Peeter Koppel, SEB privaatpanganduse strateeg tõdeb, et piirangute kadumisega käsikäes ootab meid teatud sektorites ees nõudluse kasv, mis tõukab tagant hinnatõusu. Aastakümne olulisimad muutused võivad olla ukse ees, ja ostu- ning investeerimisotsuseid tehes tuleb olla valvas.
Käesoleva aasta alguses hakkasin tasapisi vihjama, et inflatsioon annab peagi endast märku. Peale tervisekriisi on proovitud kogunõudlust raamidesse suruda, mis nüüd ootab paisu tagant välja pääsemist.
Piltlikult öeldes: korraga soovivad kõik mingeid kaupu ostma asuda, aga pakkumine ei suuda sammu pidada ja resultaadiks on nende kaupade hinnatõus. Seda õpitakse vist mikroökonoomika teises loengus ja tark talupoeg teab seda niigi.
Lisame sellele veel eelmise aasta madala baasintressi ning keskpankade väga lahke rahapoliitika – majanduse sulgemine surus hindu pigem alla ning odavat likviidsust on külluses (ja tuleb juurde).
Inflatsioonisurve tekkimine ei ole üllatav. Küll aga on üllatus selle surve tugevus. Keskpanku ei paista see (veel) häirivat ning nende signaal on selge – tegemist ongi „kevadise vasika“ efektiga, mis jääb ajutiseks. Aga, see ei pruugi teps mitte nii olla!
Esiteks jah: valitsused on olnud lahked ning nõudluse poole „ära kukkumist“ jõuliselt kompenseerinud, seda nii eraisikute kui ka ettevõtete tasandil. Pakkumise poolega on aga teised lood. Üha enam näib, et seda nii kiirelt korda ajada ei anna.
Tarneahelate katkemine ja kaos seoses tööjõuga on ilmselt pikemaajalisem probleem. Ettevõtted kurdavad, et neil on tekkinud teatud kummalisevõitu tööjõupuudus.
Ühest küljest on valitsuste poolt jagatud raha vähendanud (madalama palgaga töökohtadel) motivatsiooni tööl käia ning teisest küljest on mitmel pool koolide sulgemine hoidnud lapsevanemaid töölt eemal.
Kuigi mõlemad efektid peaksid olema ajutise iseloomuga, kurdetakse arenenud riikide ettevõtetes, et olukord on pingeline vaatamata eeldustele pinge vähenemiseks.
Kohalik ettevõtja peaks viimase kümnendi kogemusest ju hästi teadma, et tööjõupuudus tekitab surve palkade kasvuks.
Seega näib, et ainuüksi need kaks asjaolu võivad tekitada püsivamat inflatsioonisurvet. Kuna inimaju kipub aga eeldama, et tulevik on väikeste detailide võrra erinev versioon olevikust või isegi lähiminevikust, on domineeriv mõtteviis, et tervisekriisi raamidesse surumine tähendab olukorra normaliseerumist, kus inflatsioon probleem pole.
Aga, kui ikkagi on? Siis peaks ju keskpangad hakkama oma senist lahkust koomale tõmbama? See on aga veidi problemaatiline.
Kohe, kui keskpangad ütleks, et „meil on siin inflatsiooniprobleemike“ ning hakkaks oma rahapoliitikat vastavalt timmima, liiguks pikaajalised intressid üles. Raha läheks kallimaks!
Kuigi majandusõpikutega pole null- ja negatiivsete intressimäärade keskkonnas eriti midagi teha olnud, on meil sellisel juhul asja õpikutarkuse juurde naasta.
Turgudel käivituks nimelt korralikum rullimine mille käigus üritataks aru saada, kui suur see inflatsioon on ning kuhu intressimäärad tõusevad? Kallim raha oleks sisuliselt aastakümne kestnud režiimi lõpp koos kõige sellega kaasnevaga. Aga tervisekriis pole läbi ning sellest taastumine on samuti hapravõitu.
Kallima rahaga toime tulemine oleks paljudele problemaatiline, Lõuna-Euroopa jaoks näiteks kehtiks see väide struktuursete probleemide tõttu kusjuures ka ilma igasuguse kriisita.
Seega keskpangad ilmselt „ootavad ja vaatavad“, lootes majanduselt täiendavaid tugevuse märke enne kui nad isegi vihjavad oma senise lahkuse lõpu lähenemisele.
Kuigi praegust olukorda majanduses pole palju (mini)buumiks nimetada, siis eeldavad need märgid majanduse tervise paranemisest piisava osa populatsiooni vaktsineerimist, rääkimata sellest, et muteerunud viirustüved ei tohi tekitada uut kaost. Kaduma peaks ka lõviosa piirangutest.
See kõik võtab ilmselt veel kuid. Kuid, mil keskpankade lahkus koos eelkirjeldatud faktoritega võib inflatsiooni edasi kütta.
Nagu ikka, tuleb siin kõigepealt jälgida, mida teeb USA Föderaalreserv, sest enamasti kipuvad ülejäänud sellelt spikerdama ning ka sealsed fiskaalsed stiimulid on olnud mastaapsemad. Samuti on USA tööturg paindlikum.
Kui Euroopas tähendab iga kriis struktuurse tööpuuduse kasvu, siis Ühendriikides on tööturg selgelt tsüklitest sõltuv.
Ei tasu unustada, et 2020. aasta jaanuaris oli tööturu olukord aastakümnete parim ning piirangute vähenedes on esimene mõte naasta selle juurde, mis aasta tagasi kevadel pooleli jäi.
Igal juhul tuleb võimalike paradigma muutuste osas olla praegu eriliselt valvas. On tagumine aeg välja mõtelda strateegia, mida teha oma investeeringutega siis kui praegune inflatsioonipuhang pole „kevadine vasikas“ vaid midagi sootuks püsivamat.
Loe varasemaid majanduskommentaare siit
Kaanepilt: Ylle Tampere
