Mission impossible: vaja on odavat kasutatud autot

Sain ülesande leida naisterahvale kuni 2000 eurot maksev asendusauto ning vaatasin ka endale lahtiste silmadega uut igapäevamasinat Thaliamobiili asemele. Kasutatud autode maailmas toimuv on kergelt öeldes hämmingut tekitav.

Ei maksa valesti mõista – minu ootused selles hinnaklassis auto ostmisel on väga madalad, sest põhimõtteliselt tähendabki 20+ aastat vanust ja odav hind praktikas lihtsat asjaolu, et auto ressursist on alles ainult viimane 10%, kui sedagi. Aga see ei peaks nii olema, kui inimesed autosid normaalselt hoiaks ja remondiks.

Olin valmis selleks, et kui autol on ülevaatus, peaks sellega saama sõita kuni ülevaatuse lõpuni ja siis on sihtkohaks vanametall, sest Eesti teedele loobitav sool teeb 20 aasta vanuste autode puhul kerede, piduritorude, roolivõimutorude, kütusetorude ja muu sarnasega 1:0. See on ka põhjus, miks ma enda autodega talveperioodil sõita ei saa ja veel üht juurde vajan – teehooldus tapab igasuguse klassikalise auto juba ühe talvega.

Ka kõigile teistele autoostjatele tahaks südamele panna, et kui sinu eelarve on 2000 eurot, siis sa ei pea mitte ootama selle eest korras autot pikkadeks ja muretuteks aastateks, seda üritasin ka tuttavale kommunikeerida. Tavaline inimene aga ei saa sellest alati aru, sest 2000 eurot on tegelikult suur raha ja… ah, las mõni sotsioloog või lausa psühholoog võtab siinkohal teema inimeste ootustest üle.

Ent tegelikkus on kordi karusem: kui mõned aastad tagasi oli võimalik leida endale üsna talutav igapäevasõiduk ka alla 1000-eurose hinnaga, siis 2022. aasta detsembris ei ole isegi 2000-euroses hinnaklassis tegelikult mitte midagi võtta, sest müügis olevad autod on lootusetult käest ära lastud.

Probleem ei ole autodes, vaid nende eelmistes omanikes ja “autoärikate” mentaliteedis. Huvi pärast vaatasin ka mõnda kallimat ja uuemat autot, aga seis on ikka sama, lihtsalt haigus ei ole veel nii kaugele arenenud.

Kogu ikebana kokkuvõtteks sobib kõige paremini näide elust enesest: kui paari aasta eest ostsime Punase Sekundi saates kasutamiseks Citroen Xsara 200 euroga, siis saime oluliselt parema masina kui täna 2000 euroses hinnaklassis pakutakse, ning isegi selle Xsara õige koht oli metalli kokkuostus.

Eestlaste pügamiskultuur

Kas see on märk kehvematest aegadest või lihtsalt eestlaste ürgloomuse värvikas peegeldus, jäägu igaühe enda välja mõelda. Kuid kokku üle vaadatud enam kui kümne auto puhul oleks nende õigem asukoht olnud kas metalli kokkuost või autolammutus, kuid õige koha asemel on need kuulutusteportaalides üleval ja ootavad ostjaid.

Eks mõistetav on ka eelmise omaniku soov oma tranduleti eest võimalikult head raha saada. Kuid arvestades, et keskmine autoostja ei tea autodest üldse mitte midagi ning nii odava otsa autosid ostavad justnimelt vaesemad inimesed või noored oma esimesteks autodeks, on oma viimase piirini läbi aetud masina müümine tegelikult lihtlabane pettus.

On veel üks nähtus: kui mõni omanik on valmis oma vana ja üleliigseks muutunud auto õiglase ehk vanaraua hinnaga edasi andma näiteks varuosadeks, siis sekkub toiduahelasse vähemalt üks sadadest Eesti autoärikatest, kes lisaks teenitud tulu deklareerimata jätmisele müüb silmagi pilgutamata sellesama prügistunud auto mitmesajaeurose juurdehindlusega maha, tihti isegi eelmise müüja kuulutuse pilte kasutades.

Nad kammivadki päevast päeva müügikuulutusi ja kohe kui odava auto müüki paiskad, tulevad agressiivselt tingima. Kui nende pakutud hinda ei aktsepteeri, siis saad vastuseks sõimata. Päriselt ka, selline tunne, et vennad Tiit ja Teet on paljunenud, sest kogu äri tugineb kellelegi tünga tegemisel.

Autoleht teeb just neil kuudel sarnast eksperimenti 1000-euroste masinatega ning nemadki maadlevad tehniliste rikete ja kulukate remontidega. Seda küll teadlikult ja see ongi eksperimendi sisu. Ent tavalise inimese vaatest, kes tahab endale sõiduriista, mitte väga ilus perspektiiv.

Ega ilmaasjata ei ringle internetiavarustes meeme ja tarkuseteri selle kohta, et vaene olla on jube kallis. Ja kasutatud autode kontekstis ka tegelikult ohtlik. Läheme näidete juurde.

Pekkis paberimajandusest kuni surmalõksudeni

Esimese asjana jäi sõelale üks Škoda Fabia. Taustalugu oli lihtne: vanaisa suri ära ja tema auto jäi üle. Müüja teatas kohe, et müüb ainult müügilepinguga ja tal pole aega tegeleda auto müügiga. Selle auto leidis tuttav ise ja küsis nõu.

Olgu kohe öeldud, et kui auto on surnud inimese nimel, siis ei saa seda müügilepinguga edasi müüa, selleks tuleb pärimistunnistuse ja pärijatega Transpordiametisse minna. Või siis ühe pärijaga, kui teistelt on kirjalik kinnitus pärandist loobumise kohta. See oli esimene punane lipp.

Sealt edasi selgus, et “bisnesmänil” oli nii kiire, et ta ei leia isegi aega autot näidata või sellega ülevaatuspunkti kontrolli minna. A la et ostja võib seda ju teha, aga ise tead, kuidas selle ilma ülevaatuse ja kindlustuseta autoga sinna lähed. Kelle vastutus, kui midagi juhtub?

Iseküsimus on see, et kas 1000-eurose Fabia ostmisel üldse on mõtet midagi kontrollida ja mida sa siis peale hakkad selle teadmisega, et auto on kulunud, vana ja tegelikult pole ostmist väärt. Korras autot ei peaks ükski terve mõistusega inimene sellest hinnaklassist niikuinii ootama ja remondivajadusega arvestades peakski selle lihtsalt ära ostma.

Aga see ongi koht, kus ideaalmaailmas võiksid asjad toimida, aga meil siin Maarjamaal tuleb mängu lihtne asjaolu, et lõviosa Eesti automüüjatest lihtsalt ei saagi usaldada. See, et müüja ütleb midagi auto seisukorra kohta, ei maksa reaalselt mitte sittagi. Meelega kasutan seda sõna.

Kõik järgmised üle vaadatud autod näitasid, et “natuke on roostet, aku nõrk, aga muidu igati sõidab” auto tähendab kohati lausa eluohtlikku autot, millega ei jõua ilmselt isegi 1000 km läbi sõita. Eeldusel, et see on üldse tänavalegaalne.

Alternatiivne vaade asjale on see, et lausa hirmutav on mõelda, millises seisukorras (ei tohi öelda sõidukorras) masinatega suur hulk eestlasi ringi sõidab – tänavatel näed ju samasuguseid autosid igapäevast olmet ajamas. Puuduvad tagapidurid või murdumise äärel lõtkuga šarniirid on “leebed vead”, mis “heas korras” müüdavatel autodel näha sai.

Autod sõidetakse lõpuni ja siis tahetakse veel hea hinnaga lahti saada

Ma tulen ikka ja jälle selle Xsara juurde. Rusikasuurused augud põhjas on pea iga umbes 20 aasta vanuse auto põhivarustuses, sest keskmine eestlane, va kooner, ei ole kunagi mõelnud sellele, et võiks vahest auto põhja pesta, sinna mingit roostetõrjet teha või muud sarnast, rääkimata keevitada laskmisest – enne selliseid töid on targem auto maha müüa.

Rooste on peamiselt probleem järgmiselt ülevaatuselt läbi saamisel. Nende rusikasuuruste roosteaukudega pole ülevaatusele asja. Ning roostekahjustuste parandamine, nagu ka kõik muud keretööd, on ühed kallimad remonttööd iga auto juures. Lisaks ülevaatusele on rooste probleem õnnetusse sattumisel. Jälle Punase Sekundi saadet tehes närisime end läbi nii mõnestki hukkunuga õnnetuse kaasusest, kus just korrosiooni tõttu põrandast lahti rebenenud iste tappis kaassõitja.

Ent roostest järgmisena paistsid autod silma selle poolest, et puudus teadmine kõige tavalisemate kuluosade vahetamise kohta – millal vahetati šarniirid, puksid, pidurivoolikud, piduriklotsid ja -kettad, piduriõli ja hammasrihm? 4 auto puhul ei olnud mitte mingisugust hooldusajalugu ja isegi seda ei teatud, millal viimati autos õli vahetati.

Ja nendesamade autode puhul oli siililegi selge, et justnimelt täieliku hooldamatuse tõttu on auto kasutuskõlbmatu staatusesse jõudnud. Muidu tubli auto, mootor on hea, veel sõidab ja nii edasi, aga viimase viisaastaku hooldustöö on kõige täiega heauskse ostja turjale kuhjatud.

Otsitaksegi lolli. Seda lolli, kes tahab oma esimest autot. Või vaest perekonda, mis vajab lihtsalt hädapärast liikurit. Aga kui rihm ülehomme katki läheb? Rihmavahetuse võiks ju ära teha, aga nüüdseks on auto nii hullu seisu lastud, et sel pole enam mõtet. Üks neist müüjatest ütles otse, et keegi ei käsi autot osta, tal suva, tuleb järgmine ja võtab ära.

Iseenesest ei olegi hullu. Ühe Toyota Avensise puhul lõin ka kokku, et ca 1500 euroga oleks saanud kõik viimase viie aasta tegemata tööd ära teha ja siis võiks teoreetiliselt auto jälle sõidukorras olla. Aga siit jõuabki natuke eespool öeldu juurde – enam ei ole mõtet. Viimases staadiumis vähihaigel, kellel veel nädal aega elada, pole ju mõtet enam põlveoperatsiooni teha.

Häda on selles, et kui mootoriõli on olnud vähemalt viis aastat vahetamata, siis võib sellest olla tekkinud pöördumatu mootorikahjustus, mis juba paari kuu jooksul välja lööb.

Vaestest perekondadest kuulsin ka teistlaadi jutte. Üks müüb juba kolmandat korda ühte ja sama autot – müüs järelmaksuga mingile perele, kes sõitis sellega terve suve, aga siis ei jaksanud enam järelmaksu maksta ja ta sai auto tagasi.

Kui järelmaksu maksta ei jaksa, siis ilmselgelt ei jaksanud ka mitte midagi hooldada. Müüja muidugi müüb ikka turuhinnaga. Väga hea äri, eksole.

Teine perekond ostis kevadel Toyota, aga auto jäi seisma, kui talverehvid kohustuslikuks muutusid, sest talverehve ei jaksatud osta. Aga jällegi, kui ei jaksa isegi 150 euroga kasutatud talverehvide jooksu osta, siis millest me räägime – taas hulk kumuleerunud remonti ja hooldusvajadust, mis mõnele “lollile” kaela sokutada soovitakse.

Kusjuures autode lagastatusest puht esteetilises kontekstis ei hakka üldse rääkimagi. Lisaks aastate jooksul kuhjunud remondivajadusele on sõitjateruumi kuhjunud ka aastate sodi. Eks kergelt on tolmuimejaga enne müüki üle käidud, aga siililegi selge, et keemilist puhastust pole autod ammu näinud.

Kui müüdavate autode järgi hinnata, siis oleme me üks nõme ja äärmiselt räpane rahvas. Ma ei tahaks ühtegi neist müüjatest oma tutvusringi.

Vanad rehvid, naabrimehe nõu ja soss-seppade töö

Veel üks üsna selge eripära on see, et autosid lastakse remontida mingitel suvalistel remondimeestel. Isegi mu enda tutvusringkonnas on muidu täitsa asjalikke inimesi, kes ikka leiavad “ah seal kusagil Türi külje all on ühel kodus garaažis töökoda” remondikohti.

Ühine nimetaja on see, et kui pärast selle autoga asjatundlikku kohta remonti minna, siis on imestamist rohkem kui kevadel loomaaias. Ja vaene autoomanik on tehtud töö eest maksnud tõenäoliselt rohkem kui korralik remont maksma oleks läinud.

Ükski täiemõistuslik inimene ei tuleks selle peale, et kulunud šarniir õõtshoova külge kinni keevitada. Naisterahvas müüs autot, sest see pole enam sõidetav – jah, üks kodugaraažis remontija just sellise lahendusega lagedale tuli. Šarniir sellele autole maksab 11 eurot pluss vahetus.

Aga lisaks on tihendid silikooniga asendatud, juhtmed paralleelselt ühendatud ja eriti hull, kui mingil ajahetkel on noorem põlvkond autost üle käinud – tuimalt on sõitjateruumi vaheseina sisse auk puuritud, et bassikõlari jaoks juhe pagasiruumi vedada. Lihtsalt läbi augu aetud kaabli isolatsiooni on terav metalliserv muidugi peaaegu läbi kulutanud ja kuna aku juurde ei olnud ka kaitset pandud, oli auto maha põlemine tõenäoliselt paari kilomeetri kehvema tee kaugusel. Või on paigaldatud jäigad madaldusvedrud ja sellega rikutud nii auto sõiduomadused kui kogu veermik.

Mõned aastad sõitsin ühe kihvti Renault Thaliaga, millele oli tehtud mootori kapremont, kuna naabrimees oli öelnud, et “ah pole sel hammasrihmal häda midagi, vahetusvälp on lihtsalt töökodadele teenimiseks.” 160 000 km pealt läks ilmselt tehasest olnud rihm katki ja tuli teha mootori kapremont.

Samal Thalial oli üks Viljandi “remondikoht” teinud tagumistele piduritele 800 euro eest “kapremondi”. Aasta ja 5000 km hiljem sain mina selle uuesti ja õigesti, uute juppidega teha – ja see maksis ainult 400 eurot. Ehk siis pügamiskultuuri kõige ehedam näide – vanemalt naisterahvalt kasseeriti raha ja tehti minimaalne hooldus, et töötaks.

Ja neidsamu külameeste poolt käepäraste vahenditega lapitud kondoome nägin ka nüüd, 2023. aastal tuttavale autot otsides. Inimesed, tulge mõistusele, meil pole juba üle 30 aasta nõukaaeg, jupid on saadaval ja need ei maksa palju!

Eraldi teema on rehvid. Ostsin endale selle detsembrikuise autotralli käigus ühe Škoda Fabia. Sellel all olnud suverehvid olid illegaalsed juba kaks hooaega tagasi. Autoga kaasa tulnud talverehvid viskasin pagasiruumist otse jäätmejaama, sest 2007. aasta talverehvidega ei ole tõepoolest enam mitte midagi teha.

Ja siis sain vahetada sellel “aku nõrk, talverehvid alla ja ülevaatusele” Škodal plokikaane tihendi, mootoriketi, teha täishoolduse ja ikka ei tööta sel terve müriaad lisaseadmeid. Eks kevadel saab näha, kas “mul küll töötas” konditsioneer ikka tegelikult ka töötab. Ma teadsin, mis riski võtan, ja arvestasin sellega.

Aga kui selle auto oleks ostnud mõni Tiina kusagilt Muhu saarelt, siis oleks see olnud kõige tavalisem ostjale tünga tegemise koht.

Tüng jätkub

Ja see on asja üks pool. Teisel poolel eksisteerivad mingid parasiidid, kes peamiselt küll hinnaklassis ca 5000 eurot hullavad. Mõnes mõttes mängivad nad karmat kõigile nendele “pisivead, sõitmist ei sega” ja “heas korras masin” müüjatele. Nemad tegelevad teistpidi lollidelt raha ära võtmisega. Kunagi kirjutasin sellest siin rohkem.

Äriskeem on see, et ostetakse “heas korras” masin ja siis kukutakse müüjat hagema, sest ostetud auto ei vasta lepingutingimustele (ei ole heas korras). Mõned õnnetumad müüjad on pärast lausa kogu autohinna remontide ja kohtukulude katteks ostjatele tagasi maksnud ja nii autost kui rahast ilma jäänud.

Kahtlemata ebaeetiline äriplaan seegi, ent äkki peaks ka müüjad mõtlema selle peale, et pole ehk vaja üritada oma lõpuni aetud autot remondivajaduse ilmnemisel mõnele heausksele kaela sokutada? Täna ma neid “ärikaid” enam nii halvustava pilguga ei vaatagi, kuid automüüjates olen enam kui pettunud. Selleks peab ikka üdini halb inimene olema, et oma prügi teistele võimalikult kallilt maha müüa.

Kui auto on ikka nii läbi, et selle remont pole majanduslikult mõistlik, siis müü oma auto lammutusele või vii vanametalli. See ei ole päris okei, et oma tarbimise kulusid järgmisele kaela lükkad.

Käes on aeg, kus tuleks hakata oma autosid korralikult hooldama ja remontima. Juba paari aasta pärast terendab reaalsus, kus sisepõlemismootoriga autod hakkavad maamunalt enneolematu kiirusega otsa saama. Põhjuseks nii EURO7 nõuded, sisepõlemismootoriga uute autode müügikeeld 2035. aastal kui muu poliitika.

Just siis on vanad autod see päästerõngas, mille abil oma liikuvusekulusid veel madalana saab hoida. Vanad ja lihtsad autod kestavad kaua ja teenivad hästi, aga ainult siis, kui neid nii lootusetult käest ära ei lase.

Ja lõpetuseks pealkirjas esitatud väljakutse kohta: ma tegelikult ei oskagi midagi soovitada. Kui just mõni hea tuttav oma autot ei müü, aga sedagi ainult siis, kui tead, et ta on pedant.

See võib kõlada karmilt, aga 2000-3000 eur hinnaklassis osta omale kasutatud auto ainult siis, kui sa oled rikas, masohhist või tahad sportlikust huvist vanade autode remondimaailma sukelduda. Või kui autodega tegelemine on huvi.

Kusjuures ka ülevaatuse olemasolu ei anna mingit garantiid, sest eriti lõunapoolsemates osariikides liigub üsna värske ülevaatusega autosid, millel seda kohe üldse olema ei peaks. Väga mustades toonides lugu, aga tegelikult ongi olukord väga halb!

Fotod: Uku Tampere