25. november oli naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev, kuigi vägivallast vaba peaks olema terve aasta. “Vaikse” kiusamise vorme on rohkem kui vaimne- ja füüsiline vägivald. Vähem teada ja äratuntavad küber-ja majandusvägivald ning liiklusraev on ka vägivalla liigid. Märkamata jäänud vägivald teeb meid nõrgaks ja tuimaks.
Lähisuhtevägivalla kuvand on kiiresti muutumas, kolimas kinniste uste tagant somesse, nutiseadmetesse ja liiklusse. Kui me sellele tähelepanu ei pööra ja probleemidega “viisakalt” tegelemata jätame, oleme osalised ühes suuremas protsessis, mis paratamatult on põrgutee. Märkamata jäänud vägivald teeb meid ühiskonnana nõrgaks ja tuimaks.
Kuigi ühiskonnas on rohkem teadvustatud füüsilist ja seksuaalset vägivalda, on vaimne vägivald levinuim põhjus, miks ohvrid abi otsivad. Küberkiusu ja majandusvägivalla teadlikkus on veel madal, kuid avaldused seda liiki ahistamise kohta on vaikses kasvutrendis.
Seda, et ka liiklusraev on üks lähisuhte vägivalla ilminguid, teadvustavad vähesed. Paraku on roolis ropendav, keskmist näppu viibutav ja agressiivselt käituv partner või lähedane ohuks kaassõitjatele ja kaasliiklejatele.
Meie ainus ülesanne on märgata vägivalla teisenevaid vorme ja neile adekvaatselt reageerida. Kui vägivalda nähakse, aga sellele ei reageerita – olgu põhjuseks ebamugavustunne, sekkumise kartus või stigmatiseeritud hoiak, et tegemist on eraasjaga ja sekkumine on taunitav –, siis saadab see signaali, et vaikides tolereerime vägivalda kui elu “rasket, aga siiski normaalset” osa.
Vägivald ei võimendu ühiskonnas sageli ainult tegutseja otseste rünnakute, vaid ka pealtnägijate passiiv-agressiivse vastuse kaudu, mis loob kuritegevusele soodsa pinnase. See fenomen avaldub märkamata jätmise kultuurina.
Märkaja muutub passiivseks võimendajaks, kinnitades vägivallatsejale tema karistamatust ja süvendades ohvri isolatsiooni. Just see märkamise, kuid mitte tegutsemise dünaamika on ise passiiv-agressiivsuse vorm, mis voolab läbi ühiskondlike struktuuride, hoides elus nii lähisuhtevägivalda, kiusamist kui ka liiklusraevu.
Teatamata jätmine või reageerimatus on iganenud harjumus, mis takistab oluliselt varjatud vägivallavormide nagu majanduslik või kübervägivald statistilist kaardistamist ja ennetamist. (Teadlikult) märkamata jäänud vägivald on vägivald.
Jälgimis- ja kontrollivägivald
Meie kodud on järjest nutikamad ning igapäevaseid digivahendeid lisandub hoogsalt – ka selliseid, mille abil partnerit kontrollida ja talle liiga teha.
Näiteks saab partneri tegemisi jälgida koduse valvekaamera kaudu – see on miski, millele inimesed ei pööra tähelepanu, sest kaamera funktsioon on “valvata kodu”. Kui kaamerapilt jookseb otse nutiseadmesse, on info reaalajas olemas – millal keegi kuskile liigub, kellega suhtleb väraval jne.
Tuppa paigutatud odavad ruumijälgijad on samuti nutiseadmetega reaalajas ühendatud ja neid saab tõsta siia ja sinna ilma, et sellele suuremat tähelepanu pööraks.
Kasvav trend partneri kontrollimisel, jälgimisel ja piiramisel on oma nutika kodu süsteemide kasutamine. Neid saab kasutada kellegi majja lukustamiseks või sisenemise takistamiseks, kütte maha keeramiseks, muusika valjult mängimiseks, tulede sisse-välja lülitamiseks, elektrikatkestuse imiteerimiseks – ja on peaaegu võimatu tõestada, et seda tehti tahtlikult,
Lähisuhtevägivalla üks salakavalaid vorme on jälgimis- ja kontrollivägivald, kus partner kasutab koduseid valvekaameraid, uksekella-kaameraid, beebimonitore või nutikaameraid selleks, et partnerit pidevalt vaadelda ja tema käitumist kontrollida.
Niisiis ei pea jälgimis- ja kontrollivägivald olema salajane klassikalises mõttes: sageli on kaamera justkui turvalisuse eesmärgil paigaldatud, kuid seda kasutatakse hoopis küsimusteks stiilis “miks sa kell 18:07 kööki läksid?”, “kellega sa koridoris rääkisid?” või “miks sa nii kaua poes olid?”.
Vägivald ei ole siis ainult salvestus ise, vaid ka pidev ülekuulamine, süüdistamine, häbistamine ning reeglite kehtestamine. See lõhub privaatsuse ja tekitab pideva kontrolli all elamise tunde.
Teine levinud muster on tehnoloogiline isoleerimine ja jälitamine: kaamerad on ühendatud partneri kontoga, ligipääsud ja paroolid on tema käes ning ta vaatab reaalajas, kes tuleb- läheb, kuulab heli või kontrollib teavitusi. Mõnikord lisandub “tark kodu” kiht (andurid, asukoha jagamine, Wi-Fi logid), mis teeb ohvri jaoks ebamääraseks, kas teda jälgitakse parasjagu või mitte — ja see määramatus ongi kontrolli tööriist.
Tehnoloogilist isoleerimist ja jälitamist peab tõsiselt võtma: säilitada tuleb tõendid: sõnumid, kaamera salvestised. Kui märkad kõrvalt, et keegi on sellises olukorras, tegutse rahulikult ja suunavalt. Esimene samm on vahetada kontode paroolid, teha tehnilisi muutusi, eesmärgiga olla teisest sõltumatum. Eskalatsiooni provotseerimise vältimiseks on mõistlik kaasata tugiisik.
Nutika kodu kõrval on järjest levinum autodesse, telefonidesse või arvutitesse paigutatud jälgimisseadmed ning üha enam jälgitakse inimesi ka droonide abil.
Autod on tehnovägivalla osas kõige haavatavamad, sest tänapäeva mudeleid saab kasutada võtmevabalt, üksnes mobiililt juhtides. Näiteks saab partneri sõidukiirust piirata, lülitada välja kütet, kruttida raadiot vms. Ka saab sõidu ootamatult katkestada. Samuti jääb jälg auto liikumisest.
Küberkiusamine
Anonüümne küberkiusamine on eriti mürgine, sest ründaja peidab end valeprofiili, ajutise konto, anonüümse foorumi või isegi VPN-i ja võõraste seadmete taha ning ohver jääb teadmatusse, kes ja miks seda teeb.
See “nähtamatu vastane” tõstab ärevust ja võimendab häbitunnet: iga uus kommentaar või sõnum võib näida nagu kõikjalolev jälitamine, kuigi sageli on tegu lihtsalt osavalt varjatud kanalitega.
Küberkiusamise kõige levinum vorm on tahtlik ja korduv (või korduma kippuv) teise inimese kahjustamine digikanalites: sotsiaalmeedias, sõnumirakendustes, mängudes, foorumites või e-kirja teel. See võib olla solvamine, alandamine, ähvardamine, kuulujuttude levitamine, avalik häbistamine, grupist välja tõrjumine, kellegi identiteedi teesklemine, doxx’imine (isikuandmete avaldamine) või intiimse sisu jagamine ilma nõusolekuta.
Küberkiusamine erineb “tavalisest” konfliktist selle poolest, et see võib olla väga laia publikuga, toimuda ööpäevaringselt ning digitaalne jälg ja jagamine muudavad mõju püsivamaks.
Kiusaja jälitamine on keeruline, sest platvormide andmed (IP-aadressid, sisselogimised, seadme sõrmejäljed) pole tavakasutajale kättesaadavad, kontod kustutatakse kiiresti ning kiusamine võib liikuda platvormilt platvormile.
Kannatanu jaoks tähendab see sageli pidevat ärevust ja turvatunde kadu: sa ei tea, kes nägi, kes levitab ning millal see uuesti üles kerkib. Anonüümse kiusamise puhul ei tea sa kunagi, millal saabub järgmine sms või IG sõnum.
Klassikalise küberkiusamise puhul eemaldub kiusatav sõpradest, hakkab vältima kooli- või tööleminekut, on masenduses, enesehinnang on langenud. Kübervägivalla puhul võib ohver hoida telefoni kogu aeg nähtaval, võpatada iga kõne või teavituse peale, vältida teiste juuresolekul telefonis rääkimist.
Anonüümsete sõnumite tulva jäänud inimene satub segadusse, sest kui need sõnumid on pigem “vihjed” ja ei sisalda ähvardusi või isikuandmete avaldamist, on keeruline mõjuda tõsiseltvõetavalt, et otsida abi.
Kui küberkiusamine sisaldab ähvardusi, väljapressimist või tundlike andmete levitamist, tuleb tõendid (URL-id, kuvatõmmised, lingid, kuupäevad) alles hoida ja abi küsida usaldusväärselt täiskasvanult, koolilt/tööandjalt ning pöörduda PPA-sse.
Praktiliselt saab end kaitsta privaatsusseadete karmistamise, kiusukanalite blokeerimisega ja raporteerimisega.
Majanduslik vägivald
Tugikeskuste spetsialistid näevad, et otsene füüsiline vägivald on vähenemas, sest see paistab välja. Selle asemel kasutatakse järjest rohkem majanduslikku vägivalda – kiusu, mis avaldub vara puudutavates otsustes, sissetuleku kinnipidamises, koormavates kohtumenetlustes või ahistavates pangaülekannetes pärast suhte lõppemist. Samal ajal on majanduslik iseseisvus üks võtmetingimusi, et olla võimeline vägivaldsest suhtest lahkuma.
Majanduslik vägivald on lähisuhtevägivalla vorm, kus üks partner kasutab raha ja ligipääsu ressurssidele kontrolli, alandamise või sõltuvuse tekitamise vahendina.
See võib paista praktilise majapidamise juhtimisena, kuid sisuliselt ei lasta partneril ise otsustada ega turvaliselt toime tulla: sissetulek võetakse ära või suunatakse enda kontole, antakse “taskuraha”, iga ost peab olema põhjendatud, nõutakse tšekke ning rahalisi otsuseid kasutatakse karistamiseks või premeerimiseks.
Majanduslik vägivald võib hõlmata ka sabotaaži ja riskide tekitamist: takistatakse töötamist või õppimist, survestatakse laene võtma, tekitatakse võlgasid, peidetakse infot pere rahaseisu kohta või jäetakse arved meelega maksmata, et teist partnerit häbistada ja sundida alluma. Sageli kaasneb sellega ähvardus või manipulatsioon (“kui partner lahkub, jääb ta ilma rahata/lastega abita”), aga eesmärk on alati sama: piirata teise partneri valikuid ja iseseisvust.
„Aastas reageerib politsei kokku ligi 7600 lähisuhtevägivalla juhtumile. See tähendab, et rohkem kui 20 korda päevas on vaja ohvriabi teenust ja sotsiaalset tuge. Statistika taga on päris inimesed ja perekonnad, kes ei saa end oma kodus turvaliselt tunda,” rääkis politseikapten Maarja Punak.
Liiklusraev kui lähisuhte vägivald
Kui partner roolis (või kaasreisijana) pidevalt raevutseb, siis lähisuhtevägivalla kontekstis võib see olla hirmutamise ja kontrolli tööriist.
Karjumine, sõim, rusikaga rooli/armatuuri löömine, meelega järsud kiirendused ja pidurdused, ohtlikud manöövrid või ähvardused (“ma panen su maha”, “ma sõidan vastu seina”) loovad olukorra, kus teisel inimesel pole turvalist väljapääsu sõidukist.
Oluline on teada, et isegi kui raev “on suunatud teiste juhtide pihta”, on mõju partnerile sama – keha läheb häireseisundisse, tekib hirm ja partner hakkab edaspidi oma käitumist kohandama, et mitte käivitada uut episoodi.
Liiklusraev on üks vägivalla vorme, mis saab alguse tajutud solvangust ja lõpeb teise inimese hirmutamise, alandamise või kahjustamisega.
Kui juht kasutab autot või oma positsiooni teel relvana – sõidab sihilikult lähedale, lõikab vahele, blokeerib, pidurdab järsult, jälitab, karjub, ähvardab või läheb füüsiliseks –, on see agressioon.
Ka korduvas liiklusraevus, mis partneriga koos olles avaldub, on vägivalla loogika: mitte üksik vihapurse, vaid muster, mis paneb teise partneri ohutsooni ja tekitab ärevust.
Liiklusraevu puhul on oluline püüda olukorda rahustada. Aitab sageli neutraalne de-eskaleerimine: lühikesed laused (“Räägime hiljem”, “Palun aeglusta”), mitte vaielda, mitte provotseerida ega “õigust taga ajada” keset sõitu.
Kui olukord on tuntavalt üle piiri, on mõistlik veenda autojuhti peatuma ning eelistada valgustatud ja käidavat kohta – tanklat, kauplust – leida põhjus autost väljumiseks ning reaalse ohu korral helistada hädaabisse.
Probleemi tuum on võim: liiklus loob olukorra, kus anonüümsus, ajasurve ja tunne, et “mul on õigus”, tõstab eskalatsiooni riski ning teised liiklejad muutuvad hetkeks mitte inimesteks, vaid takistuseks.
Selles mõttes sarnaneb liiklusraev pere- ja tänavavägivallaga: see on kontrolli ja domineerimise katse, millel on päris tagajärjed – šokk, ärevus, ohuolukorrad ja mõnikord ka reaalsed vigastused.
Märkamata jäänud vägivald
Allpool olev tabel kajastab Justiitsministeeriumi poolt avaldatud registreeritud perevägivallakuritegude arvu Eestis viimasel viiel aastal.
| Aasta | Registreeritud kuritegude arv (Perevägivald) | Muutus eelneva aastaga |
| 2024 | 3373 | $\uparrow 5\%$ |
| 2023 | 3212 * | $\uparrow 1\%$ |
| 2022 | 3186 | $\downarrow 2\%$ |
| 2021 | 3244 | $\downarrow 14\%$ |
| 2020 | 3770 | Andmed puuduvad |
*Märkus: Justiitsministeeriumi varasemates ülevaadetes märgiti 2023. aasta numbriks 3186. Võimalikud erinevused tulenevad andmete täpsustamisest või metoodilistest muudatustest. Tabelis on andmed 2024. aasta aruandest.
Kuigi registreeritud juhtumite arv võib aastati kõikuda (nt 2020. aasta tõus oli osaliselt seotud COVID-19 pandeemiaga), on lähisuhtevägivald jätkuvalt üks peidetumaid kuritegusid.
Statistikat mõjutab oluliselt inimeste teadlikkus ja aktiivsus politseile teatamisel, mitte ainult vägivallategude tegelik hulk ühiskonnas. Peresisesed vägivallakuriteod moodustavad umbes poole kõigist registreeritud vägivallakuritegudest Eestis.
Erinevalt lähisuhtevägivallast ei ole liiklusraev Eestis ega ka Euroopas iseseisev ametlik statistikakategooria. See on käitumuslik nähtus, mille tagajärjed registreeritakse kas liiklusväärteo või kuriteona.
Üldised liiklusrikkumiste kasvutrendid viitavad sellele, et agressiivne ja reegleid eirav käitumine liikluses on pigem kasvav probleem: 2024. aastal registreeriti Eestis üle 89 000 liiklusväärteo, mis on 13% suurem kui 2023. aastal. Raskemad, kriminaalkorras karistatavad liikluskuriteod sagenesid mullu 7%.
Politsei ja kohtustatistika ei erista liiklusraevu eraldi vägivalla liigina, juhtumid lagunevad eri paragrahvide alla (ähvardamine, kehaline väärkohtlemine, avaliku korra rikkumised, ohtlik liiklemine jne). Seetõttu saab rääkida kahest asjast: 1) ametlikult mõõdetavad lähinäitajad ja 2) küsitluspõhine teadlikkus/levimus.
Teadlikkust ja kogemust agressiivse käitumisega mõõdetakse küsitluste kaudu. Näiteks VINCI Autoroutes Foundationi Euroopa baromeetri kokkuvõttes: ütleb 80% eurooplastest, et kardab teiste juhtide agressiivset käitumist, ning 54% tunnistab, et on teise juhi suunas vandunud (lisaks nt signaalitamine jm).
UNECE taustadokument koondab varasemaid käsitlusi ja rõhutab, et agressiivset käitumist tajutakse pidevalt kasvavana ning seda on raske ühtselt defineerida/registreerida
Liiklusraevu “oma päeva” tähistamise idee on olemas, aga seni ongi see vaid idee. Euroopas on igal aastal ROADPOL Safety Days (toimuvad alati 16.–22. septembril koos Euroopa Liikuvusnädalaga) – see on lai liiklusohutuse kampaania, mille fookus võib eri aastatel olla ka agressiivsel käitumisel.
Kokkuvõtteks
Kaasaegne lähisuhtevägivald on mitmekihiline. See ei avaldu enam ainult füüsilises rünnakus või ähvardamises, vaid ka finantsilise kontrolli ja digitaalse jälitamise kaudu, mis muudavad ohvritele iseseisvuse saavutamise eriti keeruliseks. Nende varjatud vägivallavormide statistiline kaardistamine on järgmiste aastate suur sotsiaal- ja õiguspoliitiline väljakutse.
PPA politseikapten Maarja Punak rõhutab fakti, et viimasel aastal on saanud järjest selgemaks, et lähisuhtes toime pandud vägivallateod ei jää üksnes kinniste uste taha, need on liikunud ka somesse:
“Eestis jõuavad meieni juhtumid eelkõige Discordi kanalitest, kus jagatakse elukaaslastest intiimseid või alandavaid fotosid ja videoid. Kübervägivald – olgu see piltide levitamine, solvamine, jälitamine või partneri maine kahjustamine – võib olla ohvri jaoks sama laastav kui füüsiline vägivald.”
Samas annab sotsiaalmeedias oma tegude jagamine võimaluse teistel sekkuda: “Kui märgid on kõigile silmnähtavad, saab keegi alati abi pakkuda, toetada ohvrit ja teavitada politseid. Vaikimine annab vägivallale hoogu juurde, aga koos tegutsedes saame selle ringi katkestada,” nendib Maarja Punak.
“Me tegelikult tunneme need olukorrad ära, sest tervislikus ja turvalises suhtes me lihtsalt ei käituks nii. Igaühel peaks olema piisavalt kodanikujulgust rääkida, kui me märkame midagi muret tekitavat – öelda, et oleme näinud midagi, mis tekitab muret, ja et oleme valmis kuulama. See on esimene samm, mida igaüks meist saab astuda, ja see kinnitab ohvrile, et abi on olemas,” rõhutas Pärnu Naiste Tugikeskuse juht.
“Vaikimine annab vägivallale hoogu juurde, aga koos tegutsedes saame selle ringi katkestada” – politseikapten Maarja Punak
Kui inimene ei ole kindel, kas tema kogetu võib olla lähisuhtevägivald, tasub alati nõu pidada ohvriabi või naiste tugikeskustega. Spetsialistid puutuvad igapäevaselt kokku erinevate lähisuhtevägivalla vormidega ning oskavad aidata selgusele jõuda, kas tegemist on vägivallaga või mitte.
Nendega konsulteerimine aitab luua selgust ning mõelda läbi ka järgmised sammud. Kui on vahetu oht kellegi turvalisusele, tuleb viivitamatult helistada hädaabinumbril 112.
Kui otsest ohtu ei ole, saab politseile esitada avalduse PPA kodulehel. Kui inimene ei ole kindel, kas avaldus esitada või soovib lihtsalt kelleltki nõu küsida, siis on õige pöörduda oma elukohajärgse piirkonnapolitseiniku poole.
Tuge ja abi saab:
- Ohvriabi kriisitelefon 116 006 (24/7) või palunabi.ee.
- Lasteabi telefon 116 111 (24/7) või lasteabi.ee.
- Vägivallast loobumise infotelefon 660 6077 (tööpäeviti 10.00–16.00).
- Ohuolukorras võta lähisuhtevägivallast teatamiseks ühendust hädaabinumbril 112.
Kaanepilt: Ylle Rajasaar. Inspiratsiooni eest tänu IKEA Eestile ja PPA-le