Nagu me teame, tuleb esimene lumi alati ootamatult. Tavaliselt järgneb üürike liikluskaos, meeletud järjekorrad rehvivahetustes ning kiun ja kirumine lumekoristuse kehva kvaliteedi aadressil. Ja kuna inimeseloomad on sarnased, ei ole see nii ainult Eestis, vaid ka mujal.
Üldiselt on lumekoristuse loogika üle maailma sarnane – sahad, sool ja liiv käivad käsikäes. Kuid mis töötab mandril, ei pruugi toimida saareriikides – sahatamine eeldab lisaks piisavalt laiadele tänavatele ka ruumi lükatud lume hoiustamiseks.
Osades Jaapani piirkondades neid võimalusi paraku pole, lisaks saastaksid sool ja liiv põllud ning saagi. Seega on võetud palju huvitavam lähenemine.
Juba 1960ndatest on Niigata linnas, kus sajab aastas maha 1,4 meetrit lund, kasutusel süsteem nimega shosetsu ehk “lund sulatavad torud”. Teedele on paigutatud vihmutid, mis piserdavad sooja vett, lisaks annavad teede all jooksvad sooja vee (8-18 kraadi, mis on vastavuses Jaapani põhjavee temperatuuriga) torud oma panuse. 1977. aastaks oli Niigata teede all kokku 571 km shosetsu torusid.
1972. aastal paigaldati shosetsu ka Tsunani ning edasi veel rohkematesse linnadesse, kus see mängib lumehooajal väga olulist rolli. Veel üks oluline põhjus süsteemi kasutuseks on olemasolev infrastruktuur – vihmade ja taifuunide tõttu on vee äravoolu efektiivsus teedelt üks maailma parimaid.
Kui mõtlete, et sooja vee teele piserdamine on suurepärane viis liuvälja tegemiseks, siis vähemalt Jaapanis see nii ei ole – keskmised talvised temperatuurid jäävad vahemikku -0,5 kuni 6 kraadi. Shosetsu on siiski mõeldud lume eemaldamiseks ning kohalike sõnul tulevad süsteemi ainsad miinused välja siis, kui lume hulk on meeletu. Siis võib juhtuda, et vihmutid suudavad tekitada vaid mõnemeetrised lumevabad sõõrid, kuid see on pigem harv juhus.
Seega shosetsu näol ei ole tegu võluvitsaga igale poole, vaid pigem suurepärase lahendusega Jaapani oludesse. Kuid riike, kus talvised temperatuurid ei kuku tugevasse miinusesse, on veelgi. Ehk tasub õppust võtta?
Foto: Pexels/Dương Nhân
