Energeetikainsener, Eesti Autoomanike Liidu juhatuse liige Priit Tammeraid mõtiskleb, milline on õiglane elukeskkond ja mis roll selles on autol, mis justkui on ainus süüdlane selles, et me eluruum on ebamugav. “Õiglane ruum algab insenerist, mitte loosungitest,” tõdeb autor.
Ajalehes Sirp ilmus 17. oktoobril artikkel „Õiglane elukeskkond“, milles selgitab Tallinna Ülikooli linnauuringute professor Tauri Tuvikene, kuidas jalakäijatele ja ratturitele sobiv linn on õiglasem kui see, mis toetub autole.
Olgu informatiivsuse huvides öeldud, et ratast kasutab igapäevasõitudeks umbes 3% inimestest. Tuvikene viitab isegi uuele poliitilisele diagnoosile – „naftamehelikkusele“ –, mille all kannatavad justkui kõik need, kes ei taha vabatahtlikult roolist loobuda, sest nad peavad oluliseks oma töökohta, laste head haridust ja kokkuvõttes seda maailma, mida liikumisvabadus annab. Ilmselt on see uus rahvahaigus, mis tabab kõiki, kes elavad linnast väljaspool ja käivad tööl, mitte töötoas.
Mind vaadates oleks diagnoos ilmselt keeruline: endine diabeetik, kolm last, 140 kilo ja sõidan Ramiga. Kui ühiskonna päästmine sõltub sellest, kas mina suudan ratta selga istuda igapäevasõitudeks, siis julgen väita, et planeet on hukule määratud juba eos.
Auto kui ellujäämise vahend, mitte sümbol
Professor Tuvikese sõnul on autokasutus seotud hirmuga kaotada vabadus. Tegelikult on see vabadus juba ammu ära võetud neilt, kelle elukorraldus nõuab poodi ja apteeki minemiseks poolepäevast reisi. Autot ei kasutata mitte „naftamehelikkuse“ tõttu, vaid seetõttu, et ühistransport ei tööta, logistika ei klapi ja ajaloos tehtud planeeringud on keskendunud töökohtade ja elukohtade vahele rände korraldamisele.
Kui keegi arvab, et inimene sõidab vabatahtlikult 35 km tööle, et saada roolikeeramisest emotsionaalset rahuldust, siis on tal viimane aeg tutvuda päris eluga.
Mis puudutab kiirusepiiranguid, siis keskmine kiirus peaks kujunema kogu teel oldud aja ja teepikkuse tulemusena.
Täna on elektriautoga Tartusse ja tagasi sõites keskmine kiirus ligikaudu 70 km/h, sest auto vajab laadimist. Kui lubatud sõidukiirust veel vähendada, siis ilmselt ei ole see mõistlik.
Kui Tuvikene toob välja, et tiheda liikluse korral lubatud kiiruse vähendamine ei muuda tegelikku sõidukiirust, siis milleks seda üldse vähendada?
Empaatiast on saanud ideoloogiline relv
Artikli lõpus soovitab Tuvikene autoomanikel olla empaatilised nende suhtes, kes autot kasutada ei saa. Sellega võiks justkui nõustuda – kuni empaatiast saab poliitiline kepp, millega autoomanikku lüüakse pähe iga kord, kui ta julgeb tanklasse minna.
Kui riik tõstab kütuseaktsiisi, vähendab parkimiskohti ja kehtestab automaksu, siis nimetatakse seda keskkonnahoolivuseks. Kui kodanik protestib, nimetatakse seda autokultuse mürgiks. Niisiis on meil uus normatiiv: kes on liikuv, see on süüdi; kes seisab, on moraalselt ülim.
Tuvikene ehitab oma konstruktsiooniga 15-minuti linna, kus kõik ei ole 15 minuti kaugusel, vaid inimene on õigustatud liikuma oma kodust vaid 15 minuti raadiusesse. Püüdlus kõige sealt kaugema järele on justkui kuritegu maailma vastu ja selliseid inimesi tuleb lahterdada ning madaldada.
Auto on sotsiaalne tööriist
Tuvikene kirjutab, et „hooleliikuvus“ – lapse, vanema või abivajaja transport – on põhjus, miks inimesed sõidavad. Täpselt. Ja see ei ole viga, mida tuleks „disainiga lahendada“, vaid elu paratamatus.
Auto pole enam ammu luksus – see on tööriist, millega viiakse laps trenni, ema arsti juurde ja ise veel jõutakse tööle.
Ühistransport ei hakka katma mõistliku ajakuluga neid vajadusi, sest optimeerides ühistransporti võimalikult paljude üksikisikute vajadusest lähtuvaks, muutub buss paraku autoks.
Kui Tuvikese unistus „autovabast linnaruumist“ kunagi realiseerub, siis näen juba silme ees pealkirja: „Linn, kus kõik liiguvad võrdselt – ainult erineva ajakuluga.“ Kardetavasti pole selles linnas õnnelikke inimesi, sest nad sünnivad oma kasti, elavad seal ja ka surevad seal.
Ökoloogiline õiglus ei tohi muutuda klassiõigluseks
Kogu see „autota õigluse“ jutt on tegelikult keskklassi projekt, mille taga on mugav kontoritöö ja linna keskuse korter, mille hinnas on sees ka kõik infrastruktuuri eelised. Sama ideoloogia, mis õigustab 15-minuti linna, unustab, et Eestil on 45 000 ruutkilomeetrit ja neist enamiku peale ei mahu ükski bussigraafik.
Kui autoga liikumine tehakse kalliks ja keeruliseks, siis vaesemad inimesed lihtsalt jäävad koju. See pole õiglus – see on ökoloogilise vooruse nime all varjatud klassipoliitika.
Õiglane ruum algab insenerist, mitte loosungist
Ruumiline õiglus ei teki loengutega. See tekib siis, kui tänavatel on valgustus ja hooldatud kõnnitee, buss sõidab siis, kui inimesed tegelikult liiguvad, ja kütuse hind ei muutu ideoloogiliseks piitsaks, vaid kajastab turgu ja vajadust.
Kui poliitika keskendub ainult autovastaste sümbolite loomisele, mitte tehnilistele lahendustele, siis me ei liigu säästlikkuse poole – me lihtsalt karistame teistsugust elustiili.
Kokkuvõtteks
Tuvikene kirjutab, et „linnaruum, mis sobib puudega liiklejatele, toetab laiemat osa ühiskonnast“. Täiesti õige. Aga sama loogika järgi võiks öelda: riik, mis sobib ka auto kasutajale, toetab kõiki – ka neid, kes autot ei vaja.
Õiglane elukeskkond ei ole see, kus inimene peab end õigustama, miks ta sõidab. See on see, kus tal on vabadus valida, kuidas ta liigub, ilma et teda selle eest häbistataks.
Lisaks – professor Tuvikene on tugevalt ideoloogiliselt kallutatud haridussüsteemis töötav inimene. Tal on mõju noorte kujunemisele ja ta ilmselt hindab ka nende teadmisi, mida ta ise õpetab. Kui ta võtab vastu eksamit, siis kas seda on võimalik läbida ilma tema ideoloogiat eksamitöös reprodutseerimata?
Tema kirjutatu valguses tekib küsimus, kas ehk peaks ülikooli rektorile kinkima Toscana juuksenõela. Haridussüsteemis ei tohiks olla kohta ideoloogilisel kallutatusel. Kui me ei soovi, et paremäärmuslased osaleksid noorte ellusuhtumise kujundamises, siis tuleks sealt süsteemist eemal hoida ka vasakäärmused.
Teedeinsener Ain Kendra mõtiskleb sarnastel teemadel
Kaanepilt: Ylle Rajasaar