Majandusanalüütik Mihkel Nestor kirjutab oma selle nädala kommentaaris, et Ühendriikide majandusest kriisimärkide leidmiseks peab kasutama elavat kujutlusvõimet.
Järgmise majanduskriisi ootajad on pingsalt otsinud kinnitust selle peatse saabumise kohta. Nende märkide leidmine USA reaalmajandusest eeldab aga veel endiselt üsna elavat kujutlusvõimet.
Maailmamajanduse majakas vilgub edasi
Ameerika Ühendriikidele on kõiksugu muude tiitlite kõrval kiputud omistama ka nimetust „maailmamajanduse majakas“.
Tõepoolest, kuigi kindlasti mitte kõik globaalsed kriisid pole alguse saanud Ühendriikidest, kehtib kindlalt aga vastupidine seaduspära – kui USA majandus satub raskustesse, läheb olukord täbaraks kõigil.
Nii on järgmise majanduskriisi ootajate pilgud olnud suunatud just Ühendriikide poole. Teatud ainest selleks kõrgendatud tähelepanuks justkui oleks.
Kõigepealt on nii mõnegi jaoks ärevust tekitav märk ainuüksi praeguse majanduskasvu perioodi pikkus. Nimelt pole alates sellest, kuid SKP mõiste leiutati, nautinud Ühendriikide majandus kunagi niivõrd pikka katkematut majanduskasvu.
Praegune majanduse tõusulaine kestab juba alates 2009 aasta juunist ehk 125ndat kuud. Varasem pikima kestusega majanduskasvu periood piirdus täpselt 10 aastaga, ajavahemikus märts 1991 kuni märts 2001. Keskmiselt on USA kasvutsüklid olnud aga poole lühemad, kõigest viieaastased.
Mõistagi on vaid asjaolu, et kasv on niivõrd kaua kestnud, suhteliselt nigel indikaator selle kohta, et homne päev peaks olukord majanduses pea peale pöörduma.
Suuremat ärevust on tekitanud muutused Ühendriikide valitsusvõlakirjade tootluses. Üks majandusteaduse „loodusseadusi“ on, et mida pikemaks perioodiks laenu võetakse, seda suurem peab olema sellelt tasutav intressimäär.
USAs on sellel aastal juhtunud aga ebatavaline olukord, kus võlakirjade hinnaliikumise tulemusena on 10-aastase võla tootlus olnud kohati madalam kui 3-kuulise või 2-aastase kestusega võlakirja oma.
Ajalooliselt on see harvaesinev olukord olnud aga väga hea ennustaja peatse majanduslanguse saabumise kohta.
Tõsi, Föderaalreservi otsus oma peamist intressimäära kärpida on viimastel kuudel võlakirjade tootlustes taas „loodusseaduse“ kehtima pannud.
Kolmanda kaardina pakis valmistab analüütikutele muidugi muret Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel käimas olev kaubandussõda, mis on tuska põhjustanud ennekõike töötlevas tööstuses.
Vähenenud investeerimisjulguse ja maailmakaubanduse languse tõttu on laialdaselt jälgitav tööstusettevõtete ostujuhtide kindlustundeindeks teinud tugeva kukkumise allapoole, kuid ületab endiselt märgilist 50-punkti taset, millest allpool asuv tulemus viitaks mahtude kahanemisele.
Viimane nädal on kaubandusläbirääkimiste poolelt toonud taas veidi optimistlikumaid uudiseid, kuid nendele punkti panemisest ollakse veel kaugel.
USA reaalmajandus on väga tugev
Olukord muutub majanduskriisi otsijate jaoks veelgi keerulisemaks siis, kui nad vaatavad USA reaalmajanduses toimuvat.
Oktoobri viimasel päeval avaldatud SKP numbrid 2019. aasta kolmanda kvartali kohta näitasid Ühendriikide majanduse endiselt head hoogu.
1,9 protsendine majanduskasv ületas analüütikute ennustusi tublisti. Kui Euroopas on näiteks Saksamaa jaoks suuri probleeme tekitanud langus globaalse kaubavahetuse mahtudes, siis USA on oma napi 10% ekspordi osakaalu poolest SKPs sellele suhteliselt immuunne. Pealegi suutsid Ühendriigid kolmandas kvartalis eksporti isegi 0,7% võrra suurendada.
Suurima panuse Ühendriikide majanduskasvu andis mõistagi tarbimine, mis suurenes kolmandas kvartalis tubli 2,9% jagu.
Majanduskasvu pidurdasid enim investeeringud, mis kahanesid eelmise aasta sama ajaga võrreldes 1,5%.
Raske hinnata, kas põhjuseks on tõesti kaubandussõjast tulenev ebakindlus või midagi muud, kuid just ettevõttete investeerimisvalmidus on selgelt langenud.
Teisalt tegid tugeva 5% tõusu majapidamiste investeeringud kinnisvarasse, mis olid varasemalt olnud languses juba 2018. aasta algusest saadik.
Julgust tarbida ja uusi kodusid soetada annab majapidamistele väga tugevas seisus tööturg. USA töötuse määr on langenud kõigest 3,6%ni, mis on madalaim tase alates 1969. aastast. Selle tulemusena on hoogu juurde saanud ka palgakasv, mis tänavu on jäänud 3,5-4% vahele.
Aktsiaturg ootab uut jõuluüllatust
Omaette küsimus on USA aktsiaturu tulevik, mille kohale on viimastel kuudel laskunud justkui harmooniline rahupilv. Volatiilsus on jäänud suhteliselt madalaks ja S&P 500 aktsiaindeks lööb iga päev aina uusi tippe.
Teisalt on raske unustada, mis toimus umbes samal ajal eelmisel aastal, mil indeks kaotas jõululaupäevaks ligi 20% oma varasemast väärtusest.
Majandustsükli küpses faasis sügelevad nii mõnegi näpud „müü“ nuppu vajutama ja taolises keskkonnas on karjaefektist tulenevad tormijooksud kummaski suunas kerged tekkima. Seetõttu on turul tunda teatavat ootusärevust, et kas ka sellel aastal võib taolist „jõuluüllatust“ oodata.
Juhtugu järgmine suurem börsilangus millal tahes, on täna siiski raske näha sellele muud järge, kui uus samasugune tõusulaine.
Eriti föderaalreservi viimase intressilangetuse valguses ei ole vabale rahale endiselt muud tootlikku rakendust, kui selle paigutamine aktsiatesse.
Seega, isegi kui paanikalained raha ajutiselt pangakontole kannavad, valgub see õige pea jälle turule tagasi.
Kaanepilt: Unsplash/Hayes Potter. Allikas: SEB
