Euroopa Komisjon tegi 22. märtsil ettepaneku, mis võiks piirata ületarbimist ning töökõlbulike asjade kergekäelist väljavahetamist uute vastu. Tootjate ülesandeks on valmistada asju, mida on võimalik korda teha ja kauem kasutada. “Ära viska minema, vaid vii parandusse” võiks olla leitmotiiv, mida Ylle Tampere lühidalt kommenteerida võttis.
22. märtsil võttis Euroopa Komisjon vastu kaks ettepanekut, mis võiksid pidurdada pöörast ületarbimist. Neist esimest võib pidada jalgratta uuesti leiutamiseks: sisuliselt peavad tooted tulevikus olema pigem parandatavad, mitte pisema rikke korral rämpsuks muutuvad. Veel paarkümmend aastat tagasi oli üsna tavaline proovida esemeid korda teha, nüüdseks oleme jõudnud tõeliselt ületarbivasse heaoluühiskonda ja tuleb teha seadus, mis meile meelde tuletaks, et kuskil on piir.
Miks on mõistlik asi parandusse viia ja mitte uut osta? Esiteks on see raha kokkuhoid, teiseks pikendab vidina kasutusaega, kolmandaks tekib vähem jäätmeid, neljandaks võiks tervemõistuslik lähenemine piirata tootmist mis üsna kaua on toiminud põhimõttel “me toodame kasumi nimel asju, mida te tegelikult ei vaja, aga ostate, sest reklaamjutt on ilus.”
Eurobaromeetri uuring näitab, et 77 % eurooplastest tunneb vajadust isiklikult midagi teha kliimamuutuste piiramiseks. Katkisi tooteid saab sageli veel kasutada ja parandada, kuid need visatakse kergekäeliselt ära.
Euroopa Liidus tekib seeõttu igal aastal 35 miljonit tonni jäätmeid ja 261 miljonit tonni kasvuhoonegaaside heidet ning kulutatakse 30 miljonit tonni ressursse.
Lisaks toob toodete asendamine parandamise asemel tarbijatele lisakulu ligikaudu 12 miljardit eurot aastas. Täiendava plussina kasvatab algatus ELis hinnanguliselt 4,8 miljardi euro ulatuses majandust ja investeeringuid.
Inimese loomuses on soov elada hästi, muretult, rõõmsalt. Tema loomuses on ka mugavus, laiskus ning üha rohkem õpitud abitus. Kui asi läheb katki, viskab inimene selle minema, sest ta ei oska seda parandada. Kui keegi ütleb, et näe, sama asi, aga palju parem kui vana mudel – ta ostab. Sest vana on “vana” ja kui sa tahad ajaga kaasas käia, siis võtad uuema. Mis vanast saab, pole sinu mure.
Tarbija pole ainuke, kes peab vastutama
“Viimastel aastakümnetel on olnud kombeks katkised tooted parandamise asemel pigem uute vastu välja vahetada ning tarbijale ei ole loodud piisavalt stiimuleid, et nad laseksid tooteid pärast garantiiaja lõppu parandada” – on komisjoni tekstis kirjas.
Kogu ületootmise ja -tarbimise süüd ei saa panna ostjate õlgadele, kuigi jube lihtne oleks ju poes saadaolev kraam ostmata jätta. Paraku on suur osa asju tehtud põhimõttel, et kestavadki teatud aja või kasutuskorrad. Küllalt on sokke, mis kolme pesuga auklikuks kuluvad, autosid mis garantiiaja lõpus laiali kukuvad, vidinaid, mis ongi vaid reklaamijutt ja päriselus kasutamiskõlbmatud, kuid et nende hind on nii väike, ei viitsi enamus inimesi oma aega mõttetule vaidlemisele raisata. Jälle võtab prügikast mahlaka ampsu rämpsu.
Materjalid, millest tooteid valmistatakse, on tihtipeale moel või teisel keskkonnale kahjulikud või pole nende mõju tervisele ja loodusele piisavalt uuritud. Või pole uuritud nende vastupidavust. Või pole tootmine kuidagi vastutustundlik, hõlmates mh lapstööjõu kasutamist või tootmisjäätmete “silma alt” äraviimist riikidesse, mis on muutunud end täissöönud maailmajagude prügimägedeks.
Probleeme on palju ning nende lahendamiseks ei piisa tarbija noomimisest, kogu praegune paradigma peab muutuma (kuigi selleks ilmselgelt on juba hilja). Ületootmise ja pealesurutud ületarbimise piiramise eesmärk peaks olema “nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik”. Ehk näiteks: külmkapp on vaja välja vahetada, valin ja tellin ja …ootan.
Kõik asjad ei pea juhtuma minutipealt, mida iganes nad meile ka räägiksid. Olemise väärtuse asjade paljususe kaudu defineerimine peab ära lõppema. Kuidas seda lõpetada? Lihtsat vastust ei ole.
Asjade parandamine uuesti normaalsuseks
“Ettepanekuga muudetakse toote parandamine tarbija jaoks lihtsamaks ning rahaliselt mõttekamaks kui selle väljavahetamine” – teisisõnu tõuseb paljude toodete hind ja tarbijal jääb üle loota, et makstes kallimat hinda, saab ta kestvama asja.
“Kui parandamise järele tekib suurem nõudlus, elavneb ka sektor ning tootjatel ja müüjatel tekib huvi töötada välja kestlikumad ärimudelid” – külmkappide margiesindused!?
Ettepanek annab tarbijale õiguse tooteid parandada nii seadusega ette nähtud garantiiaja jooksul ja ka pärast seda. Kui garantii enam ei kehti, tekivad tarbija jaoks uued õigused ja vahendid, mis muudavad parandamise lihtsaks ja taskukohaseks
Kui garantii veel kehtib, peavad müüjad pakkuma parandamisvõimalust, kui see ei ole asendamisest kulukam – see reegel kehtib paljude toodete puhul juba täna, aga tarbija on see, kes pigem tahaks päris uut asja, sest kui juhtus korra, juhtub veel, mine sa vana indiaanlast tea…
Tarbija saab õiguse nõuda tootjalt toote parandamist, kui see on EL-i õiguse järgi tehniliselt võimalik, näiteks pesumasina või teleri puhul.
“Tootjal on kohustus teavitada tarbijat, milliseid tooteid tootja on ise kohustatud parandama” – jätkub kaval keerutamine, kus asja maha müües on kõik kena ja ilus, aga kui juhtub, siis selgub, et garantii alla ei lähe isegi ostutšekk. Oleme seilanud, teame. Ja ootame huviga, mida tootjad järgmiseks välja mõtlevad.
“Luuakse veebipõhine platvorm, et viia tarbijad kokku nende kodukohas tegutsevate parandajate ja taastatud kaupade müüjatega. Platvormil saab otsida tooteid asukoha ja seisukorra järgi, mis aitab tarbijatel leida häid pakkumisi ja suurendab parandajate nähtavust.” Eestis on olemas kuhuviia.ee, aga komisjon peab vist silmas pigem mingit riigi- või isegi riikideülest süsteemi.
“Võetakse kasutusele teabeleht, mida tarbija saab nõuda igalt parandajalt, et tagada parandamistingimuste ja -hinna läbipaistvus ning et tarbijal oleks lihtsam paranduspakkumisi omavahel võrrelda” – loodame, et see leht on digitaalne või vähemalt mitte paberkandjal. Käsiraamatuid loeb kümnest vaevalt kaks, kui sedagi. Ehk peaks kaaluma mingit videopõhist lähenemist!?
Lubatakse kvaliteetstandardit, mis seaks parandajad pingeritta ja tõstaks esile neid, kes kohustuvad tooteid kvaliteetselt parandama – mida iganes see tähendab, tahaks tõepoolest et soss-sepp mu pesumasinat või elektripliiti näppima ei läheks.
Kaanepilt: Ylle Tampere
