Eestis on liikluskultuuriga asjad halvad. Uudiseid kihutamise või hoolimatuse tagajärjel juhtunud rasketest õnnetustest tuleb iga päev. Uku Tampere, kes tihti Saaremaa vahet sõidab, kirjutab, miks on elementaarne liiklusviisakus praamile kiirustades oluline ning kuidas see aitab ära hoida mõnegi lolli õnnetuse.
Ühel suvisel pühapäeva õhtul tulime autoga Saaremaalt mandrile. Üle pika aja sattusime täpselt “tipptunnile”, ehk ajale, mil tõenäoliselt kõik suvitajad ühekorraga praamile tunglesid.
Neli tundi praamijärjekorras ootamist aga polegi nii halb, kui arvata võiks – nostalgitsedes “vana aja” praamijärjekordade teemal, rüperaal põlvedel artiklit kirjutades ning äikeselist loojangut imetledes möödus aeg linnutiivul.
Ühtlasi pakkus pikk praamijärjekord fantastilise võimaluse näha seda, mida me tegelikult ju näha ei tahaks. Kuhu on kadunud liiklusviisakus? Kohati tundus nagu oleks sattunud loomaaeda. Ainult et nii öeldes teen ma loomadele ülekohut – need toimetavad oma asju loodusseadusi järgides.
Oleks patt jätta kogetu jagamata, sest mure meie tuleviku, peamiselt inimkvaliteedi puudumise pärast … ei ole enam võõras mure. Internetis võib ju ohkida, et kõik on halvasti, aga kui ise satud keerisesse, siis koged omal nahal, et kõik ongi halvasti.
SAJAGA JÄRJEKORRAST MÖÖDA
Esimene tähelepanek on muidugi see, et üldjärjekorras kassani pääsu ootavad autod peatusid üsna sõiduraja keskel. Mingi hetk üritasin võimalikult tee serva hoiduda, aga kuna jäin üksikuks lambakeseks järjekorras, jätsin mõtte sinnapaika. Kollektiivne valestitegemine level 99.
Kui saarelt lahkumise täpne aeg teada, saab pileti eelnevalt osta ent seda siis, kui pileteid on. Pühapäeva õhtuks olid kõik eelmüügipiletid tilgatumaks otsas juba mõni päev varem, nõnda et ootajatest kahjurõõmsa näoga mööda lendajaid jagus igasse hetke. Ilmselgelt oli see teatav privilegeerituse tunne, mis kihutamisele ja möödasurumisele hoogu andis.
Mõni üksik oskas sõita normaalse, ca 30-40 km/h kiirusega ja isegi ohutuled või suunatule sisse lülitada. Aga lõviosa järjekorrast mööduvatest juhtidest leidis, et kuna tegemist on maanteega ja Pädaste ristis võib veel liikuda 90 km/h, siis peab ta saama 90+10 km/h kiirusega minna. Vahest lausa vastassuuna teepervel, tolmu üles keerutades.
Toimus täpselt sama, millest kirjutas üks meie lugeja – järjekorras ootajad ei ole möödalendaja mure. Inimesed on autodest väljas, et end tuulutada ja vaikselt liikuda!? Pole minu asi!
MUL ON ROHKEM ÕIGUST
Kui umbes tund oli kilomeetritesse ulatuvas järtsus vaikselt edasi nihkutud, jõudsime Pädaste ristini. Natukene aega varem meist mööda sõitnud ja Pädaste poole sisse keeranud auto oli seal oma sõidud ilmselt tehtud saanud ja tahtis nüüd kõrvalteelt Kuivastu teele pääseda.
Meist paar autot eespool leidus viisakas juht, kes hoidis vahet eesolijaga, et mitte ristmikku kinni sõita. Loomulikult keeras Pädaste poolt lähenenud juht oma auto tema ette ehk trügis vahele. Ees- ja tagapool olnud juhid vahetasid temaga paar krehvtisemat repliiki ent trügija ei lasknud end sellest heidutada. Mis te, kanad, kaagutate!
Samal ajal lendas vasakult jätkuvalt mööda pea katkematu õnnelike e-pileti ostnud juhtide rivi, kellest enamusel oli vaja näidata, kui kiire ja võimas on istumise all olev sõiduvahend. “Kogu rivi teadku: minul on e-pilet ja saan niiiiii kiiresti!”
KOLLANE KAST POLE PRIVILIGEERITUTE PARKIMISKOHT
Enne sadamaid on maha joonistatud kollased kastid, mille sees rist. Võib tulla üllatusena ent suure kollase ristitatud kastiga tähistatakse ala, millel mitte peatuda.
Normaalne inimene saab sellest aru, sest kui märkasite, kasutasin eelmises lauses sõna “ristitatud” – ebanormaalne ja hoolimatu aga loeb sellest välja “minu auto parkimiskoht”.
Eesmärgistatult maha joonistatud on kollased ristitatud kastid selleks, et sõita parklasse ja sealt välja. Või et möödujatel tekiks ootajate rivisse “taskud,” millesse vastutulijatele tee andmiseks vajadusel tõmmata.
Taas üks tähelepanek – neid juhte, kes suutsid ümbrust jälgida ja teele vaadata ning ristmikku või kollast kasti mitte kinni sõita, oli vaid mõni üksik. Ülejäänudel oli taaskord lihtsalt poogen. Pigem juhtus see, mis ülal kirjas – mingi koht on järtsus vaba, oh, siia lähen, ja tehtud!
ANARHIA KASSARIVIS
Aeg kulus ja jõudsime vana Kuivastu kõrtsini. Kurvi peal on 50 km/h ala. Eespool paistis suur segadus, lausa anarhia kassarivide valimisel.
Olgu peale, kõik ei peagi ehk aru saama, kus saba lookleb – selleks oli kohapeal abiks noor juhendaja, kes rahulikult selgitas ja suunas. Mitte et teda väga kuulatud oleks…
Aga! Kui enamus autojuhte siiski enne kassade alale sisenemist kiiruse kenasti maha võtab, on neidki, kes lihtsalt ei hooli.
Näide: autoderivist sooritas väiksel kiirusel (hinnanguliselt 20-30 km/h) möödasõitu üks ilmselt enne pileti ostnu. Päris hirmus oli vaadata, kuidas sellest autost omakorda üritas mööda lennata noobel linnamaastur, tekitades jätkuva ohtlike olukordade jada.
Tihkelt normaalse kiirusega autol seljas ronides proovis maastur suruda end läbi ühel pool ootajate rivi ja teisel pool olnud äärekivi. Ei mahu! Signaal, nähtav närvitsemine: “Kurat, mis sa jokutad, loll!”
Ja siis, nõks laiemal kohal, teeb maastur ägeda manöövri ja litsub eelsõitjast sajaga vastassuuna teepeenra kaudu mööda, paisates ootajatele näkku kruusarahe. Liikluskultuur, level 200!
VEEL ANARHIAT
Eriti põnevaks läks järjekorras ootamine aga siis, kui saabus koht, kus sõidurajad hakkasid hargnema erinevate kassade suunas. Üldjärjekord ja e-pilet. Kassade juures käib tõsine andmine, et mitte öelda olelusvõitlus!
Oranžis vestis järjekorras korda loov noor mees saab paraku vähe mõjutada olukorda kui hälbega roolikeerajate kontsentratsioon sajameetrisel teelõigul sedavõrd suur on.
Püüdlikult jooksis ta edasi-tagasi ja vehkis edasitungijatele, et õige oleks minna tagasi rivi lõppu. Mõni trügija leidiski, et vist on parem mõte korravalvurit mitte alla ajada ja keerasid oma auto sajatades keskmise näpu toel ringi. Läbi maanteekraavi, teistele ette, risti ja rästi.
Tegin igavusest veidi matemaatikat – keskmiselt üks autojuht 20 sekundi jooksul võttis endale õiguse seisvatest autodest mööduda ja proovida kuhugi vahele pressida. Sest kolm autot varem on tähtis kohale jõuda!
No ja ilmselgelt on vist üsna suur risk oma e-piletiga praamist maha jääda? Mis sest, et e-järts on eelistatud ning bronnitud praamile saab igal juhul kui just pole eriolukord. Aga siis saab järgmisele. 20 minutit ootamist tipptunnil. Tasub e-pileti järjekorras trügimist!? Ju vist.
Andmed puuduvad, aga võib arvata: vasakpoolse liikluse harrastajate hulgas on kindlasti ka neid, kellel läks õnneks kogu ootajate rivist mööduda ning “putkade” juurde viivate radade valimisel valitsevat segadust ära kasutades üldjärjekorda vahele trügida.
Fakt on, et viimased paarsada meetrit enne kassasid valitseb raske liiklusanarhia. Debiilikud ja liiklusliputajad, lihtsalt rumalad ja õnneotsijad kokku moodustavad sellise sasipuntra ja arusaamisvõime defitsiidi, et kui selle saaks loomaaeda puuri pista kõigile vaatamiseks, jääks paljud kogu päevaks just selle puuri ette imestama.
Soovin rohkem otsustavaid liiklusreguleerijaid pühapäeva õhtul Kuivastusse. Neil võiks olla miilitsa ajast tuntud triibulised sauad, mida järjekordse ägeauto roolis kõikidest rividest mööda tungiva noorsandi istumispõskede vahelisse avausse lubataks suruda.
VANA AJA KIRJUTAMATA REEGEL
15-20 aastat tagasi käisin Saaremaal väga tihti, mõnikord mitu korda nädalas. Siis teadis iga tihemini käija kirjutamata viisakusreeglit: kümmekond kilomeetrit enne Virtsut ühelt poolt ja umbes Liivalt sadamani teiselt poolt viisakas inimene enam möödasõitu ei tee.
Põhjus lihtne: kõik lähevad lõppkokkuvõttes sama praami peale ja kuna tol ajal oli romantiline järjekord argisem, siis võrdus viimases otsas enne sadamat möödasõitmine järjekorras vahele trügimisega. Juhul kui see, kellest mööda sõideti just väga palju aeglasem ei olnud.
See on elementaarne liiklusviisakus, loogika ja normaalsus, eriti kui möödasõidetav piirkiiruse lähedasel kiirusel sõidab. Kas panite tähele – nimetasin äsja kõik toredad omadused, mis Eesti liiklejatel kuhugi kadunud on.
E-pilet või mitte, praamile lähevad kõik, praam väljub ikka samal ajal… Ilmselgelt on napilt enne sadamat mööda pressimine võrdväärne ajunikastusega, mis bemmi- ja mersu- ja auditüüpe kaubanduskeskuste invakohtadele sunnib. Või otse ukse ette, kollasele joonele, elektriauto kohale, kõnniteedele, haljasaladele jne.
EESTLANE EI OSKA BISNESSI TEHA
Kolm tundi ootamist selja taga, jõudsime ca kl 21 paiku kassadest läbi. Järjekord meie taga ulatus ikka veel Pädaste ristist kaugemale. Sajad näljased ja janused (ja igavlevad) suud.
Lootsime siiralt, et kui piletid käes, saame kohvi ja saiakese põske või poest midagi haarata. Aga ennäe, sadama butiik ja kohvik on suletud. Eks müüja ole ka inimene, tõsi.
Ilmselgelt ei ole me ainukesed, kes sinna äridesse oma raha jätta tahaksid. Oleksin ma omanik, lippaksin pikka järjekorda nähes kasvõi ise tööpostile ja võtaks näljastelt ära nii palju raha kui võimalik. Küll puhata jõuab argipäevadel ja talvel, kui rahvamasse ei liigu ja bisnes ei tooda.
LIIKLUSKULTUUR (-ITUS) REOSTAB TUALETTI
Tundub, et kõik need näljast, janust ja igavusest vihaseks muutunud inimesed läksid kinni olnud poe ja koviku ust nähes koridori mööda joonelt edasi, tualetti. Seal avanes pilt, mis meenutas kõige ehedamat nõuka-aega, vaid vanaaegsete põrandaaukude asemel on juba ammu korralikud potid ja pissuaarid.
Tundub, et frustratsoon ja nälg olid nii silmipimestavad, et pissuaarile pihtasaamine ei olnud füüsiliselt võimalik. Lisaks haisule ja seinamustritele lainetas põrandal kollajärv.
Seepärast peabki pood lahti olema seni, kuni jagub järjekorda – söömise ja ostlemise soosimine vähendab vihahoogusid ja kui viha silmi ei pimesta, siis saavad põie tühjendajad ka pissuaarile pihta (Kuivastu vanasõna 2018).
KÕIK POLE KADUNUD
Boonuseid oli ka. Päikeseloojang oli ilus, äikesevihm võimas ja õhk kuumalainest juba paari briisiga klaar! Parvlaev Tõll viis meid vaikselt ja kiiresti üle.
Ja Virtsus suutis üks rekajuht oma peaga möelda ning laskis rea sõiduautosid mööda enne kui teele asus, hoidis ühtlasi hetke tagasi ka kibelevaid kaubikuid. Väga ilus, väga tubli, vähendas mõttetute möödasõitude hulka pimedas augustiöös vihmamärjal teel.
Ja tegelikult olid rahulikult järtsus ootajaid ikkagi toredad. Nende kaaskannatajatega tekkis lausa mingi sõnadeta mõistmine ja ühtekuuluvustunne.
Kui hiljem Lihula Olerexis kollektiivselt kohvi ja burksi ostsime (sest Kuivastust ei saanud ja laeval ei mahtunud autost välja!), siis vahetasime kõik mõistvaid pilke.
Ilmselt mõtlesime ka sarnaseid mõtteid. Mõtteid, miks meie liikluskultuur on nii tuntavalt alla käinud. Ja sinna juurde tänulikult – kui hea, et me ise ei anna sellele hoogu. Kui hea, et ei juhtunud seekord midagi hullemat.
Pildid: Ylle Tampere
