Ka kõige hoolikam autojuht ei tohi end pidada eksimatuks: Ylle Tampere pani kirja kaks juhtumit, millest üks päädis ehmatusega ja teine avariiga. Mõlema ühisnimetajaks on nutiseade autos.
Liiklusseaduse § 33 lõige 11 punkt 1 sätestab, et sõidukijuhil on keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni (nutiseadet) ilma käsi vabaks jätva vahendita või hoida sõiduki liikumise ajal telefoni käes.
Mul on harjumus ühendada autosse istudes nutiseade USB juhtme abil sõiduki infolustiga ning seadistada oma teekond Waze’is – seda ka (ja eriti!) linnaliikluses ning peegeldada kogu nutiseadme sisu Apple Car Play kaudu keskekraanile. Ja kui juhet pole kaasas, ühendub süsteem automaatselt sinihamba kaudu ja nuhvel saab rahus kasvõi käekotis lebada.
Tippvarustus teeb sõidu turvaliseks, aga…
PSA kontserni infolust, mille leiab nii Peugeot’delt kui Citroen’idelt kui ka Opeli ning Toyota tarbesõidukitelt, on mugav ja intuitiivne ning sõidu ajal mugav jälgida ja kasutada. Meie toimetuse “sidrun” ongi tippvarustuses, et autojuht saaks maksimaalselt keskenduda liiklusele.
Turvalisust lisavad arvukad juhiabid alates “auto lähedal” hoiatusest ja hädapidurdusabist 360° kaamera ning elektroonilise parkimiskellani. Kohanduv kiirushoidja peab eelsõitjaga turvalist distantsi ja annab märku kiiruse reguleerimise vajadusest: selleks tuleb kaks korda vajutada “MEM” nuppu ja 50st saab imeväel 40 või 70 km/h.
Tingel-tangel-kringel on ülimugav ja juht võib rahulikult vasaku põlve lõua alla tõsta, sest sõitmisel läheb vaja vaid paremat varvast, millega vahepeal õrnalt gaasipedaali puudutada.
Ellu põnevuse toomiseks piisab, kui kõik abisüsteemid välja lülitada ja ise gaasi anda ning pidurdada – vaikimisi teeb rida turvasüsteeme oma tööd ikka ja elu on lill, sest suurem jagu autojuhi lolle otsuseid elimineerib sõiduk juba eos.
Kes kaasa mõtles, siis aimab, kuhu oma jutuga sihin – auto on nii hea, et tekib (petlik) “minuga ei saa midagi ju juhtuda” tunne. Mida ägedam ja rohkemate turvalisadega sõiduk, seda julgem tunne. Ja kui roolis on hoolikas juht, tundub nullvisioon (ei ühtegi laipa liikluses) käeulatuses.
Tšurr! See on näiline, petlik turvalisus. Uuringud kinnitavad, et suur osa autojuhte isegi ei tea, millised nutikad abid sõiduki pardal on, ega oska neid ka kasutada. Tehnilised raportid omakorda kinnitavad, et nutikad autod on haavatavad – uute autode veaprotsent kasvab peamiselt mittetoimivate juhiabide arvelt.
See on koht, kus vastutustundlikul autojuhil peaksid kõik kellad helisema hakkama – olgu auto kuitahes äge, ei saa ta otsustada ega vastutada inimese eest. Ja on ettenägematuid olukordi, mida mitte ükski insener ei oska ette ennustada, mis aga on olemas ning rasketest tagajärgedest päästab üksnes inimjuhi reaktsioon.
Või siis ei päästa, nagu minu kirjeldatud kahe juhtumi näitel selgub. Neist esimene päädis kahe liikleja šokiga, teine annab tööd kümnetele inimestele kindlustustes ja autoteenindustes. Mõlema juhtumi ühisnimetajaks on – üllatus, üllatus – nutiseade autos. Mõlema juhtumi vahet on paar päeva: esimesel korral sain “hoiatuse”, teisel korral läks “laks” kirja. Esoteerikutel on, millest kinni hakata.
Esimene: napilt ära jäänud otsasõit
Kulgesin rahulikult Tallinnas Mere puiesteed mööda Viru ringi poole. Enne Viru ringi on trammipeatus, üks või kaks ülekäigurada, foorid… ühesõnaga, paras sahmerdamine. Seisin rahulikult teiste autode sabas ja ootasin, et tramm uksed sulgeks.
Tramm pani uksed kinni, inimesed pudenesid üle sõidutee laiali ja autorodu nõksatas paigalt. Roomasin üsna jalakäija kiirusel rahulikult ringi poole, sest see, kui saad trammi järelt liikuma, ei tähenda veel midagi – enne Pärnu maanteele mahakeeramist tuleb läbi lasta ringilt tulevad sõidukid. Võimalus oma manööver teha on tihti alles siis, kui Kadrioru poolt läheneb tramm, mis hetkeks ringile pääsu sulgeb.
Kuna “sidruni” infolust üle sinihamba automaatselt mu telefoniga paarides aeg-ajalt pange paneb, proovisin vaikselt edasi veeredes olukorda parandada ning infolusti restartida.
Samal hetkel ilmus A-piilari tagant naisterahvas, kelle varvastest ei sõitnud ma üle üksnes seetõttu, et ma teda silmanurgast aimasin ja järsult pidurdasin.
Auto kõikus ähvardavalt blokki pidurdatud ratastel, kabiinis kõik kellad helisesid ja punased tuled vilkusid, väljas sõimles teele “ilmunud” naine. Eks me saime mõlemad šoki.
Viisin värisevikäsi manöövri lõpule, pöörasin autoga Viru tänavale ja võtsin aja kümnekonnaks minutiks maha. Oleksin tahtnud tolle naise käest vabandust paluda, aga ta oli juba rahvavoolu kadunud.
Lülitasin kõik ekraanid autos välja, lükkasin planeeritud koosoleku edasi, sõitsin tagasi kontorisse ja vaevasin end päeva lõpuni küsimusega, kus ma vea tegin.
Teine: ristmikul toimunud tagant otsasõit
Vaid mõni päev hiljem naasin õhtupimedas kokkusaamiselt, mõtlesin, et näe, hea, saime enne AK algust jutud räägitud. Pärnu maantee-Liivalaia ristmikul jäin punase fooritule taha seisma. Olin rivis kolmas auto.
Infolust ja nuhvel ei saanud omavahel taas kord ühendust, kuna olen harjunud Waze’i jälgima, pahurdasin veidi, et pean jälle süsteemile restardi tegema.
Fooris süttis roheline, läksime liikvele. Andsin õrnalt gaasi, et teiste järel veereda (ACC toimetab edasi ise) ja proovisin Waze’i infolustile tagasi saada.
Sel hetkel käiski kolakas. Olin ees olnud Ford Mondeole tagant sisse põrutanud. “Põrutanud” siis mitte kiiruse mõttes vaid veokonksu mõistes – tõsisemast radikavigastusest päästis ilmselt pamper, mis suurema löögijõu enda kanda võttis. Esimene auto ei saanud kohe liikuma, Mondeo ootas tema järel, aga mina… ei näinud seda. Nätaki.
Kuna oli pime ja meie järele tekkis kiiresti ummik, ajasime Mondeo omanikuga ruttu-ruttu asjad korda – tegime pildid, vahetasime kontaktid, tema pildistas minu ID kaardi üles jne. Lahkusime sõbralikult, lubades järgmisel päeval asjaga edasi tegeleda.
Erilist ehmatust ei olnudki, aga mingid asjad läksid ikkagi meelest – olenemata tänavavalgustusest pidanuks me avariikoha tähistama ohukolmnurgaga ja ise kandma helkurveste. Mina oleksin pidanud küsima, kes Fordi roolis oli – rääkisin vaid auto omanikuga, kes oli kõrvalistuja rollis.
Aga proovi sa seal rabistades ja ruttu-ruttu end teiste jalust koristada proovides kainelt mõelda. Tänasin õnne, et sattus olema mõistlik omanik, kes mu nina sirgelt keset nägu seisma jättis ning sõimama ei kukkunud ja et auto jäi suuremate kahjustusteta ning sain sellega “omal jalal” parklasse.
Vahemärkusena – uuringutest nähtub, et kui autoga on mingi jama või on juhtunud avarii, helistab naisterahvas esimesena oma mehele. Kuigi meie juhtumis politseid vaja ei läinud, helistasin esimesel võimalusel ikkagi peatoimetajale (kvalifitseeriub “oma jopeks”), et toimetuse auto risumise üksikasjad ette kanda.
Ühisnimetaja: nutiseade autos
Mõni ütleb siinkohal, et palju kära eimillestki – piilari tagant ilmunud jalakäija ei saanud viga ning väikseid kõkse juhtub liikluses iga päev – lähed kenasti oma teenindusse, näitad auto ette, vormistad paberi ja ootad, et sind remonti kutsutakse. Maksad omavastutuse ja asi ants!
Ma ei saa sellega nõustuda: mõlemal juhul oli tegu õnneliku õnnetusega. Ja mõlemal juhul olen süüdi mina, kes ma üritasin oma nutikat autot koostööle agiteerida.
Piisas ainult ühest kõrvale visatud pilgust ja hakkaski juhtuma. Kõik oli justkui seaduse piires – ma ju kasutasin käed-vabad-süsteemi ja keskekraani, aga ometigi jäi jalakäija peaaegu märkamata ja juhtus avarii. Piiripealseid olukordi on olnud ilmselt veelgi, aga need ei jäta jälge, sest midagi tõsist pole juhtunud.
Delfi teeb kolmandat aastat “Roolis ei loe”-kampaaniat. Võibolla peakski selle ümber nimetama “Silmad alati teel” või “Iga nutiseade autos on saatanast”- kampaaniaks!? Sest isegi kui oled (enda arvates) kõige tublim autojuht, on Universumil põhjust sinu ja su tehnoloogiliste saavutuste üle naerda.
Soomes, muuseas, on tekkimas huvitav trend: uut autot ostes tahetakse pigem varustustasemelt “planku”, et sõidu ajal võimalikult vähe end igasugu blingidest ja “abistajatest” segada lasta. Olevat turvalisem ja mõistuspärasem.
Vaadates tagasi oma juhtumistele, pean vist põhjanaabritega nõustuma. Istud rooli, võta mõistus köögilaualt kaasa.
