See lugu puudutab nii autotootjaid kui tarbijaid, keda on unele lauldud muinaslooga rohelise võlumantliga WLTP-st ning pistikhübriidide 1-liitrisest kütusekulust. Leidus sõnumitooja, kes WLTPst rahvale tõde rääkis. Tõusis kisa ja kära ning järgneb kilplaste kättemaks. Sest nemad ometi pole milleski süüdi.
Pistikhübriid on üks äraütlemata mõnus sõiduvahend: linnas ja aeglasematel kiirustel vurab puhta elektriga – kui aku on laetud –, maanteel lükkab taha bensiinimootori ning laadimisärevust nagu elektriauto puhul ei pea põdema.
WLTP mõõtmiste põhjal kulutavad kaasaegsed PHEV-d 100 km kohta liitrikese kütust. Kütusekulu “null” on võimalik. Siis kui autoga üldse ei sõida.
Päriselu numbrid on suuremad, ja kordi (isegi väga tasakaaluka sõiduga), aga siiski muljetavaldavalt viisakad. Just see “päriselu” päevavalgele tulek muudab füüsikakauged meetodijoonistajad kurjameelseks.
Kilplaste rollis on selgi korral müütilised euroametnikud, kes meie elu usinalt korraldavad. Kuid mõistes, et printsi valgel hobusel pistikhübriide õnnistama ei tulegi, nõuavad häälekalt verd, pisaraid ning autotootjate näppe sahtli vahele.
Ise jäävad nad õigeks, sest haldjarahvas on maailmapäästja, nemad mingi labase bensiinijaama draamaga ei tegele.
WLTP kui rohelise muinasjutu keskne kangelane
Kilplased mõtlesid – tõenäoliselt väga väikeste, rahumeelsete ja säravvalgete laborirottide abiga – välja WLTP mis asendas varasema NEDC standardi. Oli see NEDC, mis oli, WLTP on igal juhul parem. Ideaalne, päikesest pakatav päev, mis… laboriakendest sisse tungib ja meeli erutab.
WLTP ei tea midagi külmakraadidest, see ei ole kuulnud Norrast ega Eestist. Kui ütled “maanteesõit”, vaatab see sind nagu punane vasikas Võrumaa aiaväravat ja teeb armsa häälega “möööööö”. WLTP toimib nii, et sul on laboris tuttuus auto; pistikhübriid. Selle aku on alati täis ning see liigub siledal, kuival rullikuteel ühtlase 20 km/h tunnikiirusega. Selle “reaalne kütusekulu” on maksimaalselt “1l sajale”. Peab olema!
WLTP on kilplaste edulugu: mõõdetud tulemused sobituvad kaunisti rohemuinasjuttu ja maailm on jälle kord päästetud. Sest mis kurja saab teha kahe ja pooletonnine kastjas koletis, kui see liigub peamiselt armastuse ja kerge bensuauruga!? Ühtki lille ei litsuta, ühtki sipelgat ei surmata.
Autotootjad, kes tahaksid vastu vaielda, vaigistatakse. “Te ainult iitsatage, ja saate kaela koletud trahvid.” Nii jääbki tõde pistikhübriidide tegelikust kütusekulust koos mõistlike sõidusoovitustega müügimeeste jutuks ja tarbijate kogemuseks. Kilplaste silma ette tõde jõuda ei tohi. Paberil peab kõik kena paistma. Inimeses peab kõik kaunis olema.
Ja nüüd on keegi lõhestanud sinitaeva ja otsesõnu s.ttunud rohelisele aasale. Kilplastele hinge. Raport, mis nagu kevadine karupurakas euroküla keskväljakule maandus, on pärit Fraunhoferi instituudist. “Omade” ehk Euroopa Komisjoni lõhn juures. Raportis seisab must-valgelt, et WLTP-loogika on sündinud kuskil, kus füüsikaseadused ja inimloomus ei kohtu.
Pardaseadmete (OBFCM) andmed ligikaudu miljoni “sabaga” auto pealt näitavad, et päriselu kütusekulu on paberil kirjas olevast 3,5 kuni 5 korda suurem.
Analüüsiti ligikaudu miljoni eri tootjate sõiduki andmeid. PHEV-d olid valmistatud aastatel 2021–2023. Teadlased kasutasid andmeid, mida sõidukid regulaarselt juhtmevabalt edastavad. See tegi võimalikuks pistikhübriidide tegeliku kütusekulu kindlakstegemise reaalsetes oludes maanteel.
See on midagi, mis peaks panema kilplased peeglisse vaatama, aga peeglid on eurokorides ammu keelatud kui võimaliku migreenihoo vallandajad. Kuidas kõlaks peegli asemel tualettlaud? Sahtlitega. Mille vahele saab suruda tootjate sõrmed.
Kilplaste kättemaks maailmale, mis ei sobitu nende maailmapildiga, on kuri! Ja see juhtub põmslt kohe. Tooge see kummut siia.
Mitte WLTP pole halb vaid autotootjad. Või rotid!
Mäng käib CO₂ grammide peale. Iga gramm, mis ületab autopargi keskmist normi, maksab tootjale 95€ ühe müüdud sõiduki kohta. Kui müüginumbrid on miljonites ja eksimus grammides on kolmekohaline, hakkavad nullid silme ees keerlema.
Kilplaste standard lubab kõigile ühtviisi helget tulevikku. Tegelikkuses erinevad laborirottide mõõtmistulem ja pardaseadmete andmed drastiliselt. Udumasinad töötavad, marki lugemata.
| Mark ja mudel | Ametlik (WLTP) | Tegelik (OBFCM) | Valeprotsent |
| Peugeot (Stellantis) | ~1,2 l/100 km | 7,8 – 8,5 l/100 km | ~650% |
| BMW / Mercedes | ~1,0 – 1,5 l/100 km | 6,5 – 8,2 l/100 km | ~600% |
| Volkswagen Grupp | ~1,1 – 1,6 l/100 km | 6,2 – 7,4 l/100 km | ~500% |
| Toyota (RAV4 PHEV) | ~1,0 l/100 km | 5,0 – 5,8 l/100 km | ~500% |
Udutajate tabeli tipus kügelevad kolakad PHEV-d, mille puhul laborirott eeldas, et 2,5-tonnine raudkast liigub peamiselt püha vaimu toel ja natuke kütuseaurude peal. Markidest on esireas Peugeot (Stellantis) ning BMW – nende hübriidsüsteemid on optimeeritud võimsusele – kui aku tühi, peab pisike turbomootor töötama nii, et bensiinimull otsas. Kütus põleb heleda leegiga.
Paberit määrib ka maailma suurim autotootja Toyota – 1,0 l/100 km RAV4 PHEV passis on ju hallutsinatsioon. Erinevalt eurooplastest on Toyota ehitanud pistikhübriidi, mis tühja akuga ei muutu kütuseõgijaks, vaid jätkab säästliku tavahübriidina. Kui teised “sabatajad” tõmbavad maanteel 8 liitrit rindu, siis Toyota püsib kuskil 5–6 kandis. Kas keegi veel küsib, miks Toyota PHEV nii popp on?
Pistikhübriididel on nii väikese akuga elektrimootor kui ka sisepõlemismootor. Paljud tootjad turustavad seda kombinatsiooni kui erakordselt kütusesäästlikku. Väide on kahtluse alla seatud mh keskkonnaorganisatsioonide poolt.
Raportist selgub, et keskmiselt tarbib PHEV u 6l/100 km kohta. Pistikhübriidsõidukid kasutavad kahte erinevat režiimi – elektrimootorit või sisepõlemismootorit. Varem arvati, et kulu elektriga on ligi null. Teadlased on leidnud, et see ei vasta tõele.
Kilplaste kolm valet
Pardaseadmetelt kogutud andmed ei ole statistiline viga vaid paratamatus. Lisaks roosale ja rohelisele udule võib toimuvat võrrelda olukorraga, kus pimedatele on pandud ristmikule valgusfoor ja siis kõik imestavad, et liiklus ikka seisab.
Euroametnike loodud WLTP-standard, mis pidi maailma päästma, päästab – nagu allpool selgub – siiski vaid ametnike au. Mis sellest, et “kesse tegi-ise tegi” on klassika ja füüsikat ning tervet mõistust eiravad reeglid on loodud nende samade ametnike poolt, kes täna nõuavad verd ja pisaraid. Meeldetuletuseks kolm valet, kus kilplased täiega mööda on pannud
1. Kasutusteguri (Utility Factor) pettus
WLTP puhul on eeldus, et 80% ajast sõidab PHEV elektriga. Maagiline number sai nimeks kasutustegur – statistiline hoob, mis lubabki paberile kalligraafilise käekirjaga maalida “1 l / 100 km”.
Uuringud (OBFCM andmed) näitavad, et pärismaailmas sõidab erakasutuses PHEV elektriga vaid 45% ajast. Firmaautode puhul, kus kütuse maksab kinni keegi teine, langeb see number masendava 11–15% peale.
Keegi ei viitsi juhet seina panna, mis sellest, et see pistikhübriidi tervist laastab. Paberil on maailm päästetud ja ametniku Exceli-tabel sillerdab rohelisest õnnest.
2. Külma ja elu ignoreerimine
WLTP-laboris valitseb igavene suvi – püsiv +23°C kraadi. Laborirott ei tea midagi sellest, et Eesti või Norra talves käivitub PHEV sisepõlemismootor ainuüksi selleks, et sulatada üles esiklaas ja puhuda juhi külmunud sõrmedele veidigi sooja.
Kilplaste standard ei suuda hoomata, et isegi täis akuga hakkab bensiini põlema, kui väljas on miinuskraadid. Aga laborirott ei külmeta, tema mõõdab rullikutel ühtlast kulgemist ja teatab rõõmsalt, et saaste on null.
3. Tühja aku ballasti-efekt
Pistikhübriid tassib kaasas 300–400 kilogrammi akusid ja elektrimootoreid. Kui särtsu pole, on akud ballast, mida kaasa vedada. Üksnes sisepõlemisrežiimis töötav sõiduk veab kaasa kärutäit telliskive. See on füüsika, millest kilplased vaikivad – neil on paberil kirjas, et auto liigub puhta armastusega.
Tühi aku on maanteel karistus, mitte sääst. Kui massiivne kastjas koletis peab maanteekiirusel liikuma vaid sisepõlemismootori jõul, tõuseb kütusekulu tasemele, mis paneb isegi vana kooli maasturiomaniku kulmu kergitama. Mõni näide raportist:
| Mudel | Ametlik (WLTP) | Tegelik (tühi aku) | |
| Peugeot 3008 PHEV | 1,2 l/100 km | 7,8 – 8,5 l/100 km | |
| VW Passat eHybrid | 1,1 l/100 km | 6,2 – 7,4 l/100 km | |
| Toyota RAV4 PHEV | 1,0 l/100 km | 5,0 – 5,8 l/100 km |
Mis vahe on kasuteguril ja kasutusteguril?
Kasutegur (Efficiency/η): See on füüsikaline suurus, mis näitab, kui palju masinasse pandud energiast teeb kasulikku tööd. See on see, millega Toyota insenerid laboris vaeva näevad, et kütuse põlemisel ei läheks kogu soojus lihtsalt korstnasse.
Kasutustegur (Utility Factor / UF): See on see statistiline “võlumantel”, millest meie loos jutt käib. See ei näita mootori efektiivsust, vaid seda, kui suurt osa ajast või vahemaast sa seda masinat ühel või teisel viisil kasutad. Pistikhübriidide puhul on see kordaja, mis ütleb: “Selle autoga sõidetakse 80% ajast elektriga ja 20% bensiiniga.”
Kilplaste kättemaks
Nüüd, kus on selgunud, et muinasjutt ei vasta tõele, ei kavatse kilplased vabandada. Alates 2025. aastast on Brüsseli koridoridest kuuldunud hammaste kiristamist, ja 2027. aastast lõpetatakse kasutusteguri utoopia. Muinasjutt ühest liitrist lõpeb, nagu poleks seda kunagi olnudki.
Auto, mille passis praegu on kirjas kütusekulu 1,0 l/100 km, peab 2027. aastal paberil märkima kulu 4,5–6,5 l/100 km. See on valus, sest koos tõusva kütusekuluga kaovad soodustused ja tulevad trahvid.
Trahvi tehakse autotootjatele. Mitte kedagi ei huvita, et see 1 liiter on paberile saanud sellepärast, et “nii peab, või muidu”. Sest kui õhku ja armastust ei näita, pead aru andma. Euroametnikele. Ja maksma trahvi.
CO₂ trahvid: Euroopa Liit trahvib autotootjaid, kui nende mudelipargi keskmine CO₂ heide on liiga kõrge. Kuna 1-liitrine kulu tähendab paberil vaid umbes 22–30 g/km CO₂, siis see tõmbab tootja müüdud ühikute heitmete keskmise alla ja säästab miljardeid eurosid, mis muidu kuluksid trahvidele.
Maksusoodustused: Paljudes riikides sõltub sõiduki registreerimismaks või ettevõtte automaksu soodustus paberil olevast numbrist.
Need, kes ei usu
Seda, et WLTP just pistikhübriidide puhul “pange paneb”, on räägitud aastaid. Sisepõlemismootoriga autode ja täiselektriliste sõidukite puhul on asi üheselt selge. Täishübriidide puhul võib veidi vaielda, kuid suurim vale – kasutustegur – on olemata.
Transport & Environment (T&E), Euroopa juhtiv säästva transpordi katusorganisatsioon, on aastaid viidanud 1 liitri muinasjutule ja nõudnud, et EL lõpetaks pistikhübriidide ebaausa soosimise.
Fraunhofer ISI, Saksamaa rakendusuuringute instituut, mastaapse miljoni PHEV analüüsi korraldaja, on nüüd teaduspõhiselt tõestanud, et PHEVe ei kasutata nagu peaks – kui akut ei laeta, on see tavaline kütuseõgijast maanteröövel.
Saksamaa Grazi tehnikaülikooli teadlased on viinud läbi praktilisi heitemõõtmisi konkreetsete PEHV-dega, ja nende tulemused on pannud küsima, kas PHEV üldse peaks olema PH-EV? Sest elektriga pole sel enamusel juhtudest mingit pistmist.
T&E poolt tellitud Graz’i ülikooli testid tõestasid, et isegi kui juht on käsitsi lülitanud sisse “Pure EV” režiimi, ei ole see auto jaoks kohustuslik
Testid näitasid, et BMW 3. seeria PHEV käivitas sisepõlemismootori järsemal kiirendusel peaaegu alati, isegi kui aku oli täis ja režiim pidi olema elektriline.
Paljudel mudelitel lülitub mootor sisse lihtsalt selleks, et kabiini soojendada või akusid optimaalses temperatuuris hoida, kui väljas on vähem kui 10 °C.
Isegi kui laed autot igal ööl, kulutab see linnasõidul kütust. Null-emissiooni lubadus on kehtiv ainult siis, kui väljas on WLTP-mõõtmisele identsed olud
Kesse tegi!? Ise, ise tegi! Ja teised on süüdi!
“Tahtsime parimat, välj kukkus nagu alati.” Euroametnikud lõid monstrumi nimega WLTP. Tootjad pidid selle nõudmistega sobituma. Nagu Tuhkatriinu tüsedad, suurejalgsed õed, kes printsi pakutud kristallkingakesse mahtumiseks lõikasid maha varbad ja saagisid kannad. Vale pärast piinlikkust tundes, kuid rõõmustades, et on piitsutamisest pääsenud – sobitusid! Ametnikud juubeldasid. Maailm sai päästetud mingist otsast.
Riiklikud maksusoodustused, hiiglaslikud promokampaaniad – pistikhübriidist sai päevakangelane. Auto, mis on “kaks ühes” ja rohkem ikka nagu elektriauto kui seda korrektselt laadida.
“Korrektne laadimine” kirjutati hästi peene kirjaga, sest – nagu elu on näidanud – keegi eriti ei lugenud ja ei laadinud ka.
Nüüd, kus maailmapäästjad-kilplased enam tõest mööda vaadata ei saa, otsitakse süüdlast. Loomulikult ei saa süüdi olla ametnikud. Tootjad valetasid, tarbijad ei kasuta sihipäraselt.
Miks te ostate pistikhübriidi ja sellega sõidate, ahh!?
Otsitakse süüdlast. Ostjat otsesõnu süüdistada ei saa, tema kodus elektrinäitude kontrollimine on tundlike terviseandmetega manipuleerimine. See-eest saab templi otsaette lüüa kahele suurkontsernile, mis, tulevat teades, on hakanud otsima olukorrast väljapääsu. “Made in Europe” ja “tagasi diiselmootoritele” on vaid mõni näide valudes vingerdamisest.
Saksa hiid, Volkswagen Grupp on panustanud PHEV-tehnoloogiale kui peamisele üleminekuetapile. Kui PHEV paberil olev 1-liitrine kulu asendub tegeliku 5–6 liitriga, hüppab CO₂ näit 25 grammi pealt üle 100. Kui VW ei suuda piisavalt kiiresti täiselektrilisi mudeleid peale anda, ootavad neid miljarditesse ulatuvad trahvid.
Kõige libedam on jää Stellantise väljakul. Kuna Stellantise pistikhübriidide vahe tegelikkusega on uuringute kohaselt kõige suurem (650%), tabab uus metoodika neid nagu vasaraga. Nende jaoks tähendas 2025. aasta reaalsuskontrolli, kus “rohelised” mudelid muutusid üleöö trahvimagnetiteks.
Selle asemel, et tunnistada: “metoodika oli vigane,” on ametnikud asunud rünnakule. Süüdi on tootjad, kes “manipuleerisid”, ja tarbijad, kes “on laisad ega lae”. Kilplaste loogika järgi on bensiinijaama draamas süüdi kõik teised, peale nende, kes reeglid kirjutasid.
Pistikhübriid ei ole halb vaid eurovale ohver. Hea PHEV on tehnoloogiline ime, mis õige kohtlemisega on suurepärane teekaaslane. Olgu siis “vaheetapp” või paratamatus olukorras, kus sul on vaja teha aja peale maanteesõite, ja enamasti kulged mõnuga linnas.
Pole vaja olla külahull või ennustaja, et näha, mis edasi saama hakkab: kilplaste kättemaks toob lähiaegadel häbiposti uue tegelase: pistikhübriidi.
Allikad: