Euroopa keskkonnaameti (EEA) ja Šveitsi Keskkonnaameti koostööna valminud eurooplaste tarbimisharjumuste keskkonnajalajälje uurimise tulemuste raportist selgub, et eurooplased tarbivad kaugelt üle Maakera võimete.
Juba pool sajandit on 22. aprillil tähistatud Maa päeva, et juhtida tähelepanu ületarbimisele ja muudele loodust ja elukeskkonda laastavatele tegevustele. Algatus on nüüdseks levinud ligikaudu 190sse riiki.
Sel aastal jäi Maa päev aga peaaegu tähelepanuta planeeti räsinud kroonviiruse pandeemia tõttu. Viiruse kiire ja lai levik on osalt tarbimisega seotud ning arvatakse et ka kliimamuutus on oma rolli mänginud.
Olenemata sellest, et Maa päeva ei vaikse ega laulva revolutsiooniga sel aastal tuntavalt ei tähistatud, said EAA ja Šveitsi keskkonnaamet valmis värske eurooplaste tarbimisharjumuste keskkonnajalajälje uurimuse.
Positiivsena võib kohe ära märkida kasvava keskkonnateadlikkuse tõusu eurooplaste seas: saastamine on selle sajandi jooksul tasapisi vähenenud. Olenemata sellest aga elame siin Vanas Maailmas kõvasti üle oma võimete.
On vaja kiireid muutusi, aga milliseid?
Mistahes keskkonna- ja tarbimisuuringuid kätte võttes saab sealt lugeda välja, et Maakera päästmiseks on vaja kohe ja kiireid muutusi. Aga milliseid? Selles osas valitseb jätkuv ebaselgus.
Kas elektriautod võiksid päästa maailma? Kas puu ja briketi ahju ajamine aitaks kaasa heidete vähendamisele? Või tuleks meil kõigil jalad kõhu alt välja lükata, soetada hobused ja lõpetada tühine ringitrallamine?
Kui võtta eesmärgiks kliimaneutraalsus, siis geoloogiaprofessor Alvar Soesoo arvates ei ole see niisama lihtsalt võimalik. Seni kuni meie mantra on tarbimisühiskond, asjad ei muutu.
Neljast kolm tuleks maha tõmmata
EEA ning Šveitsi Keskkonnaameti tehtud koostöös valminud eurooplaste tarbimisharjumuste keskkonnajalajälje uurimise tulemuste raportist selgubki, et Euroopa riikide tarbimine praegusel kujul ei ole planeedi elu ja tervise mõistes jätkusuutlik. Inimtegevust tuleks teatud valdkondades järsult vähendada.
Euroopa jalajälg ületab Maakera jaoks talutavaid tarbimispiire koguni kolmes kategoorias neljast: fosforitsükkel, lämmastikutsükkel ja maakasutus on tasakaalust täiesti väljas. Ainsana on normi piires magevee tarbimine.
Euroopla tegutsemisruumi määramisel on erinevaid viise ja need hõlmavad ka normatiivseid valikuid õigluse, võrdsuse, rahvusvahelise vastutuse jagamisel, suveräänsust ja õigust areneda.
Nende määramispõhimõtete põhjal on Euroopa minimaalne vastutuse osa maailma tegutsemispiiridest 2,7%, maksimum 21% ja mediaan 7,3%.
Tasakaalu saavutamiseks tuleks Euroopa lämmastikukao jalajälge kolm korda, fosforikadu kaks korda, inimeste maakasutust samuti ligi kaks korda vähendada.
Selles teadmiseks pole iseenesest midagi uut, samale tulemusele on jõudnud ka varasemad uuringud, võtkem või möödunud aasta lõpus avaldatud põhjalik Euroopa keskkonnaseisundi ülevaade SOER 2020.
Elada hästi, arvestades planeedi võimalustega
Oleme harjunud mõtlema inimesest kui looduse kroonist ja võtnud motoks, et elu on elamiseks – enamgi veel – hästi elamiseks. Me tahame mugavusi, innovatsiooni, meelelahutust. Hästi süüa. Palju asju.
Erinevates Euroopa Liidu dokumentides jookseb pidevalt läbi suur eesmärk – “elada hästi, arvestades planeedi võimalustega”.
Värskes keskkonnajalajälje uuringus vaadatigi, kas ning kuidas liikmesriikides suudetakse Maa piire arvestavalt tarbida ja seda loodetavasti ka ohjeldada.
Täpsemalt uuritigi seda nelja Maakera süsteemiprotsessi kontekstis: magevee tarbimine, maa kasutus, fosfori- ja lämmastikutsükkel. Baasina kasutati 2011. aastal mõõdetud andmeid.
Kuna globaliseerunud maailmas sõltub Euroopa paljuski ka väljaspool asuvate riikide ressurssidest, tuli arvesse võtta riikide üldist jalajälge. Seega vaadati piiriülest tarbimise mõju, muuhulgas imporditavate kaupade osa.
Nagu öeldud, ületab Euroopa jalajälg tarbimispiirid kolmes uuritud kategoorias neljast ja üldiselt on asjad okei vaid magevee kasutamisega – Lõuna-Euroopat ei saa siiski arvesse võtta, probleemid veega on jõudnud juba Poolani välja.
Mida me valesti teeme?
Inimtegevuse mõjul muudetakse rohkem lämmastikdioksiidi reaktiivseteks lämmastikuvormideks kui mistahes loodusliku maapealse protsessiga.
Peamiselt väetiste tootmise käigus, aga ka põllukultuuride kasvatamisel, fossiilkütuste, ja biomassi põletamise kaudu.
Reaktiivne lämmastik jõuab aga suures osas loodusesse, põhjustades seal vee-, mere- ja maismaakeskkonna eutrofeerumist – taimede ülemäärast kasvu ja lagunemist ümbritsevat loodust kahjustaval viisil. See omakorda võib põhjustada soovimatuid muutusi igas süsteemis.
Fosfor on piiratud fossiilne mineraal, mida kaevandatakse, et toota väetisi. Seega, kui fosfor on sattunud vette, on see pea sajaprotsendilise kindlusega seotud väetise kasutamisega põldudel. Fosfori üleküllus tapab meres ja teistes veekogudes elustiku ja mageveesüsteemid eutorfeeruvad.
Maakasutuse mõju keskkonnale tuleneb põllumaade kasutamisest ja põllualade laiendamisest. Kui mets maha võtta, et saada põldu juurde, mõjutab see ökosüsteemide tasakaalu ja seeläbi kliimat.
Magevee tarbimine mõjutab aga bioloogilist mitmekesisust, ökoloogilist toimimist, süsiniku sidumist, ja kliimat tervikuna ning avaldab seega potentsiaalselt mõju ka maapealsete ja veeökosüsteemide vastupidavusele.
Me peame muutma oma söömisharjumusi
Kui tahame oma koduplaneedil edasi elada, peame muutma esmajärjekorras oma toitumist: seda, kuidas toitu toodetakse ja ka seda, mida süüakse. Meie toit mõjutab kõiki kolme maakatte süsteemi ja magevett.
Toodetud toit ei lõpeta sugugi seal, kuhu see on mõeldud – kahejalgse looduse krooni seedetraktis – parema ja mugavama elu kaasnähe on drastiline toiduraiskamine. Euroopa Liidus läheb igal aastal raisku 88 miljonit tonni toitu toitu.
See on põhjus, miks räägitakse ühtsest toidupoliitikast. Euroopal on olemas roheleppe visioon “otse talunikult toidulauale” (Eestis toimib see OTT ehk “otse tootjalt tarbijale” nime all), mis proovib toidu tootmise ja söömise reguleerida strateegiliselt kogu väärtusahelat hõlmates.
Toit, energia ja transport on põhjused, miks inimkonna tarbimine ei ole planeedile jätkusuutlik. Peamine põhjus on muidugi ülerahvastatus ja nagu näitab käimasolev pandeemia, püüab loodus inimeste rohkusega omal moel toime tulla. Esialgu ehmatus, kui sellest ei õpita, siis juba suurem jama.
Toidutootmist ja tarbimist tuleb vaadata tervikuna ja asetada see laiemasse konteksti, mitte keskendudes üksi ühele sektorile või teemaga seotud poliitikatele (eks iga euroametnik ürita oma olemasolu õigustada).
Näha tuleb ühiskonna üldisi tarbimismustreid ja trende. Näiteks süüakse Euroopas kaks korda rohkem liha kui maailmas keskmiselt – järelikult tuleb eurooplaste lihaihalust oluliselt vähendada, et Maakeral edasi elada.
Kui vaadata suurt pilti, on murekohaks jätkuv rahvastiku juurdekasv ning elatustaseme tõus. Paradoksaalselt ei vähene tarbimine olenemata keskkonnateadlikkuse kasvust, sest “rohemõtlemist” saavad endale lubada need, kel on tarbimismaania faas juba läbi käidud. Vähem arenenud riikides tahavad inimesed samuti mõnusat elu ja palju asju.
Selle tunneli lõpus ei paistnud valguskiirt kuni praeguse pärgviiruse pandeemiani. Ühiskondade kiire sulgemine näitas, kui vähe on tegelikult vaja, et Maakera saaks inimloomast puhkust: pane ta luku taha, ära lase tal osta asju ja sudu hajub ning päike on üle pika aja taas sinitaevas.
Mitte, et me sellest midagi õppinud oleksime. Pidev näpuga viibutamine, survestamine ja halamine viib selleni, et inimesed löövad käega ja tarbivad nagu jaksavad, sest elame vaid ühe korra. Ja kui nii, siis olgu see hea elu.
Uuringu täistekstiga on võimalik tutvuda siin.
Kaanepilt: Ylle Tampere
