2020. autoaastat jääme murrangulisena mäletama: üleilmne koroonakriis ja Brexit tegid teed uue paradigma kujunemisele Euroopas. Positiivse poole pealt paistis silma e-autode populaarsuse ja müügi kasv – Porsche Taycan tõusis müügihitiks ja pälvis äsja ka EAA tiitli. Automüük üldiselt aga kukkus, õnneks siiski kardetust vähem.
Euroopas Liidus langes uute sõiduautode müük möödunud aastal 23,7%, Eestis 29,5%. Aasta viimasel kuul olid olulisemad sihturud siiski positiivsemalt meelestatud ning osas liikmesriikides automüük võrreldes 2019. aasta tulemustega isegi kosus tublisti.
Enamuses riikides võeti asja pigem rahulikult ja uute piirangute kartuses hangus ka automüük: kõikide turgude tulemus kokku on napilt üle miljoni uue sõiduauto. Võrreldes tunamullusega on langus siiski vaid 3,3%.
Detsember andis lootust, et asjad paranevad
Kevadised piirangud tõmbasid autotootmistel õhu kinni, praegu hoitakse tehased töös ja kuigi toodangu mahte on kärbitud mõnevõrra, ollakse valmis paindlikul reageerima.
Detsembris vedas müügikasvu Saksamaa, kus müüdi ühe kuuga üle 300 000 uue sõiduki. Kuigi protsentuaalne kasv on suurem Taanis, Leedus, Rumeenias jpm, on müügimahud Saksamaaga võrreldes kordi väiksemad.
Murelikuks teeb Prantsusmaal toimuv, sealne autoturg sai mullu valusalt pihta. Ühendkuningriigi osas ei saagi seisukohta võtta – vaesed inglased, isegi hästi, et on nii hästi… nende tulevik on ilmselt ka häguseim, sest mitu suurt tootjat on teatanud oma tootmise ÜK-st väljaviimisest.
Liidust väljaspool saab jätkuvalt rõõmustada Norra autoturu aktiivsuse üle: kasv tunamulluse jõulukuuga kõrvu koguni 82,8%, ja nagu teame, tuleb see elektriautode arvelt.
Nii Norra kui Saksamaa uute sõidukite müüginumbrites paistavad e-autod selgelt silma, nende turuosa on vaid kasvanud ja kasvab veelgi. Tootjaid võiks see rõõmustada, lubatud “kõik tahavad rendiautosid” muutust ei ole kuskilt paista, selle asemel võetakse vaguralt e-autode järjekorda.
Aasta tervikuna läks korralikult langusse
Statistika on ühtpidi tore, ja teistpidi halastamatu: ehkki detsembris oli tunda kergemaid tuuli, läks tervikuna 20 korralikult langusse. ÜK on targu ELi ridadest ära koristatud, ehkki lahkuti liidust alles aasta lõpus – nende 29,4 – protsendine langus oleks keskmist kukkumist veelgi masendavamana näidanud. Praegu siis “ligi veerand” ja mitte “üle veerandi”.
Ümardatuna 2019. aasta 13 miljonit uut autot vs 2020. aasta 10 miljonit – võtta 3 miljonit müümata jäänud uut sõidukit vahelt ära tähendab korralikku häda ja viletsust mitmetelegi tootjatele. Samas on raputused head ning võimaldavad olukorda ümber hinnata ja.. kas kohaneda või alla anda.
Eesti autoturg oli natuke üle keskmise kõvemini kukkujate seas. Detsembris müüdi 1465 uut sõiduautot, mis jäi eelmise aasta detsembri tulemusele alla 22,3%.
Aasta viimased seitse kuud püsis uute sõiduautode müük stabiilsena, enam-vähem pooleteise tuhande piires. Aasta kokkuvõttes müüdi Eestis 18 750 uut sõiduautot, mida on 29,5% vähem võrreldes 2019. aastaga. Hitina jäi püsima RAV4 ja margina Toyota, kuigi Škoda tegi aasta viimastel kuudel neile parasjagu säru.
Balti riikidest oli möödunud aastal uute sõiduautode turul edukaim Leedu, kus langus oli 12,9%. Lätis ja Eestis müüdi 2019. aastaga võrreldes uusi sõiduautosid vähem vastavalt 25,8% ja 29,5%.
Toyotal ja Volvol läks statistiliselt paremini kui VW-l
Veel imelist statistikat: Euroopa suurim autotootja on muidugi VAG, järgnevad PSA, Renault- ja Hyundai Group. Saksa autotootja brändidest omakorda panid lati alt kõige madalama põlvega läbi Seat ja Volkswagen, Porsche seevastu võib aasta kokku võtta sõnadega, et midagi väga hullusti ei läinudki, Taycan vedas vee peale!
Kõige väiksemaid kaotusi kandsid üksnes protsentide põhjal Toyota ja Volvo, kuigi viimase müüginumbrid olid detsembris 2020 miinuses.
Lahkujaid mullu Euroopast ei olnud, kuigi jutte on olnud igasuguseid. Honda jaoks saab tänavune ilmselt päris olulise tähtsusega aastaks – kui nende pisike “e” end jõuliselt pildile ei murra, võib tõepoolest juhtuda, et oma pillid Vanal Mandril kokku pakitakse. Otsustamise koht on ka Mazdal, mille müük mullu ligi poole võrra kukkus.
Võitjate poolel olid – ja on ilmselt ka tänavu – Toyota ja Hyundai Grupp. Ajaga kaasas käia suutnud Aasia autod on Euroopa Liidus ja laiemalt kogu Euroopas nõutud kaup.
Preemiumbrändide toas teeb ainsa mittesakslasena ilma (ja mahtu) jätkuvalt Volvo, mis 2020. aastal müüs ära rohkem uusi autosid kui näiteks mitte-nii-väga-preemium Mazda.
2021. autoaasta algus on raske
2021. aasta algus on uute autode müüjatele kindlasti keeruline, sest valitseb üleüldine tüdimus ning lootusetus – majanduslangus on paratamatus, vaktsineerimine ei edene soovitud kiirusel, riigid arutavad hoopis uut piiride sulgemise vajadust, tarbimist tõmmatakse kokku.
Segadust lisab kiiruga sõlmitud kaubanduslepe liidust välja astunud ÜK-ga, ootejärjekorrad piiridel, tarneahela järsk katkemine jpm. Kindlasti näeme tänavu, kuidas mitmed tootjad senised Suurbritannia-suunalised plaanid läbi kriipsutavad ning planeerimise ja tootmise mujale kolivad.
Ja nagu koroonast ja Brexitist veel vähe oleks, konsolideeruvad tootjad kiiruga uute mütside alla: PSA-FCA lõid Stellantise, Renault Grupp optimeerib nii Jaapani kui ka Venemaa suunal ning on päris kindel, et üks ja rohkem tuttavaid automarke kas kaovad, asendatakse või saavad seninägematu näo.
Suur küsimärk ripub Stellantise Chrysleri ja Lancia kohal, Renault’ Grupis vaetakse Mitsubishi saatust Euroopas ja Nissanil seisab tõenäoliselt ees kolimine ÜK-st kindlamale pinnale. Niisiis on aasta esimesed kuud märgilised ja kuluvad pigem tuleviku teeviidastamisele.
Lootuskiir paistab erasektorist ja selle esimene täht on “e”
Saksamaal makstakse e-autode toetust kuni 9000 eurot, lisaks muud soodustused. Enamus Euroopa riike ongi e-autode ostutoetusi ja erinevaid soodustuspakette käsitlenud kui autoturu käimashoidmise meedet, sest juttu elektriautode totaalsest keskkonnasäästlikkusest kuuleb tõsimeelsete spetsialistide suust järjest vähem.
Kui ettevõtted pigem passivad, siis erasektoris automüük kasvab, ja seda just kaasaegsete ajamite arvelt, sest soodustused on piisavalt ahvatlevad senise elustiili jätkamiseks. Kroonviiruse pandeemia toob salongidesse ka noorema generatsiooni, kes on mõistnud auto pakutava privaattsooni eeliseid ühistranspordi riskide ees.
Pandeemia näitas ühtlasi kätte, et moodne täisrendi- või liisingteenus ei olegi liiga populaarne, auto jagamine suvaliste inimeste vahel ei mahu vähemalt praeguses olukorras inimestele pähe. Nii tõmbavad tootjad teenuse kui praegu ebavajaliku koomale.
Viiruse taandumise lootuses elavneb autoturg tõenäoliselt ka tänavu kevadel nagu see on igal aastal hea hoo sisse saanud. Taas on lootus erasektoril, mis otsustab pigem auto- kui lennureisi kasuks, sest mine sa tea… ja autoga on vaba liikumine just sobival ajal garanteeritud.
Eestiski saab “e”-st üks variant muude kõrval
Juhul kui ministeeriumid suudavad kokku leppida, et väikest eurotoetust antakse ka pistikuhübriidi ostjatele, ja lisaks e-autode soetamise soosimisele panustatakse taristusse, mh vanade korterelamute keskkiirete laadijate ja vajaliku elektrivõimsusega varustamisse, teeb see moodsa e-auto ostmise kindlasti atraktiivsemaks.
Elektriajamist saab tänavu meilgi üks variant sisepõlemismootori kõrval. Pistikuhübriid peaks olema valutum ja “töökindlam” variant enne täiselektrilie üleminekut.
Brändide edetabelis suuri raputusi ei toimu, Toyota ja Škoda võtavad omavahel mõõtu, Renault ja Kia pakuvad neile väärikat konkurentsi. Kõiki nimetatud marke ühendavad kaks sõna: kättesaadavus ja normaalsed valikud – kui tahad, sõidad SPM-autoga, kui tahad, võtad kas CNG (Škoda) või (pistiku)hübriidi (Toyota, Kia).
Värske Eesti aasta auto, Porsche Taycan jätkab valitud joonel – soovijaid on rohkem kui saajaid ning preemiumi spordiklubi edetabelis võib see mudel aasta lõpuks teha puhta töö.
Nii väga tahaks, et edetabeli esikohale jõuaks muud kui maasturitaolised, paraku on euronormid nüüdseks nii karmiks aetud, et autod hakkavadki järjest enam üksteisega sarnanema, ja võidab see, kes kõvemat häält teeb.
Põnevaid (paraku mitte häid) uudised on oodata Euro 7 piirnormide tandrilt, lähiperspektiivis võib see mõnegi tootja minema peletada (kuhu küll, ei tea, sest USA taasliitus Pariisi kliimaleppega ja tõmbab rohelise vöö raps! üle niuete kõvasti kokku).
Üks on kindel: uute sõidukite hinnad tõusevad ja elektroonika muutub järjest keerulisemaks, mis omakorda viib tarbija rahakotist rohkem hoolduse- ja remondiraha.
Olenemata täiesti segasest tulevikust ja mustadest murepilvedest autotööstuse kohal on elektriajamiga autod üks lõbusam valguskiir kogu selles mängus.
Olen päris kindel, et tänavu istub mõnigi petroolilokike e-ajamiga sõiduki rooli ning on paksult rahul. Ikkagi uue auto lõhn! Või siis maksab natuke juurde ja ostab midagi ilusat ja äkilist. Valikut ju (veel) jagub.
Loe, mis trendide kasvu tänavusel autoaastal ennustavad automüüjad
Kaanepilt: Ylle Tampere. Allikad: AMTEL, ACEA
