Uku Tampere mõtiskleb, mis juhtuks, kui üle Eesti alandataks asulasisest piirkiirust 30 km/h-ni. Ta ei kuulu pimesi pooldajate leeri, ent tõdeb, et ühtegi vastuargumenti, peale emotsionaalsete, tal taskust võtta ei ole.
Piirkiiruse alandamise teemalised arutelud kütavad alati kirgi ning nende keskmes on alati inimene: ühtpidi on aeglasem kiirus turvalisem (suurem tõenäosus ellu jääda), teisalt aga ahistab teona venimine neid, kelle jaoks auto on lõbus sõiduvahend.
Niisiis on kiiruse langetamisel nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid ja ma ei ole kindlasti nende leeris, kes pimesi piirkiiruse langetamisele kaasa kiidavad.
Küll aga olen ma seda meelt, et kui on vaja, siis vaja. Kuid mida tähendab vajadus? Ja milline vajadus? Kelle vajadus? Mis siis ikkagi juhtuks, kui me piirkiirust alandaksime?
Kõige keskmes on inimene
Tuleb tõdeda, et asulasisesel teel piirkiiruse alandamise positiivsele mõjule on väga keeruline vastu vaielda maailmas, kus inimeste elu ja tervise kaitsmine on muutunud eesmärgiks ja asjaks iseeneses.
Tänane väärtus ja ülim eesmärk on sekkuda looduslikku valikusse ja hoida elus ka nõrgemad ja väetimad ning neidki, kes liiklejatena reeglitest üldse ei hooli.
Sellises taustsüsteemis ei jää mitte ühestki emotsionaalsest, juhi tahtmisest või tema enesetundest lähtuvast vastuväitest sisuliselt midagi alles, sest praktilised argumendid ei jäta võimalusi positiivseid mõjusid mitmeti mõista.
Toon välja ainult mõned neist ning ainuüksi alljärgneva kokkuvõttena on meil olemas kõik vajalik selleks, et hommepäev kogu Tallinna linnas suurim lubatud kiirus 30 km/h peale langetada.
Suurlinnades langetatakse piirkiirust ja keegi ei kurda
Piirkiirust on langetatud nii Oslos kui mõnes Londoni linnaosas. Ka Pariisis ja Helsingis. Ning loetelu võib jätkata, sest teema on aktuaalne kõikjal, kus linnad ummikutes vaaguvad ning heitgaasid silmad kipitama panevad.
Autojuhi seisukohalt on otsus piirkiirust langetada esialgu ehmatav: juhtidele tundub, et suuremal kiirusel liikudes edenetakse sihtpunkti suunas kiiremini. Kuid see mulje on tihti petlik.
Teekonna ajalise kestvuse linnas määravad hoopis teised tegurid kui sõidukiirus – roheline laine, ristmike hulk, ummikud ning isegi parkimiskoha otsimisele kulunud aeg.
Kasu, mis pisut kiiremini liikumisest saadakse, on üllatavalt väike, kui võitu üldse tekibki. Turvalisem liiklus on täiesti aga omaette positiivsete mõjude komplekt.
Sõltuvalt konkreetsest kohast ja liiklussituatsioonist võib kiiruse piiramine liiklusvoogu isegi kiiremaks muuta, nii nagu see on juhtunud seal, kus asulasisest kiirust on alandatud.
Kas tõesti ainult positiivsed muutused?
Väiksem sõidukiirus toob automaatselt kaasa päris pika loetelu positiivseid nüansse: väheneb autode poolt õhku paisatavate heitmete hulk, samuti sõidukite veere- kui ka mootorimüra ning ka tänavatolmu ja selles sisalduvaid nano-osakesi paisatakse õhku vähem.
Sisuliselt ei ole ju suurt vahet, kas vahepeal sõidetakse 70 km/h ning siis oodatakse foori taga versus pidev liikumine ühtlaselt 35 km/h. Pigem rahustab see rütm ka juhi maha ning liiklusraevu tekib vähem.
Teisisõnu, meie edasi jõudmise kiirus sõltub sellest, kui sujuvalt ja kiiresti läbime pudelikaelad, mitte sellest, kui kiiresti saame liikuda kiires lõigus.
Nn pudelikaela läbilaskevõime on suurem, kui liiklusvoog kulgeb ühtlaselt. Kõige suurem positiivne kasu on aga kasvanud turvalisus. Juhid ei teadvusta, kui palju mõjub sõidukiiruse muutmine kasvõi kümne kilomeetri võrra tunnis.
+10 km/h ei ole tegelikult normaalne
https://youtu.be/dVtHxOk1woE
Praktikas on parim mõista ehk seda, et 60 km/h liikunud auto peatumisteekond on umbes 38 meetrit, 50 km/h liikunud auto peatumisteekond on aga 28 meetrit. See on 10 m ehk kahe autopikkuse võrra vähem.
Kohas, kus kiiruselt 50 km/h äkkpidurdanud auto peatub, liigub samas punktis pidurdamist alustanud, aga 60 km/h sõitnud auto veel 40 km/h kiirusega, mis tähendab, et löögi saanud jalakäijal on reaalne võimalus surma saada.
Liikumisenergia on kiirusest ruutsõltuvuses. Lihtsustatult öeldes: vähendades kiirust veerandi võrra, väheneb peatumisteekond poole võrra.
Inimene on paraku ekslik
Linnaliiklus, see on hulk teisi sõidukeid, jalakäijaid, jalgrattureid, ristmikke, ootamatusi, mida igal ajahetkel oskuslikult lahendada.
Inimene on ekslik (eksimine on inimlik) ning see on ka põhjus, miks kiirele reaktsioonile või ettenägelikkusele raudkindlalt ei saa lootma jääda. Piisab sekundiks tähelepanu hajumisest, et hele pauk käiks.
Ootamatustele adekvaatselt reageerimiseks on vaja võtta aega ning seda saab liikluses ainult ühel moel: sõidukiirust vähendades.
Emotsionaalselt võib seda olla endale raske tunnistada, loogiliselt aga aitab aeglasem kiirus toimuvat juhil paremini märgata, mõtestada ja sellele adekvaatselt reageerida.
Eri uuringud väidavad muuseas, et piirkiiruse langetamine toob juurde jalgrattureid ja jalakäijaid: aeglane kulgemine on värskes õhus kindlasti mugavam kui ratastel plekk-kolakas.
Aeglasemalt sõitvad autod aga tekitavad tunde turvalisemast linnaruumist, kus ongi mõnus sadulasse istuda või jalgsi liikuda.
Vaadates ringi neis linnades, kus piirkiirust on alandatud, võib tõepoolest märgata ratturite rohkust, aga ka paljusid naeratavaid inimesi. See viimane on (ehkki emotsionaalne), siis absoluutselt kõva argument.
Kas proovime!?
