Autogruppides aktiivsemad on vast märganud, et eelmise nädala neljapäevast saadik on paljud üle Eesti märganud tavapärasest suuremas koguses Dodge Vipereid. Seda seetõttu, et Eestit väisas Viper Club Nordic.
Viper Club Nordic on Dodge Viperi entusiaste ühendav klubi, mis tähistab tänavu oma 20ndat sünnipäeva. Klubisse kuulub pea sada inimest, mõnel neist on lausa mitu Viperit. Enamus liikmeid pärinevad Rootsist, mõned ka Soomest ja Norrast ning üks Taanist, eestlasi hetkel polegi – kuid uksed olevat avatud!
Sünnipäeva puhul võeti neljateist autoga ette reis Pärnusse, reedel külastati Porsche ringi Audrus ning edasi kruiisiti mööda Eestit. Minul õnnestus kiirematele rästikutele pilk peale visata Audrus. Paraku algas reede vihmaselt ning suur osa seltskonda lahkus rajalt varakult – kuid need, kes jäid, said lõpuks nautida ka kuiva rada.
Dodge Viperit on praeguseks viis põlvkonda ning alates esimesest on seda saatnud lesestaja kuulsus – hiiglaslik vabalthingav V10, varakult kättesaadav meeletu (üle 600 Nm) pöördemoment ning puuduvad juhiabid kinnistasid selle maine kohe pärast debüüti 1991. aastal.
Kuigi uuemad mudelid on palju turvalisemad, on maine säilinud – alates neljandast mudelipõlvkonnast on Viperi kapoti all maailma suurim seeriatootmismootor, 8,4-liitrine V10. Kuid ega esimese põlvkonnagi 8-liitrine mingi kiisupoeg polnud.
Viperi puhul väärib mainimist ka see, et tegu on esikeskmootoriga autoga – kohe äratuntava silueti võtmeks on ülipikk nina, mis polegi “mootorit täis”, vaid see on siiski esitelje taha mahutada suudetud.
Mul õnnestus Audrus kaasa sõita ühes kolmanda põlvkonna mudelis, mille 8,3-liitrist mootorit abistas ka tsentrifugaalkompressor. Omanik jäi tagasihoidlikuks ja ütles jõunumbriks umbes 700 hj, kuid teised teadsid öelda, et selle masina võimsus oli lähemal tuhandele hobusele.
Tuleb aga tõdeda, et kogemus polnudki nii hirmutav kui oleks võinud eeldada – kuigi gaasile astudes oli tunda, kuidas terve tagatelg end auto šassii suhtes “väänab”, ei proovinud kuri rästik kordagi end risti keerata ega meid mõrvata. Ootamatult stabiilne ja draamavaba ning rajasõit ei vajanud mingeid korrektuure – apeksis gaas põhja ning massiivsed 345 mm laiad tagumised rehvid tegid oma tööd ja hoidsid masina ohjes.
Ühtlasi ka väike boonus, mis hiiglasliku esikeskmootoriga kaasa tuleb – jalgadel hakkab väga kiiresti väga soe! Autost väljudes aga tasub meeles pidada, et väljalase paikneb ukse lävepaku all ning ka see piirkond on väga, väga kuum…
Päeva kiireim ring (1:24,4) sõideti loomulikult erimudeli ACR poolt, mida roolis klubi president Ronnie. Paraku ma temaga kaasasõidule ei jõudnudki, sest klubilised pidid tagasi hotelli suunduma. Laupäeval väisati Tallinna, osad käisid ka Narvas ning õhtul liikus rästikute delegatsioon juba tagasi kodumaale.
Fotod: autor, VCN, Margus Treial
