Käes on aeg, mil konnad taas aktiivselt sõiduteid ületavad ja talvitumispaikadesse liiguvad, ka ulukid liiguvad jäägrite kartuses aktiivselt, sest algas jahihooaeg. Uku Tampere arutleb, miks on meie teed vihmase ilmaga täis konnalaipu ja miks hukkub autorataste all nii palju elukaid.
Kui vihma sajab, on looduse keskel kulgevad teed täis konni ja kahjuks ka nende laipu. Mõni nädal tagasi oli suurem vihmaperiood ning näiteks Viljandi maantee Rapla suunal oli nagu konnade surnuaed – pisikesi laipu oli tuhandeid. Tähetorni tänav Tallinna külje all samamoodi, aga ilmselt ka veel sajad teed üle Eesti.
Lömastatud vaatepilti saadab iseäralik “vihmaussi-lõhn,” mis läbi ventilatsiooni autosse tungib ning iiveldust tekitab.
Naljakat ei ole siin tegelikult midagi, sest iga vähegi pädev ja liiklusesse sobiv juht peaks suutma vähemasti suurematest konnadestki mööda sõita. Teedel avanev vaatepilt kõneleb aga muust. Minu meelest peaks siin tõsimeeli küsima, kas konnast üle sõitev juht on ikka piisavas toonuses, et koos kõigi teistega liikluses osaleda?
See, et tuhanded konnad üle tee ei jõua, saab olla tingitud kolmest asjast:
-
Juhi silmanägemine on nii tönts, et konna ei suudeta märgata.
-
Juht on nii ebapädev ja saamatu, et ei suuda konnast mööda sõita.
-
Tegemist on lihtsalt idioodiga, kes valib konnale otsa sõitmise.
Konna märkamine ei ole keeruline
Kui juht võtab vähegi vaevaks vaadata ja märgata enda ning auto ümber toimuvat, siis saab üsna kähku aru, et pimedal ajal on suuremad konnad autotulede valguses nagu väikesed helkurid. Küll helkivad täpid, aga siiski: tumeda märja tee taustal on neid väga hästi näha.
Kes pöörab rohkem tähelepanu sõiduki ees toimuvale, näeb ka tikutopsist pisemaid konni – samas suurema isendi märkamiseks ei pea isegi eraldi pingutama ega hiromant olema. Kuival teel ja valgel ajal ei tohiks üldse probleemi olla.
Ja siit tekibki küsimus – kuidas saab olla nii, et üks autojuht ei näe teel olevaid konnasid? Kas silmanägemine on sedavõrd nüri, et silm lihtsalt ei seleta? Kui nii, siis kuidas saab üldse autot juhtida või märgata teisi teedel varitseda võivaid ohte?
Siit edasi utreerides – kui juht ei märka konna, siis ei märka ta ilmselt ka muid teel olevaid objekte, mis kehval juhul võivad ka üsna pirakad olla – näiteks esimese klassi laps või rattur või ehk isegi teine auto?
Fakt on see, et mistahes võõrkehadele teel ei peaks sugugi mitte otsa sõitma, eriti kui need on elustegelased nagu siilid, konnad, oravad, kassid või… beebid.
Või hoopis löökaugud, teistelt autodelt pudenenud detailid… Neid ju märkad? Vähemalt peaksid märkama ja nendele mitte otsa sõitma. See on inimeseks ja normaalseks autojuhiks olemise põhiosa. Ja kui seda “kunsti” ei valda, siis ei peaks sa autoga sõitma.
Või oled sa hoopis saamatu?
Mõnevõrra leebem variant on see, kui juht näeb teel olevat objekti, aga lihtsalt vale kiirusevaliku või kõige ehedama saamatuse tõttu ei suuda objektist üle sõitmist vältida.
Leebem on see olukord selles mõttes, et kui juht ei suuda aduda, millisel trajektooril tema tranduleti rattad veerevad, siis saab seda harjutada ja tulekski harjutada. Iga normaalne ja vähegi pädev juht peab saama aru, kus täpselt auto ratas veereb.
See oskus on kasulik muuhulgas näiteks kitsastes oludes manööverdamisel, rehve ja velgi lõhkuda võivate löökaukude ümber laveerides. Äärekividele mitte otsa sõitmiseks. Samamoodi ka erinevatele väikestele elusolenditele mitte otsa sõitmiseks.
Eelkõige peaks see aga olema sõidukijuhiks olemise A ja O, ja kui seda oskust pole ning ei tule ka harjutades, siis mõtle, kas ikka peaksid liikluses osalema.
Vahemärkusena olgu öeldud, et lubatud piirkiirus ei ole see kiirus, millega sa tingimata pead sõitma. Kui olud nõuavad, siis tuleb vajadusel kasvõi natuke aeglasemalt sõita, sest väiksem sõidukiirus annab rohkem aega reageerida ja õigeid manöövreid sooritada.
Või oled sa hoopis lihtsalt idikas?
Kui autojuht näeb ning suudaks oskuste poolest konnast, august, siilist või mistahes muust objektist mööda sõita, aga ta seda ei tee, siis on tegemist lihtsalt idioodiga.
Või siis debiilikuga – kuidas soovite. Ja sellistel inimestel pole tegelikult kohta mitte üksnes liikluses, vaid ka ühiskonnas tervikuna.
Sa oled sündinud inimeseks ja pole sugugi mitte üksi siin maailmas, absoluutselt igal Maakera kaasasukal on samasugune õigus eksisteerida kui sinul ja isegi kui sa enda arust oled mega alfa, siis kõrvaltvaataja leiab seletavast sõnaraamatust selle kohta sõna: kehkenpüks.
Teemasse tagasi tulles: mitte üks inimene ei ole parem või tähtsam kui mistahes muu elusolend. Pole olemas sellist õigustust, mis võiks vabandada tahtlikult konnadest või mistahes muudest elavatest olenditest üle sõitmist.
Sisuliselt pole vahet, kas sa valid konna mõrvamise või sõidad tahtlikult otsa koerale, teisele autole, teisele inimesele. Same sh.t.
Tõepoolest, konna allaajamisele ei järgne karistusõiguslikke meetmeid ega ka avalikku hukkamõistu, aga see ei muuda ju objektiivselt fakti, et teise elava olendi tahtlikult alla ajav autojuht on lihtsalt… hälvik.
Teed on täis laipu
Kitsed ja suuremad ulukid võivad ootamatult teele sattuda, sest nemad liiguvad lihtsalt niivõrd kiiresti, eriti kui tee servas võsas auto lähenemisest ehmatavad.
Selle vastu aitab küll õige sõidukiiruse valik, kuid ootamatud olukorrad on mingil tasemel siiski mõistetavad – ka selline mõistmine on inimeseks olemise osa.
Ja selleks pole vaja rohkem, kui lihtsalt jälgida auto ümber toimuvat ning leida endas nii palju oidu, et mitte sõita kitsal metsavaheteel 90 km/h, kuigi see on seal lubatud.
Sõites 70 km/h, saad tõenäoliselt vabalt pidama või mugavalt mööda põigata, kui teele on sattunud hirvlane, kitsed, metsseakari, kährikud, mägrad, rebased… või konnad.
Ma pole kunagi mõistnud, ei hakka mõistma (ega ei taha ka mõista) neid, kes suudavad Nõmme pisikestel tänavatel (kus on kiirusepiirang 30km/h) alla ajada kassi, siili või orava.
Või Tähetorni tänaval auto tuledevihku tardunud kämblasuuruse konna. Või kruusateel kahe sõidujäljega väga priske ja suure nastiku, tikutoosi pikema külje jämeduse ning 1,2 meetrit pika. See ei ole lihtsalt võimalik!
Eelmisel pildil nähtava lömastatud isendi loo teeb eriti nukraks asjaolu, et see endine rohukonn ei ole isegi mitte sõidujäljes. Tema alla ajanud auto pidi selleks juhipoolsete ratastega vastassuunas olema või parempoolsete ratastega teepervel. Selle õnnetu konna lõppemise kaasuse asjaolud on üsna kahtlased.
Ma ei leiagi sellele kõigele muud põhjendust kui pealkirjas püstitatud hüpoteesid – see, kes ajas alla tolle konna, pidi olema kas pime, lihtsalt täiesti saamatu või idioot.
Korras silmanägemisega inimene näeb seda suurt konna, kui ta just nutitelefoni ei vahi. Pädev sõidukijuht suudab keerata rooli selle mõne kraadi võrra, et ratas konnast mööda läheks. Seega jääb alles ainult variant, et autojuht oli idioot, kes tahtiski konna alla ajada.
Iga konn on tähtis
Üks vaade asjale on pragmaatiline: Loodus on üks suur süsteem ning iga selle osa äärmiselt tähtis. Konnad on kahtlemata toredad loomad, aga samal ajal hävitavad nad puuke, sääski, kärbseid – neid, kes inimesele nuhtluseks on.
Lisaks toitub konnadest terve müriaad muid elukaid ning kui inimloom konni üsna mõttetult hävitab, siis teeb ta sellega ka endale korraliku karuteene.
Konn on tähtis ka abstraktsemal tasandil – nagu juba eelnevalt kirjutasin, siis juht, kes ei suuda märgata konna või vältida sellele otsasõitu on tegelikult ohtlik ka teistele liiklejatele ning isegi iseenda rahakotile.
Kes ei suuda asja tõsidust näha, siis võib ju mõelda ka nii, et konna ellu jätmine liikluses on justkui harjutus selle tarbeks, kui teele satub terav löökauk. Või veokilt pudenenud metalljurakas, või tellis, lahtine kaevuluuk või muu ese, mis rehvi (ja velje) lõhkuda võib.
Teel vedelevale tellisele otsa sõitmine võib maksma minna sadu, isegi tuhandeid eurosid. Harjuta nendest mööda sõitmist nii, et vähemalt proovid teel vaikselt loivavaid konni mitte alla ajada. Aga eelkõige on see ju inimeseks olemine.
Kokkuvõtteks
Pole mõtet ajada mingit nisujuttu sellest, et konnade vältimine on ohtlik. Ei ole, sina ise oled liikluses ohtlik, kui sa ei suuda seda teha. Konnadele otsasõidu vältimine ei eelda hullunult rooliga vehkimist ega äkkpidurdusi. Selleks piisab väga kergest suunamuutusest, mis ei ole lubatud kiirustel liigeldes isegi mitte natuke ohtlik, ei teoreetiliselt ega praktiliselt.
Mõtle sellele, kui järgmine kord liikled või mingi väikese elusolendi alla ajad. Ma võin kihla vedada, et see “õnnetus” oleks olnud välditav, kui sa ei ole pime, saamatu ega idioot.
Vaata siit, millisel aastaajal millised elukad aktiivselt teedel liiguvad
Pildid: Uku Tampere, teksti toimetas Eik Erik Sikk
