Ylle Rajasaar võtab seekordses arvamusloos arutleda selle üle, miks ja kuidas oleme jõudnud kohta, kus vinguviiulite pinin tavapäraste liiklusolude üle paneb kõrvad s.tavett jooksma. Taas on põhjust vaadata üle lahe põhja poole, sest soomlased tulevad kehva suusailma talumisega silmnähtavalt paremini toime.
Mul on meie politseinikest iga päev natuke rohkem kahju, sest ameerikalik “kutsun politsei ja lähen kohtusse” – suhtlemismudel levib Eestis nagu tuulerõuged lasteaias. Vahe on vaid selles, et kui haiguse läbi põdemine annab enamusele eluaegse immuunsuse, siis iga peeru peale politsei kutsumine muutub harjumuseks, mida õigustatakse laadis “mina maksan makse, nemad tehku oma tööd”.
Politsei kui vinguviiulite kindlustusgarantii
Eriti markantne tuulerõugepuhang on liikluses. Kuigi avarii puhul tuleb PPA-d teavitada juhul kui esineb oht inimeste elule, ei jõuta kokkuleppele või kahju saajat pole sündmuskohal, kutsutakse politsei tunnistajaks ka sajal muul juhul “igaks juhuks” või “kindlustus soovitas” või “raadios rääkis” jne. Kutsud politsei, et asi oleks ametlik – mis siin arusaamatuks jääb!?
Paar näidet elust enesest: Järvevana teel “riknes” tipptunni ajal suhteliselt kobe sõiduauto – lihtsalt kooleski keset sõidurada 70 km/h alas ära. Juht lükkas ohutuled sisse ja… kutsus politsei.
Kaasliiklejad signaalitasid, mis nad signaalitasid, kuid sõitsid ettevaatlikult surnud sõiduki ümbert ringi, mõni ehk pakkus teelt ära lükkamisel abi, aga autojuht jäi endale kindlaks ja ootas politseid.
No vedas tal, patrull tuli kümnekonna minutiga kohale, laiutas käsi, aitas sõiduki liikluse jalust teeserva lükata ja soovitas tellida treileri, mis laibastunud sõiduauto remonditöökotta viiks.
Tundub absurdne!? Mitte siis kui sul on kindlustusagent, kes soovitab “igaks juhuks ikka politsei kutsuda, et oleks ametlikult fikseeritud aeg ja koht, kus asi juhtus ja kindlustus ikka välja maksaks kahjud.” Kõik said aru, miks kasko on kasulik, eks.
Või siis praeguse teedelagunemise aegu nii tavaline olukord: hooga veelompi ja... ai, salakavalasse löökauku. ERR-i portaalis soovitab kindlustusfirma ekspert sündmus kohe fikseerida – see on loomulik – ja võimalusel kutsuda kohale seda tegema politsei.
Milline kolmest eelmainitud politsei sekkumist vajav olukord on tekkinud juhul kui sõiduk rikneb kas üle läinud hoolduse või ettevaatamatu löökauku sõitmise puhul!?
Oht inimeste elule!? Tõenäoliselt tulevikus, kui mootor kiire sõidu pealt kokku jookseb ja sõiduk üle nipli käib. Süüdlast pole kohal!? Auk on seal, kus ennegi; hooldus on omaniku vastutus.
Ei jõuta kokkuleppele!? Tee omanik, kes seaduse järgi tee korrasoleku eest vastutab, ei hakkagi tõenäoliselt innukalt vaidlema, sest vinguviiulite vigin kurdistab ning meedia sekkumine teeb asja hullemaks. Ohkab ning maksab. Statistika põhjal on aastas meil umbes 1000 löökaugulaksu, mille eest kasko või selle puudumisel teeomanik maksab. Ja politsei aina kihutab aukude juurde.
Kas Soomes löökauke polegi!?
Üle riigi saavad ELY-keskused igakuiselt sadakond taotlust teel tekkinud sõidukikahjude hüvitamiseks ja neist keskmiselt iga viies saab kompensatsiooni (andmed Soome äri-, liiklus- ja keskkonnakeskuste statistikast).
Äsja taas Soomes pikki vahemaid läbinuna võin kinnitada, et teede lagunemise aeg annab seal isegi rohkem tunda kui meil, soomlased ise viskavad oma kehvade teede üle isegi nalja. Ja sõidavad nagu märgil kirjas või natuke aeglasemalt.
Aprilli lõpu lumetorm kahtlemata üllatas soomlasi, kuid sajatamise ja paanika asemel toimus mõistuspärane eneseregulatsioon ning liiklusvoog kulges harjumuspärasest märksa aeglasemalt.
Sõitsime kokku 520 kilomeetrit, nägemata kordagi ühtegi teehooldusmasinat või värviliste lipukestega märgistatud löökauke: kui oled saanud juhiloa ja sul on auto, siis järelikult sa tead, et juhi silmad on sõidu ajal teel. Mitte telefonis. Mitte taevas. Sina ise vastutad.
See on ka põhjus, miks kahjutaotlusi on riigi suurust, rahvaarvu ning autostumist arvestades vähe – seaduses seisab, et kahju kannab tee omanik juhul kui leiab kinnitust tõik, et teed pole tavapäraselt hooldatud.
“Tavapärane hooldamine” on selgelt defineeritud, sisaldades mõisteid nagu “talv”, “miinuskraadid”, “lumi” ja “laiuskraadile iseloomulikud ilmastikuolud”. Mis tähendab, et temperatuuride kõikumine lagundab teid, teedel võib olla auke, lausa kraatreid, murdekohti, pragusid, lihkeid, jne. jne. Autojuht teab, kus ta sõidab ning valib vastavalt sõidukiiruse ja sõiduvahendid. Kõik meilegi tuttav plära, millest Soomes näikse inimesed paremini aru saavat ja vastavalt ka käituvat.
Rumaluse peatumatu pealekasv
Mäletan saatejuhtide hämmeldust, kui küsimusele “aga kes vastutab?” vastuseks kätsatasin, et politsei päris kindlasti aukusõitja lolluse eest vastutust ei võta.
Veelomp, lörtsisadu, kottpimedus, tundmatu tee, tihe liiklus – loetelu asjaoludest, mis sundisid autojuhti auku sõitma, võib jätkata viimsepäeva laupäevani – ja iga kord vastan mina ja mõnigi mõistuslik olend, et ei veena. Mind ei veena põhjendus, et keegi pidi lompi sõitma, sest tee oli kitsas ja öö pime. Kõik need tegurid karjuvad silma “võta kiirus maha ja keskendu!”
Kurdid kõrvad, pimedad silmad, ja nii see kuladi auk kalli tranduleti ära kohitseski. Kuladi tee-ehitajad! Kuladi Kaja Kallas! Kuladi ülemus, kes palka ei maksa! Kutsun politsei! Kaeban kõik kohtusse! Ja näoraamatus kirun kohe kindlasti.
Politsei augu servale kõõluma kutsumine on kahtlemata indulgents neile, kelle sõiduvahend nagunii pisukest remonti oleks vajanud – esisilla viltu sõitmiseks pole löökauku vajagi, võimalusi on sama palju kui hoolimatuid või oskamatuid sõidukijuhte.
Võidab see, kes esimesena valetab või kõvemini karjub ja kui politsei on toimunu fikseerinud, siis kindlustusel tuleb tunnistada tõsiasja, et tõesti juhtus ja küljest ära tuli ning tõrkumata välja maksta.
Nii et kulla kindlustusfirmade eksperdid, olge oma soovitustega ettevaatlikud, majanduslangus teeb nutikaks. Võibolla kaevate ise endale (löök)auku? Pigem siiski kindlustajatele, kelle preemiasummad aina kasvavad.
Kokkuvõtteks
Usun, et valdav osa autojuhtidest on ilusad ja head, kahjuks hoiavad nii ilu kui ka headus suu kinni, sest neil on oma ajaga paremat peale hakata.
Vinguviiulid ja rumalad aga karjuvad seda kõvemini, sest erinevalt vaikijatest tundub neile iseoma tarkus nii piirituna, et see vajaks koguni üleilmset kõlapinda. Kui keeli oskaks või nii.
“Eestis on kõige halvemad teed!” Tegelikult on täitsa head, Soomes, Saksamaal või Slovakkias ja veel väga mitmetes ulmeägedates kohtades võib komistada väga valusalt, valusamalt kui Eestis.
“Eestis on kõige lollimad seadused!” Nii ja naa. Iga rahvas väärib oma valitsejaid ja nende kokkukäkerdatud seadusi, eks ole.
“Eestis on kõrged maksud ja s.tt elada!” Sõltub, millise nurga alt vaadata. Tervemõistuslikult tuleb tunnistada tõtt – me pole eales varem nii hästi elanud kui praegu, sest suur osa vingumisest ja hädaldamisest on seotud igavusega. Kõht on täis, meel on hea, teeks midagi. Näriks kellegi kallal. Halaks natuke. Vinguviiuldaks.
Saab ka teisiti. Reisides maailmapilti avardada. Vabatahtlikuks päästjaks või abipolitseinikuks minna ja anda päris panuse maailma äraparandamisse.
Igasugu asju saab teha kui oled inimene. Ainult löökauke pole mõtet käepäraste vahenditega parandada, see ei tee asja paremaks.
Artikli kaanepilt ja fotod: Tui Tuul Sikk
Väga asjakohane lugemine ! Tänud !