Uku Tampere võtab kord nädalas ette päevakajalised liiklus- ja autoteemad. Et talv koputab uksele, on õige aeg oma sõiduvahend üle vaadata ja endale meelde tuletada, et auto ei ole röster!
Olen aastaid olnud sõpradele, sugulastele ja töökaaslastele nõuandjaks ja tihti ka kättpidi asja sees abimeheks nende autode hooldamise ja remontimise teemal. Kui auto jääb seisma, ei käivitu või ähvardab erinevate hoiatustuledega, siis helistatakse ikka mulle.
Tihti tuleb ka sündmuspaigale sõita. Et tõdeda, häda saanuks vältida kui omanik oleks suhtunud oma autosse veidi suurema lugupidamisega.
Auto nagu röster
Need aastad on mulle õpetanud peaasjalikult seda, et autokauged inimesed suhtuvad oma sõiduvahendisse nagu röstrisse või pesumasinasse – auto on ostetud selleks, et sõita saaks. Inimene muutub murelikuks alles siis, kui miski katki läheb või mõni lambike ahastavalt vilkuma hakkab.
Varasemalt olen samal teemal kirjutanud suvise autohoolduse kontekstis. Tookord võrdlesin suhtumist oma autosse suhtumisega teksadesse – kannad ja mõnikord pesed, sest mis vahet seal.
Võrdlus röstriga on isegi kohasem – paned aga saia sisse, natuke ootad, ja juba kargab hõrk viilakas välja või keerad võtit, vajutad gaasi, sõidab – ja nii kümme aastat järjest.
Põhimõtteline teadmine on kõigil ju olemas – autot peab hooldama. Kuid sisuline süvenemine teemasse jääb olemata, sest kellel meist ei oleks muidki igapäevasemaid olmemuresid. Auto on ju lihtsalt tarbeese.
Auto on röster, ei ole või!?
Mõttelaiskust soosivad mõneti kaasaegsed autod ise, mis hooldusvajadusest või muust probleemist märku annavad. Ent tasub meeles pidada, et auto, ka see kõige moodsam, karjub alles viimases hädas. Pikale ja muretule kasutuseale ei pruugi see hädakisa aga enam kaasa aidata. Vastutus oma auto heaolu eest lasub alati kasutaja õlgadel.
Ja isegi juhul kui auto juba viimases hädas kisendab, appi hüüab või märku annab, lükatakse probleemiga tegelemist ikkagi veel edasi. Sest see on reeglina kulukas, tülikas ja leidub nii palju olulisemat, mida enne veel tegema peab. Sest rösteriga ju ei jookse kohe parandusse!?
Miks auto sellist häält teeb?
Teate, milline on kõige sagedasem küsimus, millele minult vastust oodatakse? “Miks auto sellist häält teeb?” Mul on seks puhuks isegi stampvastus, kah küsimuse vormis: “Millal viimati õli vahetati?”
Enamasti ma vastust sellele kohe ei saa, järgneb mõningane paus. Liiga tihti on vastuseks aus aga õudne: “Oi, ma ei tea/ ei mäleta…” Eriti vanemate sõidukite puhul on see vastus tõenäolisem, sest need ei oska hoolduse eel ise märku anda.
Aga on ette tulnud sedagi, et ka tuttuuena ostetud auto hodomeetrile on kruttinud paari aastaga 40 000 kilomeetrit ja sõiduk polegi veel hooldust näinud. “Sest mul oli kiire, ei olnud vaba raha, ma ei tea neist asjadest midagi…”
Piisab, kui visata pilk hoolduseta pika maa maha trampinud mootoriga sõiduriista õlivardale: kui just õlivarras vahepeal lühemaks pole jäänud (mis on ebatõenäoline, eks!), on õli on otsakorral. Pole ime, et auto imelikku häält teeb.
Heal juhul piisab selles olukorras hädaabina uue õli peale valamisest ja kiiremas korras hooldusse minekust, aga halvimal juhul on omanik autot tarbinud koledahäälsena juba nii kaua, et tekitatud on pöördumatu kahju ning mootori elutähtsad osad kulunud.
Ah-jaa, see teine stampküsimus juhul kui uuritakse, miks auto imelikku häält teeb: “Kui kaua see on seda häält teinud?” Ja vastus on enamasti kah jälle ühesugune: “No, paar nädalat, aga nüüd läks hääl valjemaks.”
Ja miks sa armatuurlaua kollasele tulele tähelepanu ei pööranud ja hoolduse näidikule? “No need aeg-ajalt ikka süttivad ja kustuvad ja … ja … auto ju sõidab.” Või siis: “mul mees tegeles nende asjadega.” Kui kaua te juba lahus olete? “Kaks aastat”
Auto on sealaut, ei ole või!?
Piinlik tunnistada, aga suur osa sõidukitest, mille “imeliku häälega” ma tegelema olen juhtunud, on tihti ka kohutavalt räpased. “Ah lapsed määrivad, teen puhtaks ja järgmine päev on juba must, pole mõtet,” on see, mida kuulen vastuseks kui sõitjateruumi tuumaplahvatust käed rippu vaatan.
Neis autodes sõidab kaasa enamasti kujuteldamatult suures koguses igasugust kraami, olmeprügist saiapuru ja kolimiskraamini, mis pole tuppa mahtunud. “Võib vaja minna. Ununes autosse,” tõdeb omanik kui pilgeni kraami täis pagasiruumist otsime, kas äkki leidub seal ikkagi mõni õlikanku.
Miks on nii, et haritud, puhtalt riides ja muidu nii normaalne inimene on nõus sõitma sellises autos, mille rool kleebib ja keskkonsoolis ilutseb eelajalooline kohvilaik?
Määrdunud mantliga me ju inimeste sekka minna ei taha. Mõni auto on aga selline, et sinna istumine ähvardab mantli ära määrida. Röstrist kallame saiapuru välja umbes kord aastas, autot puhastame ka kord aastas… Aga auto ei ole ju röster!
Hooldus ongi A ja O
Uuemal ajal on autoomaniku jaoks kõik väga lihtsaks tehtud. Ostad auto, saad kaasa hoolduste ajagraafiku. Esindused lubavad autodele erinevaid hooldusvälpasid. 15 000 km, mõnel isegi 30 000 km või siis “vähemalt kord aastas/kahe aasta jooksul hooldada” – meeldetuletus.
Need hooldusvälbad on sellised, et neist kinni pidades auto ennetähtaegset surma tõenäoliselt ei sure, kui seda ühtlasi heaperemehelikult kasutada. Kui hooldused üle lasta, siis ei maksa ka imestada, kui auto enam ei käivitu, tossab või muud moodi töölepingu üles öelda tahab.
Hooldus ongi A ja O ning kui autot ei hoolda, siis läheb ta rikki varem või hiljem. Pigem varem. Tõsi, kui oled auto ostnud mõttega, et vahetad selle hiljemalt viie aasta pärast uue liisinguauto vastu, siis võid ju selle hooldamisse ka lõdvemalt suhtuda – las uus omanik tegeleb!
On siiski võimalik, et hooldamata auto ei pruugi isegi liisinguperioodi lõpuni vastu pidada. Ja kas sa ikka tahad uue omaniku õnnetusest peale vajuvat karmavõlga?
Elu näitab, ei ole röster!
Mu tutvusringkonnas on paar autot, mille mootorid on saanud kapitaalremondi juba enne kui 100 000 km on täis tiksunud.
Ühel juhul on omanikule natuke vähem ette heita – õli vahetati hooldusraamatu järgi 30 000 km tagant. Napilt enne teist õlivahetust 58 000 km juures oli mootor nii kulunud, et tahtis kapremonti, kui turboülelaadur efektse tossupilve saatel juppideks lendas ja selle tükid kogu mootori sisu täksiliseks tegid. Remondiarve oli ca 5000 eurot.
Teine auto aga sai kapremondi juba 43 000 km pealt, sest jõuallikal polnud mitte kordagi õli vahetatud! Kapremont jäi ära, Leedust leidsime kasutatud mootori, mis õnnetu hooldusvabadust kannatanud isendi välja vahetas.
Mina väidan, et auto pika eluea ja murevaba ekspluatatsiooni tagab Eesti oludes ja keskmise eestlase tarbimisharjumuste juures hooldus iga 10 000 km tagant või vähemalt kord aastas, kui kilomeetrid täis ei kogune. Alla 10 000 km aastane läbisõit on ühe tavalise tarbija puhul hämmastavalt sagedane nähtus.
Sõidad autoga, ja vastutad
Ma ei ütle, et kõik peavad olema autoentusiastid ning teadma tehnilisi nüansse läbi-lõhki. Aga samamoodi nagu me ei hakka mõnda uut toitu vaaritama ilma retseptita (kui just pole plaan sõprade ees teadlikult läbi kukkuda), ei saa ka autoga lihtsalt tankida ja sõita.
Sa võid ju köögis improviseerida ja autot kasutada sellest midagi teadmata, aga kas tulemus on söödav või sitt – see on loterii. Auto puhul võib selline loterii väga väga palju maksma minna, kui mootor remonti tahab. Lisaks – hooldamata auto võtab rohkem kütust, seega tekib ka otsene jooksev kulu.
Isegi kui auto ei paku huvi muu kui sõiduvahendina, tea vähemalt seda, millal teda viimati hooldati ning viska vähemalt kord kuus pilk peale rehvirõhkudele, õlivardale (kui see on) ning kui auto hakkab tegema imelikku häält või põletab hoiatustulesid armatuurlaual, siis ära jää ootama “sobivamat hetke.”
Auto hoiatab üldiselt ikka asja eest ning kui kostuma hakkavad imelikud hääled, siis on miski juba korralikult tuksis ja vajab sekkumist. Võid ka mitte sekkuda, aga võin lahjemat sorti mürki võtta, et siis peab olema valmis ka korralikult rahakotti tühjendama.
Sassis tuba öeldakse olevat lapse hinge peegel. Mina vaatan määrdunud ja halvas korras autode omanikke küsiva pilguga, natuke nagu liiklusdebiilikuid: mis ja kus sul valesti on?
Alates septembrist on igal teisipäeva hommikul kell 8:10 võimalik Raadio 2 saates “Hommik!” kuulata Uku Tampere liikluskommi. Lõppeval nädalal rääkisid Uku Tampere, Margus Kamlat ja Karl-Andreas Kalmet põgusalt autode hooldusest.
Kaanepilt: Ivo Krustok
