autot iseloomustada oleksid üldjoontes: jõuline, laia joonega, tugeva voldiga jne. Las see jääda.
Välisilme on pigem konservatiivne, Tucson ootab rooli normaalset inimest ega püüagi ühekorraga kõigile meeldida. Ei mingit vinki-vinkit teismeliste suunas, kõik on suhteliselt… tavaline. Ja silmale just seetõttu meeldiv ja rahulik vaadata. Kui küsite, kas linnapildis ära tunnen, siis jah, muidugi; aga mitte kaugelt. EAA kuue finalisti hulgas mõjub ta meeldivalt tagasihoidlikuna.
[dropcap]SALONG[/dropcap]Salongis jätkub konservatiivne, veidi igavgi joon. Istmed on mõnusad – esiistmed toetavad sõitjate keha ja tagaistmel valitseb üldine mugavus. Kuigi jah, viiekesi siin pikka pidu ei ole, lühemaid vahemaid võib võtta küll. Tagaistmele mahutab pikemaks teekonnaks 2 täiskasvanut ja ühe kõrsiku või siis 3 väiksemat last, kui need ei laeku koos kobakate turvatoolidega.
Kaheksane tahab siiski turvaistet, et aknast välja näeks – kuidas ka ei kõõritaks, tagumisest aknast näeb välja ainult tutimüts. Üks viletsus lapse jaoks on veel – uksed avanevad ja sulguvad raskelt, hapral tirtsul on tükk tegemist, et ise autosse saada.
Panipaikadega on tavapärane ikaldus – need on kitsukesed ja neid on vähe. Läheneda tuleb vabameelselt ja paigutada asju esiistmete alla, istmetaskutesse; kindalaekasse näiteks mahub peaaegu kogu pehme kaisuloom. Veepudel peab olema alla liitrine või siis pehmest plastist ja pooleldi tühjaks joodud, et ta uksetaskusse mahuks.
See-eest “laud” ehk armatuuripealne on mõnusalt toekas, et sinna vajadusel tahvelarvuti või raamat toetada. Kõrvalistujal on piisavalt ruumi, et pika sõidu ajal vormistada talle kuuluv salongiruum liikuvaks kontoriks.
Kõik selle, mida salongis kindla peale vaja ei lähe, saab ära panna pakiruumi. Elektriliselt avaneva luugi puhul tuleb meeles pidada, et võti peab taskus olema, muidu ei juhtu auto taha jalutades midagi.
Vaikimisi 488 -liitrisest pakiruumist saab istmete lappimise tulemusena kujundada 1478-liitrise laoruumi, kui varuratta asemel on kaasaegne “keera ise kõik tuksi”- komplekt, siis on ruumi rohkemgi, 1503 liitrit.
Kui sõidaks üksi, laseks tagumised istmed siuh! alla ja pakiks kalli köögimööbli peale. Hiiglasekasvu tiibeti mastiff võiks Tucsonis end ka täitsa kenasti tunda, aga see tähendab, et vähemalt üks tagaiste peab olema kokku lapitud, et koer saaks end eesistujate suunas välja sirutada.
[dropcap]JUHI TÖÖKOHT [/dropcap]Armatuurlaud annab hea ülevaate vajalikust ning ei riiva millegagi silma: kesksele kohale on paigutatud 8-tolline puutetundlik ekraan, mis reageerib näpuvajutustele kiirelt ning suudab oma tööd teha ka veel soojenemata autos, kui väljas on -20 kraadi külma.
Ekraani all paikneb kaks rida nuppe, millest kogu infolusti samuti juhtida saab, aga see nupumajandus on üsna loogiline ja kiirelt omandatav. Roolil on paras nupuplahvatus, imestangi, et mul läheb õigetele asjadele pihtasaamiseks seekord kauem aega, aga süüdistan oma saamatuses kehva ilma, sest kogu fookus on sõitmisel.
Ühesõnaga, mulle meeldib selle auto kokpitis peaaegu kõik. Armatuuri graafika on selge, navi töötab tõrgeteta, telefon paaritub mõne näpuliigutusega käed-vabad kõnekeskuseks, USB ja AUX ning 12V on; ruumi on, vaadet on… kliimaseade on väga mõnus, võimaldades suunata õhuvoogu ka üle eesistujate peade tahapoole; pikendatav käetugi kahe istme vahel on ka – mis sa veel tahta tahad!?
Kui üldse millegi üle nuriseda, siis roolisoojenduse üle, mis aeg-ajalt tõsiste kuumahoogude käes kannatab ja näppe kõrvetama kipub. Samas, kui seda soojendust poleks, siis iriseks ju veel kõvema häälega. Talvel abiks ja suvel pole nagunii vaja, elame üle.
[dropcap]SÕIDUOMADUSED [/dropcap]Oleksin ma õel, kasutaksin siinkohal uuesti sõna “igav”. Tucsoni sõiduomadused on kohutavalt igavalt kõigesööjad. Tegu on puhtakujulise talveautoga, mille nelikvedu suudab läbi vedada raskematestki olukordadest ja millega on nõlvadel ja treppis teedel isegi natuke lõbus sõita.
Kurvides on paaril korral tunda väikest läbivajumist, aga üldiselt pole ka selles osas ühtegi etteheidet – pigem on põhjus libedaks lihvitud teekaartes. Oleks võinud olla hullem, nii hea stabiilsus tuleb tegelikult meeldiva boonusena.
Ainsana on väike pettumus pehmes lumeködis sõites, kus lamell kipub “ära vajuma”. Paigaltvõtt kujuneb aeglasemaks, appi tuleb natuke tugevam gaasipedaalile vajutamine, et rehvid haagiksid ja tegelikult ka topeltsiduriga automaatkast aru saaks, et nüüd on vaja minna, mitte sopas koperdada.
Roolis olles taban end mitu korda mõttelt, et sõidan nagu saksa autoga. Kõik on mittemidagiütlevalt toimiv, stabiilne, meeldiv. Vedrustus on just täpselt paras, ei mingit pingutamist, kolistamist, hüplemist ja nagu ülalt selgub, kurvides kallerdamist. Rool on täpne; ja eriti lauslibedal ja läbipaistmatus tuisus tuleb see esile; ja muidugi kasuks. Ellujäämise mõttes.
Sel hetkel, kui rekka vastassuunavööndist minu poolele vajuma hakkab, tahaksin alateadlikult keerata kraavi, aga saan endast võitu, ripun kahe käega ja klaasistunud pilguga roolis ning mu aju töötab täistuuridel, et jõuda tulemuseni – täna pole Tucsoni päev (pihtasaamise mõttes). Auto loeb sõidurada, tempomaat on 80 km/h peal ja me liigume ühtlasel kiirusel läbi lumevaalude kodu poole. Inglitele aitäh, et sel korral sattus Tucson mu kaaslaseks, ausalt.
[dropcap]PIMEDA-JA LIBEDASÕIT[/dropcap]Suurepärane, lihtsalt tore. Libedaga, lumega, kallakult üles ja nõlvakult alla. Hämaras ja pimedas näitavad kaugtuled sinna, kuhu peab – kaugele. Ja näitavad hästi.
Kallima varustusega saab juurde võtta ka automaatse tuledelülituse, kurvituled – kogu selle mugavuse, milleta Eesti sumedates õhtutes elu ette ei kujutagi. Ühesõnaga, öisel sõidul säti iste mõnusalt paika, hoia rooli, kuula muusikat ja naudi.
[dropcap]TURVALISUS [/dropcap]Tegelikult peaks uuest Tucsonist rääkides sellest lõigust alustamagi. Hyundai on suurte hüpetega aktiiv-ja passiivturvalisuse põllul edasi liikunud. Suur osa neist uuendustest, mis teevad autost selle, mis ta on – sõidetav, vastupidav, teatud oludes elupäästja – jäävad juhi silma eest varjatuks.
Võtke lihtsalt teadmiseks, et tootja ei ole ühegi turvaelemendi pealt kokku hoidnud ning juba baastasemel on eluks vajalik olemas.
Näiteks on lisaks kohustuslikule veojõukontrollile olemas autonoomne hädapidurdussüsteem, mis tunneb ära takistuse, hoiatab ja vajadusel ise kiiruse maha pidurdab.
Rajal püsimise abist on kasu ka lumetuisus sõites – ma ei tea, kuidas auto seda teeb, aga läbi löga suudab ta sõidurada tuvastada ja rooli pisut korrigeerida ka siis, kui mulle tundub, et tee asemel sõidan lumehanges.
Tahavaatekaamera on suure selge pildiga, abiks laisale manööverdajale; pimenurga plink annab kõrvalliikujast märku, tagurdades tunneb auto ära liiklust takistavad objektid, parkimisabi tuvastab nii risti-kui põikipidise ämmaprao ja suudab sinna vajadusel auto ka sisse nügida, jne.
Ehk siis – abilisi on rohkem, kui ise suudaks välja mõelda; nad on märkamatud ja teevad oma tööd sõltumata sellest, kas väljas on pime, libe või liiklushuligaan.
[dropcap]JÕUALLIKAD [/dropcap]Uus põlvkond jätkab neljasilindriliste lainel. Valikus on kaks otto-ja kolm diiselmootorit. Sõltuvalt veoskeemist ja jõuallika võimsusest saab juurde tellida ka 7-käigulise, topeltsiduriga automaatkasti. See toimib korralikult, ehk vaid kiirreageerimisest jääb paaril korral natuke vajaka. Mootoritest, veoskeemidest, kastidest lähemalt saab lugeda tootja lehelt.
Proovitud turbolaaduriga 1.6-liitrine bensiinimootor koos 7-käigulise DCT-ga on tõenäoliselt üks parimaid valikuid võimalike seas, sest on piisavalt jõuline ja pädevalt ökonoomne. Kütusekulu jäi keskmiselt 7,8 liitri kanti, mis on enam-vähem see, mida tootja paberite järgi lubabki. Aga väljas on laustalv, eks!
[dropcap]HIND [/dropcap]Konkurentide pikem rivi tuleb allpool, aga on päris selge, et Tucsonit hakatakse võrdlema sõsarmudel Kia Sportage’iga, mille uusversioon just äsja ka Eestis müügile jõudis.
Tucsonile pakutakse nelja varustustaset. Lihtsamast luksuslikumaks vastavalt: Classic, Comfort, Style, Premium. Odavaim on 1.6-liitrise vabalthingava bensiinimootoriga, 6-käigulise manuaalkastiga 97kW Classic-varustuses Tucson, mis praeguse sooduskampaania ajal maksab 19 900 eurot.
Hinnakirja teisest otsast leiame Premium varustuses, nahksisu, panoraamkatusega, 2.0-liitrise turbodiiselmootoriga nelikveolise, automaatkastiga,136 kW Tucsoni, mis sooduskampaania ajal maksab 37 990 eurot. Tucsoni hinnakirja saab lähemalt vaadata siit.
Tutikas KIA Sportage sääraseid kõrgusi ei võta – madalamas varustusastmes auto hind algab 17 990 eurost ning kõige-kõigema letihind on 30 490 eurot. Ehkki selline kõrvutamine on meelevaldne, võrdlevad ostjad neid kahte autot omavahel päris kindlasti ning võidab see, kes suudab sama hinna eest pakkuda rohkem mugavusvarustust.
Kui Sportage kõrvale jätta (tegu on ikkagi korporatsiooni odavama margiga), võib Tucson oma hinna-kvaliteedi suhtelt osutuda täiesti mõistlikuks ostuks – eriti, kui vaadata, millised on auto ülalpidamiskulud. Nii Saksa TÜV testides kui Soome tehnoülevaatuste aruandes on Hyundai saanud kõrged punktid vastupidavuse eest.
Küllap mitte ilmaasjata ei ole autoajakirjanikud üle maailma valinud Tucsonit finalistide hulka – paar nädalat tagasi selgus, et auto on valitud ka Maailma Aasta Auto 2016. aasta 10 parima sekka. Eesti Aasta Auto lõpparvestuses jäi Hyundai 58 punktiga neljandale kohale, mis on samuti väga tubli tulemus.
[dropcap]ÜLALPIDAMISKULUD [/dropcap]Tootja annab Tucsonile 5 aastat läbisõidupiiranguta garantiid, lisab 5 aastat tasuta, ööpäevaringset autoabi (nõustamistelefoni põhimõte) ning 5 aastat tasuta tehnilist kontrolli.
Just see esimene, läbisõidupiiranguta garantii teeb Tucsonist eriti ihaldusväärse sõiduki maal elavale perele, kelle jaoks auto on möödapääsmatu tarbeese või siis ka väikeettevõttele, kus tuleb autoga igapäevaselt asju ajada.
[dropcap]KONKURENDID [/dropcap]Tucsoni esmaseid konkurente tuleb otsida 20-30 000 euro hinnaskaalast. Lisaks KIA Sportage’ile leiame sellest rivist tõenäoliselt Renault Kadjari, Nissan Qashqai, Ford Kuga, Honda CR-V, Opel Mokka… aga ootamatult ka Nissan X-Traili, mis suudab tänu hinnale nõks pisema Tucsoniga vabalt võistelda. Paraku.
Kui vaadata praktilisest küljest ja hinnata pelgalt kvaliteeti, kannatab Tucson välja võrdluse märksa kallimate brändide sõidukitega. Meenutagem – sõidab nagu saksa auto. Muuseas, kokku pannakse Tšehhimaal; ja kui nüüd mõtleme tšehhide rahvuslikule uhkusele, Škodale, siis… küllap need tšehhid juba teavad, kuidas saksa autot kokku panna.
Tekst: Ylle Rajasaar Pildid: Hyundai, Ylle Rajasaar, Erik Sikk
Loe Tucsoni kohta lähemalt maaletooja lehelt
Vaata edasimüüjate kontakte
Hyundai Tucson