Autotootjate ja nende hoogsa “taassündimiste” laine käigus on pead tõstnud üks imelik komme – läbivad suurtähed. Tootjate nimed, mudelinimed… Äkitselt on LÄBIVAD SUURTÄHED igal pool. Ja see on kole.
Ma ei räägi siin masinatest, mille nimi on olnud lühendi tõttu aegade algusest suurtähtedega. Neid on palju, näiteks Mazda MX-id, CX-id, Toyota C-HR, MR2, Volvo XC-d ja palju, palju, palju teisi. Neil on ajalugu, nende lühendite taga peitub midagi sisulist.
Ma pean hoopis silmas brände, mis on otsustanud, et nii – nüüd peavad kõik meie või mõne meie auto nime (mis on eelnevalt olnud normaalse kirjapildiga) kirjutama läbivate suurtähtedega, sest… see on meie uus nimi! Uus lähenemine! Taassünd! Jne…
Ja igas uues pressimaterjalis ongi äkitselt suurtähtede plahvatuste virrvarr – ma saan aru, et see peaks tõmbama tähelepanu, kinnistama end kuskil meie pea tagaosas… See peaks meile teksti lugedes veelgi enam end pea sisse puurima – nagu reklaam ikka.
On ju erinevaid trikke kasutatud ennegi… Alateadlikud või peidetud sõnumid, üksikud ning pea märkamatud kaadrikud videos… Aga nendega on üks tore asi – nad ei karju silma.
Kui mina NÄITEKS niiviisi kirjutan, SIIS kas TÕESTI tõmbavad SUURTÄHED nendele sõnadele TÄHELEPANU? Või jätab see minust mulje kui opakast, kes pidevalt Caps Locki vastu hõõrub?
Uusi pressiteateid lugedes on täpselt selline tunne. Ja kuna see lihtsalt ei näe apetiitne välja ning üldjuhul puudub igasugune sisuline põhjendus ülemineku taga, mõjub see karjumisena “märgake mind! Vaadake siia! Jätke mind meelde!”
Analoogne oleks, kui mõni inimene otsustaks, et nüüd tuleb ka tema nimi läbivate suurtähtedega kirjutada. Ja kui ei, siis…? Siis ta otsustab solvuda? On vist ajakohane.
Foto autorist: Sten Ottep/Fifty Visual
