Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei olnud Ameerika Ühendriikide esimene sõjajärgne sportauto Chevrolet Corvette. See oli hoopis tilluke ja veider Crosley Hotshot.
Neli aastat enne Corvette’i, juba 1949. aastal, debüteeris Crosley Hotshot. Selle valmistas Crosley Motors, ettevõte, mis oli alates 1939. aastast tuntud väikeste säästlike autode poolest. Hotshot sündis vastusena imporditud sportautode populaarsusele pärast Teist maailmasõda.
Üks ettevõtte juhtidest, Powel Crosley, omas 1948. aasta Jaguar XK120 mudelit, ja tema kogemus selle Briti sportautoga, koos Crosley tugevate müügitulemustega 1948. aastal, inspireeris teda ja tema venda Lewist looma sportlikumat versiooni oma olemasolevast ökonoomsest autost. Nii sündiski Hotshot.
Lihtne ja isikupärane
Originaalne Hotshot oli väga askeetlik. Sellel polnud uksi, ainult avad külgedel, kust sai sisse astuda. Ka pagasiruumi polnud, tagavararatas oli lihtsalt katmikule polditud. Tõsi, 1950. aasta Hotshot Super Sports sai töötavad uksed.
Auto hind oli 1949. aastal 849 dollarit ning tõusis 1951. aastaks 924 dollarini. Aastatel 1949–1952 toodeti kokku 2 498 Hotshoti erinevat versiooni.
Tehnilised andmed
Hotshoti 2200 mm teljevahe oli ca 125 mm pikem kui teistel Crosley mudelitel. Kliirens oli 178 mm.
Mootoriks oli ühe ülanukkvõlliga malmplokiga ridaneli töömahuga 724 cm³. 26 hj arendanud mootor asus esiteljest tagapool, ehk tehniliselt oli tegu esikeskmootoriga autoga. Tänu viie pealaagriga väntvõlli konstruktsioonile omandas Hotshoti mootor kiirelt väga vastupidava maine.
Jõud kanti tagaratastele läbi Warneri kolmekäigulise käsikasti ja Spiceri diferentsiaali. Vedrustus koosnes esiteljel poolelliptilistest lehtvedrudest – kuus vasakul ja viis paremal küljel – ning taga olid kasutusel nii keerd- kui lehtvedrud, iga ratas sai oma amortisaatori.
Hotshot kaalus alla 544 kg, kiirendas “sajani” umbes 20 sekundiga ja suutis saavutada tippkiiruseks 117 km/h. Algselt kasutati ketaspidureid, kuid need roostetasid talvistes oludes ning asendati vähem probleeme tekitanud trummelpiduritega.
Võistlusedu nii kodus kui võõrsil
Crosley Hotshot saavutas võistlustules mitmeid märkimisväärseid tulemusi nii ise sõites kui mootoridoonorina teistele võistlusautodele. Crosley suurim saavutus tuli 1950. aasta Sam Collier Memorial Grand Prix of Endurance võiduga – see võistlus kujunes hiljem kuulsaks Sebringi 12-tunniseks võidusõiduks.
1951. aastal saavutati Hotshotiga teised kohad võistlustel Šveitsis ja Jaapanis. Crosley, mis osales 1951. aasta Le Mans’ 24 tunni sõidul, oleks tõenäoliselt oma klassi võitnud, kui generaator poleks enne finišit üles öelnud.
1950ndate alguses domineerisid Crosley Hotshotid SCCA H-modifitseeritud klassis (750 cm³ mootoritega autod), võites 12-st Läänerannikul peetud võistlusest 10.
Crosley mootorit kasutati edukalt ka teistes võistlusautodes. Näiteks 1953. aasta Bandini 750 Sport Siluro, mida liigutas Crosley mootor, osales 2024. aasta Mille Miglia ajaloolisel sõidul Itaalias.
Neli Bandini toruraamil põhinevat autot võistlesid ka 1953. aasta Mille Miglial, kus Massimo Bondi juhitud auto saavutas 750 cm³ klassis üheksanda koha. See konkreetne auto toodi hiljem USA-sse, kus see jätkas võistlemist kuni 1960ndateni.
Fotod: GR Autogallery, Michael Barera, Remember Road