Kas sina tead, miks ilmast sõltumata on vaja autot jalutama viia, teisisõnu, sõita pikemaid otsi? Eestis on valdav osa autosid koondunud linnadesse ja nende ümbrusse ning statistika põhjal sõidetakse nendega alla 50 km päevas. Selleks, et auto kestaks, tuleb sellega teha aeg-ajalt pikemaid sõite.
Lühikeste distantside sõitmisest talvisel ajal tehakse rohkem juttu – mootor ei saa soojaks, õli seob niiskust, mis sealt välja ei jõua aurustuda, aku ei lae piisavalt jne.
Lühikeste autosõitudega kaasnevad mitmed probleemid, mis soojema ilmaga nii suur probleem ei ole. Vähem räägitakse ilmast sõltumatust pikemate sõitude tegemise vajadusest.
Ei ole vahet, kas tegemist on diiselmootoriga või bensiinimootoriga sõidukiga, pikki vahemaid sõidavad need aeg-ajalt kõik hea meelega. Kui auto on korralikult “jalutatud”, väheneb selle janu ning – uskuge või mitte – ka sõiduomadused paranevad!
Mida tähendab “lühike sõit” Eesti kontekstis?
Lühikesteks otsteks loetakse erinevate allikate põhjal 2-10 km pikkust sõitu. Päriselus on see ultralühike sõit, sõltumata aastaajast. Lühike on kõik, mis jääb meie oludes alla 200 kilomeetri. Kohe põhjendan oma arvamust.
Et auto tervis ja töökord säiliks kaua, siis on ühest küljest tähtis hooldada masinat usinalt: õlivahetus sõltuvalt kasutusest iga 10 000 – 15 000 km tagant või vähemalt üks kord aastas.
Teisest küljest peab aga auto kasutamist jälgima – et sõiduki elu ei oleks vaid üks lühikeste otste sõitmise piin. Eriti kui tegemist on diiselmootoriga isendiga: “õlijoodiku” jaoks on pidevalt siksimine nagu narkolaks veeni: on nagu hea küll, aga surm passib juba ukse taga.
Varasemalt on juttu olnud, et auto pole röster: seda tuleb hoida.
Vale kasutus meie toimetuse auto näitel
Meie toimetuse töösõiduk on 2018. aasta lõpus teedele pääsenud 1.5-liitrise diiselmootoriga Citroen Berlingo. Sel on 8-käiguline automaatkast, mis D-režiimis käike usinalt üles vahetab ja mootori pöördeid madalal hoiab. Õnneks ei suru Citroeni elektroonika mootoripöördeid ebatervislikult madalaks, kuid siiski…
Kahjuks elab “sidrun” suurema osa ajast linnas ja selle lähiümbruses ning sõidab keskmiselt 56 km päevas: ehk siis just täpselt selline kasutus, millest räägib statistika.
Mõni päev seisab, siis sõidab 20 km, siis 90 km jne. Aga eriti diiselmootori jaoks on kõik, mis jääb alla 200 km, põhimõtteliselt ikkagi lühike sõit.
Arvestades seda, et auto eluea jooksul oli seni ette tulnud vaid neli pikemat sõitu ja kilomeetrid on kogunenud linnas ja linna lähiümbruses, ei ole pilt kuigi rõõmustav. Senised pikemad otsad olid 300 km, 250 km, 250 km ning 250 km.
Kuigi see keskmine 56 km tundub päris palju ja paar korda nädalas tuleb ette ka ca 60 km ühekordseid sõite, on see kõik tegelikult ühe diiselmootoriga sõiduki jaoks väga vähe – teoorias, kuid nüüd sai see ka praktikas taas kinnitust.
Ca 56 km päevas on piisav, et mootor saaks jooksvalt soojaks, aku laeks piisavalt täis ning DPF filter saaks end aegajalt puhtaks põletada.
Enesepetmine on lihtne
Usun, et olen tavalisest teadlikum autokasutaja. Kasutan eelsoojendust kui vaja, ei sureta mootorit kohe välja kui koormusega sõidust tulen vaid lasen sel jahtuda. Kuulan ja jälgin auto käitumist ja vajadusi rohkemgi kui peaks. Aga see ongi mu rõõm ja hobi.
Minu jaoks on elementaarne, et tean auto mootori hääle järgi juba 5 minutit enne DPF-i põletustsükli algust, et see algab 5 minuti jooksul.
Siis lülitan automaatkasti M-režiimi ning hoian pöördeid käsitsi magusas 1800-2200 rpm vahemikus, sest nii on auto jaoks hea.
Ma ei sureta mootorit välja vaid sõidan koju keeramise asemel vajadusel näiteks Ääsmäele ja tagasi. Teinekord lausa ringteeni, kui linnas on rohkem ummikuid olnud või on paagis kehvem kütus – siis võtab puhastustsükkel rohkem aega.
Ja kuigi ma olen juba üle 10 aasta kuulutanud mantrat – alla 200 km korraga on auto jaoks lühike ots, siis kipub igapäevase olme vahel see ära ununema ja kuigi sidruni käitumine ei ole päris 5+ siis tundub ikka, et meie auto sõidab piisavalt palju.
Vale: isegi meie sidrun sõidab vähe!
Septembris eest sõitsin sidruni ja umbes 500 kg kaaluva haagisega Tallinn-Pärnu-Tõrva-Viljandi-Tallinn. Ühe kohvipausi ja ühe 10 minutit aega võtnud koorma laadimise pausiga. Ja see tegi autole head.
Esimesed ca 200 km ehk peaaegu Tõrvani töötas mootor üsna tavaliselt. DPF põletustsükleid oli sõidu jooksul 2 ning kolmas algas just siis, kui Ala küla sildi alt läbi sõitsin.
Eks käru ja koormus ning varasem lühikeste otste tahm tahtis rohkemat tähelepanu. Kogu distantsi kütusekulu 6,8 liitrit 100 km kohta: kõrge kaanega käru ja täislastis sõiduki kohta polegi väga hull.
Tagasi sõitsin ilma koormata ning kusagil Viljandi kandis läks auto mootor justkui “lahti.” Kusjuures kütusekulu nüüd ilma koormata oli 5,5 liitrit sajale. DPF tsükleid oli vaid üks.
Kus on üllatus? Samasugune kütusekulu on juba mitu kuud olnud auto keskmine ilma käruta sõites, nüüd siis kerge, aga suure tuuletakistusega käruga.
Paar päeva hiljem käruta sõites flirdib pardakompuuter nüüd umbes 4.9-liitrise keskmise kuluga 100 km kohta. Ja seda tavakasutuses ehk ikka 20 või 60 km päevas, kuidas parasjagu vaja.
Pika sõidu muud boonused
Aku laadimine, niiskuse välja “kütmine” ja tahmafilter on üks asi. Aga autol on veel ka katalüsaator ja EGR ning lühikesi otsi madalate pööretega töristades ladestub nõgi nii kolvile, klappidele kui kõikjale, kuhu see kinnituda saab.
Minu praktika kinnitas taaskord, et asjad hakkavad juhtuma alles siis, kui korraga on sõidetud ca 300 km ehk antud näitel Tõrvasse ja juba tagasiteel Viljandisse.
Pikka sõitu oli vaja, et auto “lõõrid” saaksid puhtaks ja mootor hakkaks ladusamalt tööle. Ma endoskoobiga ei ole küll mootorisse sisse vaadanud enne ja pärast reisi ega oska seega öelda, kus täpselt ja mis puhtaks põles, aga fakt jääb faktiks: mootor on “lahti” ja kütusekulu väike.
Praktika kinnitab praktikat
See pole esimene selline näide. Oleme toimetuses ka proovisõiduautosid nn “lahti sõitnud” pikkade otstega. Vahepeal osutasin tuttavatele lausa teenust – neil endil puudus aeg või tahtmine autot jalutada ning ma käisin nende autodega … 300-500 km jalutamas.
Iga kord on auto pärast pikka jalutust nagu mitmenädalasest lastelaagrist tagasi tulnud laps. Sama laps, aga hoopis teine inimene.
Seega, viige oma autosid jalutama, inimesed. Jalutamine on auto mõistes pikk sõit, 200+ km korraga. Ning üks oluline asi veel: jalutamisel ei ole midagi pistmist paarutamisega – lihtsalt sõida, las mootor töötab.
Kaanepilt: Ylle Tampere
