Lõppevale autoaastale tagasi vaadates saab öelda, et häid uudiseid oli palju – uute autode müük püsis plussilainel, e-autode ja hübriidsõidukite valik mitmekesistus. Mõni sündmus siiski oli, mida võib skandaalimaiguliseks lugeda. Panime kirja kolm suuremat skandaali, mis meelde jäid.
Eesti autoturu väiksus ja inertsus on ühtepidi hea ja teistpidi halb: hea, sest paljud mullistused jõuavad meieni kas viibega või ei jõua üldse, sest probleemidel on teinekord komme end ise ära lahendada.
Halb, sest mitmed väärt uudismudelid jõuavad meile kah siis, kui suured turud on “täis söödetud” – nii ootame näiteks Kia ägedaid elektriautosid nagu hingeõnnistust ja mitmetest supersportlikest mudelitest tuleb meil suu täitsa puhtaks pühkida.
AMTELi müügiedetabelite ja Maanteeameti sõidukite statistika põhjal saab aga tõdeda, et asjad on suhteliselt hästi, prevaleerib praktiline meelelaad. Ja näiteks vanade romude osas on positiivseid liikumisi isegi poliitilisel tasandil: käib tõsine arutelu, kuidas fantoomautod registrist valutumalt eemaldada.
Skandaalsema poole pealt tegid ilma suunamudijad, ja ehkki kõrgeima positsiooni meie nimekirjas võtab kaunis blond naisterahvas oma ilmselge teadmatusega, siis teisele kohale tõusid tõelised “mudijad”, euroametnikud ja poliitikud, kes on end päriselu eest sulgenud eebenipuust torni, et kabinetivaikuses agaralt ogarusi teha.
Ei jää ELMO kiirlaadimisvõrgu saaga ja tegelikult ka elektriautode “kaua tehtud, aga täitsa mõttetu” toetus neile palju alla.
Lihtsalt võtke teadmiseks, et neljandale kohale – kui sellist välja anda – tulekski elektriautode toetusmeede. Kui aga viienda piparkoogi peaks rinda kellelegi panema, siis võiks selle anda biolisandiga kütuste poliitsegajatele.
I koht: BSH ja DPF
Brigitte Susanne Hunt ja DPF saaga – tänu BSH auto tuksi minemisele ja mitte nii õigetele valikutele tahmafiltri osas sai suur osa Eestist teada misasi on DPF ja kuidas sellega käituma peaks.
Tahmafiltrisaaga võiks ilmselt nimetada ka aasta keskkonnateo nominendiks või kommunikatsiooniteoks – just nii tulebki tõsta inimeste teadlikkust ühe olulise meid ümbritseva keskkonna kvaliteedi tõstmise vahendi osas.
Autoremonditöökodade meistrid tõdevad, et BSH sai hakkama sellega, millega ametnike armee jänni jäi: nüüd oskab võhiklikemgi autoomanik teenindusse jõudes nõuda tahmafiltri olemasolu kontrollimist. Auto tervis ja ka keskkonnast hooliva ausa kodaniku renomee on tänu vahejuhtumile kõvasti kõrgemalt hinnatud.
II koht: keskkonnakaitseogarus
Sõidukite summutist väljuvate heitgaaside puhtus on olnud EL bürokraatide murekoht juba kümmekond aastat. Suurimaks vaenlaseks loetakse CO2, kliimagaasi, mille koguseid suudetakse määrata.
Esimese otsa heitgaaside puhastamise meetmed (katalüsaator ja isegi DPF) olid isegi mõistlikud ning sõidukit kui sellist ära ei rikkunud. Küll aga tegi just DPF meie linnaõhu puhtamaks.
Aga sellega oleks võinudki piirduda – CO2 heitmete vähendamise püüdlus on nüüdseks maaniliste mõõtmeteni paisunud: sõidukitele kehtestatakse üha karmimaid keskkonnanõudeid, mille elluviimine nõuab paradoksaalsel moel järjest uute, ressursimahukate vidinate tootmist.
See omakorda kasvatab autode kütusekulu (ja heitmekoguseid), sest heitmete puhastamise seadmeid tuleb ju käitada. Autod on muutunud tehniliselt keerukamaks ja nende eluiga on vähenenud.
Selleks, et summutist väljuks puhtam õhk, kasvatatakse summaarset saastet, kulutatakse rohkem kütust ning kirsina tordil on tuksi on keeratud sõidukite vastupidavus.
“Roheline” on saanud tumeda tuleviku sünonüümiks. Kulminatsioon näib saabuvat mõne aasta pärast, kui eriti karmid nõuded rakenduvad ka kaubikutele – 2025. aastal kehtima hakkavate CO2 normidega toime tulemiseks peab kaubik olema nii pisikese töömahuga ja öko, et see ei kõlba enam selle tegemiseks, milleks kaubikud ellu kutsuti – töö tegemiseks.
Arno Sillat ütles EL 2019/631 määrust kommenteerides tabavalt, et eks ole euronormid ja nende täitmine omal moel meie vabaduse hind. Alati on võimalus omalt poolt mõistuse kojukutsumisel kaasa lüüa ja teha ettepanek päriselu päris asjadega tegeleda.
III koht: ELMO laadimisvõrgu saaga
Ilmekas ja nõme näide sellest, kuidas ärihuvid ja jonnakus ripuvad justkui sangpommid väsinud ujuja jala küljes ning veavad põhja terve riigi elektriautonduse arengut.
Kuni pada katelt sõimas (ja vastupidi), jäi veel mõni aasta tagasi elektriautonduse valdkonnas kiireid ja toredaid edusamme teinud Eesti õiges suunas kihutanud rongist maha.
Kusjuures naaberriigid jõudsid rongile. Elektritranspordi perspektiivi edumeelsuse edetabelisse Eestil täna asja enam ei ole.
Ei tee olukorda sugugi paremaks ka äsja jõustunud mikroskoopiline ja ülemõtlemisest tulenevast bürokraatiast kubisev e-sõidukite ostutoetus.
Selle asemel, et auto ja ka e-auto ostja seisukohalt üsna naeruväärse summaga ostu toetada, võinuks miljoni ja 200 tuhande euro ehitada korralikke kiirlaadijaid ja luua sidusa laadimistaristu.
Mida oodata 2020. autoaastalt?
Ametnikkond on optimistlik ja räägib kõva häälega e-autode võidukäigust. Tänavusi müüginumbreid vaadates võib neile kaasa kiita: päris kindlasti müüakse järgmisel aastal rohkem elektriautosid!
Euronormidega on kah hästi, poliitikute poolelt vaadatuna: need lähevad järjest karmimaks ning tootjatel tuleb oma “paradigmad” kringliks väänata, et ellu jääda.
Autoostjale on see muidugi kehv uudis: juba nähtavalt hinda juurde saanud autod kallinevad veelgi, sest keegi peab selle jama kinni maksma.
Brigitte Susanne Hunt võiks uuel aastal sihikule võtta autovaba(ma) elu ja avaldada oma suurepärase vormi ja kauni välimuse saladused: kõnni rohkem, söö vähem ja sõida autoga siis kui tõesti vaja on.
Mõistlikumad valikud kroonitakse puhta võiduga: sõitude leibkonnasisene optimeerimine annab rahalise säästu, mis omakorda võimaldab soetada kallima ja parema auto (mis ühtlasi vastab karmidele euronõuetele).
Elektriautode kiirlaadijate paigaldamine võtab uuel aastal veelgi tuure peale: ühest otsast Elektrilevi, mis võidu koju tõi ja lisaks ELMO kappidele ka oma laadijaid püstitab, teiselt poolt eraettevõtjad ning Ioniq.
Päris mitmed tuttavad on öelnud, et nii tänased e-autod kui olemasolevad laadijad ja kiirelt arenev võrgustik on neid elektriauto kasuks mõtlema pannud.
Seni kuni hinnad veel nõksu alla tulevad, sõidavad nad rõõmsalt oma Volvodega ja Toyotadega edasi. Soovitus “uurijatele”: küsige uuel aastal jälle ja siis me räägime.
Uuelt aastalt tahakski kõige rohkem mõistuse ja mõistlikkuse võidukäiku. Soov on üpris suur ja ebareaalne kuid jõuluvana ja suunamudijad suutvat imet teha. Saame näha.
Tekst ja pildid: Uku ja Ylle Tampere
