Arvamus, et on olemas meeste ja naiste autod, ei näi isegi XXI sajandi teise kümnendi lõpus päriselt kaduvat. Ylle Tampere kirjutab, kuidas ta proovis välja selgitada, kas tema esimene “välismaa auto” oli naistekas või meestekas ning kuhu korvi on sattunud järgmised munad?
Mille põhjal saab väita, et üks või teine auto on kindlalt meestekas või siis hoopiski naistekas? Olen teemat nii-ja naapidi uurinud, lugenud vähem või veelgi vähem teaduslikke materjale (tõsiteadust selles vallas on võimatu teha, olgem ausad!) ja jõudnud arusaamisele, et autoostu puhul on suurim roll emotsioonil.
Kui targalt ja teadlikult ka ei ostaks ja oma võimalusi ning vajadusi ei kaaluks, päädib see tihtipeale ikka ja ainult tundelise otsusega.
Võib-olla hindavad mehed ja naised sõiduvahendi puhul erinevaid asju, kuid rohkem kui sugu määravad otsust nii vanus, positsioon, elukoht, pere suurus, maailmavaade, kogemus kui ka oskused. Ning tundelisus.
Autohaige otsib “päris” autot, kus sõitmisse saaks kasvõi käsikasti kaudu ise sekkuda. Linlane tahab pisemat ja ökot, suurpere universaali jne – pole olemas ühtset ja üheülbalist kriteeriumi, mille alusel mudeleid sootunnuse alusel liigitada.
Vaatasin autosid, millega olen aegade jooksul sõitnud. Meenus mu esimene “välismaa auto”, Peugeot 306. See konkreetne auto on tänaseks registrist maas, muidu võiks tähistada selle veerandsajandat tegevusaastat.
Järgnesid Kia Joyce, Subaru Forester, VW Golf 1,9 TDI (aastaid hiljem karpe lahti võttes selgus, et tegelikult on see kahest autost kokku pandud, mis selgitas ka ootamatult püssi mootorivalikut), Subaru Outback, ja veel üks Forester, WRX STI ning…Citroen Berlingo.
Olenemata kas tegu on isikliku või firmasõidukiga, valinud olen need ikka ise, emotsiooni pealt. Enne kui sidrun õue sõitis, oli aastaid olulisim ostuargument Taevasõela märk auto ninal.
Mis saab tulevikus, ei tea. Praegu mul oma autot ei olegi, pole vaja. Siiski oleks põnev teada saada, kas autosid soetades teen (alateadlikult) imelikke kriteeriumepidi näpuga ajades valikuid “nagu naine” või “nagu mees”?
Viimane oleks kahtlemata ägedam, sest, noh, tõsiselvõetav autoajakirjanik on ju ikka meessoost. Ja kui memm alateadlikult käitub “nagu mees”, siis võiks ta isegi arvesse minna.
Milles siiski julgen kahelda, näitena WWCOTY (Maailma naiste aasta auto, Eesti on esindatud) ning EAA, kus üks on rahvusvaheline võistlus, teine lokaalne. Mõlemad võitis sama mudel, aga kutset pidulikule õhtusöögile väärisid vaid kohalikud kohtunikud.
Minu esimene “välismaa auto”
Möödunud sajandi kaheksakümnendate lõpul sain isalt oma esimese auto, VAZ 21063, millele sai pandud nimi: Amanda. Üheksakümnendate algul sõitsin päris pikalt ringi VAZ 2121 ehk Nivaga ja tööandja Fiat Mareaga.
Oma esimese “välismaa auto” ostsin üheksakümnendate keskel. Selleks sai imetore kaheliitrise vabalthingava mootoriga Peugeot 306 sedaan. Valge, võrdluses kõigi mu senikogetud autodega enneolematult särtsakas.
Olin tollal täielik lõvikutsikate fänn, Jazzkaare ajal sai ära proovitud autojuhina ka uus 406, suur unistus oli 605. Isegi mu ratas – mis tänaseni sõidab nagu uus – oli Peugeot! Ja käekell (seegi on alles ja töötab).
Sõbrad ütlesid, et kurat, sa sõidad selle autoga nagu mees. Edaspidigi olen seda mitme suust kuulnud ning kui olen küsinud, mida see täpselt tähendab, saanud vastuseks: “Kiiresti ja kartmatult.”
Toonane ülemus, kelle ühisel väljasõidul 306 rooli lasin, tõdes, et selle autoga lähevad load enne kui aru saad. Load ei läinud, aga kõva mõtlemise koht tuli päeval, mil Keila-Haapsalu teed pidi 147 km/h politseile radarisse sõitsin.
Inspektor vaatas mu kõrval istunud ema ja taga turvatoolis rõõmsalt naeratavat Veli ning osutas siis tee ääres kasvanud suurele tammepuule: “Kas seda näete? Mis te arvate, mis juhtub, kui te kurvis 147 km/h sellele otsa lendate?” Trahvi ta ei teinud. Ja mina enam pööraselt ei kihutanud kuigi sõitsin ikka… nagu mees.
… tolle aja kohta ebanaiseliku autoga, sest just Peugeot’de kohta leiab netiavarustest hulgim arutelusid, milline mudel on naistekas ja milline meestekas. 306, see kaheliitrine, oli “so-so” ehk “pigem meestekas”. Nojah. 306t müües kirjutasin lepingu alla raamatupidajaga, kah naisega. Mine võta siis kinni.
Mida arvavad ala asjatundjad?
Autoalal end asjatundjateks nimetanute meelest pidanuksin – tahtes rõhutada naiselikumat mina – veeretama garaaži tookord hoopiski Peugeot 206. Seda enam, et ma armastan kleite ja kübaraid.
Hotcars.com arvates on 206 vastuvaidlematult tütarlapselik auto, mida tõestavat müügistatistika. UK-s on 206 ostjaist 88% naised ja vaid 12% mehed (höhöhö, kas neid üldse meesteks nimetada saabki, ah!?).
Väljaanne jätkab: “Nagu kõik teised naiselikud autod, on ka Peugeot 206 kompaktne. Väikesesse sõitjateruumi mahub piisavalt naistele vajalikku värki. Peale selle on autol mitte-nii-võimas mootor, mis tõenäoliselt mehi just ei ahvatle.”
Peugeot 206 oli eriti soositud “30 ja midagi”-aastaste UK naiste seas. Põhjuseks auto kompaktsus, mis muutis selle kitsastel Ühendkuningriigi teedel ja tänavatel ka naisinimeste jaoks händlitavaks.
Varjamatult otsekohene jutt, eks. Soovitaksin “spetsidel” sõita 206 järglase, uue 208ga, mis kuskilt otsast end naistekaks ei defineeri ning on suuruselt ja sõiduomadustelt võrreldav ja paremgi kui toonane “mehine” 306.
Ja naised, kes te hindate traditsioone ning tahate kindlapeale sõita ikka naiseliku autoga: teie jaoks on autoala tõelised konservatiivid välja kirjutanud kaks retsepti Peugeot’dele, mis on sel puhul täiesti aktseptaablid.
Kupeed, kabrioletid…
Peugeot 308 Coupé Cabriolet (308 CC, milliseid liigub aeg-ajalt isegi Auto24-s) on üks, mis on nii naiselikuks autoks loetud kui veel saab, ehkki femiinseks võiks tituleerida kõiki mahakeeratava katusega kabriosid.
Eesti oludes on eriti tore, et katuse alla laskmiseks-üles tõstmiseks piisab nupuvajutusest. Just automaatika tegevatki 308 CC-st tõelise naisteka!
Lisagem siia oma aja kohta innovaatilise, mersudel esimesena kasutusele võetud Airwave süsteemi, kust sooja õhku puhub esiistmetest, et juhi tuulehooge pelgavat kaela soojas hoida – ning ongi selge, et karmid mehed ei taha nii mugavast masinast miskit kuulda. Olgu või kabriolett. Neile soovitatakse Toyota MR2.
Kes 308 CC-le pihta ei saa, võiks proovida 207 kabrioversiooni. Nagu 206, kandis ka 207 naiselikkuse pitserit, ja jõudis mõlemas versioonis UK naisteautode TOP10sse.
Kuna USA-s pole Peugeot’d mõnda aega müüdud, ei saa me nende imelisi edetabeleid kiigata. Ootame PSA ja FCA leivakappi, siis peaks lõvid taas ka ameeriklastele kättesaadavad olema.
Mida Eesti automüüja räägib?
Aeg-ajalt ülevaateid kirjutades torgin meie automüüjaid, paludes neil välja tuua mudelite puhul ostja profiil ning alati olen vastuseks saanud, et müügistatistika ostja sugu ei kajasta.
Seda, kas rohkem ostavad naised või mehed (mis annaks alust üldistamiseks), saab hinnata vaid vaatluse teel. Ning kunagi ei tea, kas mehe ostetud auto puhul on mängus mõni saatuslik naine, kes nõuab “just see sinine!”.
Kuna ma proovin seda lugu kirjutades aru saada, kas mu esimene “välismaa auto” oli naistekas või meestekas, prõmmisin nõudlikult brändi maaletooja uksele ja ei lahkunud enne kui sain kätte vaatlusandmed.
Ühe tuntud esinduse müügijuhi hinnangul eelistavad naisterahvad väiksemaid mudeleid: Peugeot 2008, 208 ja 308, kuid väga populaarne on ka Peugeot 3008. Värvidest on naiste seas eelistatumad punane ja valge.
Müügijuht rõhutab, et tegu on tema subjektiivse hinnanguga. Müügitiime koolitatakse müügiprotsessile kliendi vajaduste põhiselt lähenema, sugu ei mängi rolli.
Mulle ei anna ikka rahu: kui ma tean, et ilmselt eelistavad naised mingeid mudeleid ning lisan müügistatistika ja registriandmed, kas siis ehk õnnestub mul leida vastus küsimusele kas mu auto on kuidagi tõestatult naistekas või meestekas!? Proovin järele.
Eestis müüduimad Peugeot sõiduautod:
3008 – 47% bensiin, 53% diisel, GT-Line BlueHDi 130 AT8, valge Nacre
308 – 62% bensiin, 38% diisel, GT-Line PureTech 130 AT8, hall Artense
5008 – 38% bensiin, 62% diisel, Crossway BlueHDi 130 AT8, must Perla Nera
Sellest edetabelist loen ma välja, et suure osa lõvikutsikatest ostavad naised (vt ülal müügijuhi hinnangut), ent värvide põhjal on ka meestel sõnaõigus. Sest naised need tahavad punast ja valget.
Vaatan ka maanteeameti sõidukite statistikat: registris on 1238 Peugeot 308’t. See on siis pigem naisteauto, ja peaks sellisel juhul kajastuma rohke punase või valgena. Tühjagi. 355 on hallid, lisaks veel ka 147 tumehalli.
Punast ja valget värvi autosid kokku on vähem kui halle. Niisiis ei anna register meile selget vastust, kas 308 ja selle eelkäijate puhul on tegu naiste- või meesteautoga. 306 on registrisse üldse paar tükki alles jäänud.
Mis seis on 206-ga, absoluutse naistelemmikuga? 1943 auto seas on 480 halli, 398 punast ja vaid 89 valget – ka siit ei saa selgust, on siis või jaa naistekas.
Oot, aga ma pole oma autode värve veel üle vaadanudki! Kolm halli ja üks tumehall, üks must, üks kuldne, üks valge ja üks Sinine. Amanda oli ka valge. Niva ka. Fiat ka. Peugeot 306 ka. Aga hall võidab.
Eesti autopark on maanteeameti sõidukite statistika järgi põhiliselt must, hall ja valge. Seega ma väidan, et me – naised – ostame enne musta ja halli, seejärel valget ja võib-olla ka punast.
Kokkuvõtteks: mis vahet sel on!?
Vaatame rahulikult ülal kirjapandule otsa. Valge Peugeot 306 võiks värvi järgi olla naistekas, mudeli ja mootori põhjal pigem meestekas. Auto esimene omanik Eestis oli tuntud purjetaja. Ja siis tulime mina ja raamatupidaja, mõlemad naised. Ja paganama hea auto oli, remontida sai, aga sõita oli äge.
Ja siis meenub mulle üks üsna ropp ütlus: mida suurem džiip, seda pisem beib. Ja autotoojad, kes mõnikord ka avalikult välja ütlevad, et maasturitaoliste buumi on esile kutsunud naised, kes tahavad end turvaliselt tunda.
Igasuguseid asju tuleb meelde. Kõige tähtsam siiski, et auto – kui ta pole just sõiduvahendina rösteri staatusse taandatud – on emotsionaalset sidet loov teekaaslane, millesse istudes tahaks igal hommikul naeratada ja end parema inimesena tunda.
Kui valikutes sellest lähtudagi, ei pea enam eales mingite “spetside” arvamusi lugema. Ah-jaa, Sinine oli MEES. Te ärge öelge midagi, aga tõenäoliselt parim MEES minu elus. So far.
*Lappasin oma esimesest “välismaa autost” pilte otsides läbi kõik vanad albumid, paraku ei leidnud sellist, kus oleksin koos autoga peal nii, et auto täismõõdus näha oleks. Peate leppima kübaraga ning teadmisega, et olin 306ga tõesti õnnelik.
Piltide autor Val Rajasaar. Fotod on digitaliseeritud Google PhotoScaniga
