Tanel Tiirik on näinud autode müügi ja teeninduse argipäevast palet iga nurga alt: “väikeses puust linnas” Tartus on autoesindus, mis aastaid on hoidnud kõrgel Opeli lippu Lõuna-Eestis. Uue Opel Mokka näitel on huvitav tõmmata paralleele maailma autotööstuse trendide ja meil toimuva vahel.
- Stellantis on suuruselt neljas autogrupp maailmas, mis haldab ühtekokku 14 kaubamärki
2020. aastal ilmavalgust näinud teise põlvkonna Opel Mokka on B segmenti kuuluv krossover*, nn kõrgendatud auto, mille edust sõltub 121-aastase ajalooga autotootja tulevik. “Väikese puust linna” autoesinduse tulevik ka, sest aastaid on nimetatud mudel olnud ostjate lemmik.
Esmakordselt pärast omanike vahetust 2017. aastal, millest kirjutasin siin, tutvustati uut brändi nägu ja visiooni. FCA ja PSA ühinemisel tekkinud maailma suuruselt neljandale autotootjale Stellantisele kuulub neliteist (!!!) eri kaubamärki ning kõigile on antud 10 aastat oma eksistentsi õigustamiseks. Kas Opel saab hakkama? Kui ei, siis kui suure põntsu võiks see panna kohalikele automüüjatele?
Mokka tuli tosin aastat tagasi
Opel Mokka esmaesitlus toimus üsna minu automüüja teekonna alguses, 2012. aastal. See oli täiesti uus auto täiesti uues segmendis, valminud General Motorsi rahadega Saksamaal, Opeli Rüsselheimi arenduskeskuses.
Tootma hakati Mokka`t GM Korea tehases Bupyeongis, Ida-Euroopasse tarniti seda läbi GM Southeast Europe – nende peakorter asus Ungaris. Baltimaades toimuva eest vastutav Tallinna kontor võimaldas edasimüüjatele hindamatu kogemuse ja arusaama üleilmsest autotööstusest.
Esimesel paaril aastal pidi Mokka võitlema Chevrolet Traxiga, mis oli tehniliselt identne, aga pisut lihtsama ilme ja vähema varustusega ning seetõttu ligi 2000 eurot madalama baashinnaga.
Lõpuks jõudis keegi GM peakorteris Detroidis arusaamisele, et üksnes Daewoo nime Chevyga asendamine, ja mõne ameerikaliku loosungi lisamine eurooplasi ära ei peta ja kannibalism Opeli turuosa kallal tuleb lõpetada.
Õnneks tehti ka õigeid valikuid. Kuna Mokkat müüdi USAs Buick Encore kaubamärgi all (SUB-Premium USA-s), siis nii soodsa auto kohta oli Opel üsnagi kvaliteetne toode.
Lõputu GM tehnikariiul võimaldas pakkuda Mokkast väga erinevaid versioone, alates lihtsast 1,6-liitrisest 85kW bensiinimootorist kuni 112kW nelikveo ja automaatkastiga elementaarse maastikuvõimekusega autoni. Boonus oli ka LPG-seade, mille sai juba tehases paigaldada.
Seega oli ajastus väikese B-segmendi krossoveri turuletoomiseks peaaegu ideaalne, Opel Mokka saigi hitiks, mida aastas müüdi rohkem kui 120 000 ühikut. Ka Eestis võisime müügiga rahul olla.
- 2012. aastal nägi ilmavalgust Opel Mokka I põlvkond
- 2016 aastal mudeliuuenduse läbinud ning Mokka X nime saanud nelikveoline automaatkastiga auto
Teine generatsioon: teeme kõik teistmoodi!
Autotööstuses tähendab uus mudelipõlvkond evolutsiooni ning olemasolevalt heade asjade ülevõtmist. Mokkat vaatasid Opeli uued omanikud teise pilguga: uue lehekülje keeramise asemel otsustati raamat põlema panna ja tuha raputada olemasolevate Mokka omanike pähe, keda uue mudeli ostjatena enam ilmselt näha ei soovita.
Kui esimese Mokka põlvkonna ostjaks Saksamaal defineeriti 58-aastane linlik, asulas elav keskmisest kõrgema sissetulekuga mees, kelle lapsed kohe pesast lahkumas või seda kohe tegemas, siis uuenenud mudeliga lubati vähem keskpärasust ja rohkem uuenduslikku, avatud Saksamaad.
Kuuludes Stellantisele, kasutab Mokka CMP platformi, mis võimaldab kasutada nii sisepõlemismootoreid kui ka elektriajamit ning kahe silla veost võib ainult und näha.
Erinevalt ühest teisest suurest tootjast, kes on mõnikord oma eri markide eristamisega hädas, on Stellantis õed ja vennad suutnud väga edukalt eristada. Kõik Opelid saavad tavalise võre asemel ette Vizori ja armatuurile juhi poole kaldu ekraanid, Pure Panel – mooduli. Uuenduslikkus ja omanäolisus annavad kindlasti lisapunkte ostjate silmis.
- Opel Mokka uuenduslik armatuurpaneel. Peal on kohanduv kiirusehoidja
Elekter kui uus normaalsus
CMP platvormile ehitades pole vahet, mis tüüpi ajam sõidukit edasi liigutab. Stellantise samal alusel mudelitele sarnaselt on Opel Mokka lisaks sisepõlemismootoritele olemas ka täiselektrilisena.
Minu eelmine elektriauto kogemus on aastatetagune, kui sõidetud sai ilmselt toona kõvasti oma ajast ees oleva Opel Amperaga.
Tõsi, lisaks juhtmest aeglasele laadimisele oli Amperal peal bensiinigeneraator ning elektriline sõiduulatus täna saadaolevate e-autode mõõtkavades väike, vaid 60 km. Ometi oli sõidukogemus vinge ja meeldejääv – sarnast emotsiooni väljendasid ka proovisõitu teinud ajakirjanikud.
Elektriajamiga Mokka-E on igati eeskujulik, selle akupakk on 50kWh ning linnas on sellega täiesti tehtav tehase lubatud 324 km üle sõitmine.
Maanteel seis kahjuks nii roosiline pole, pikemad otsad nõuavad planeerimist, aga see on täna ju nii kõikide “e” -dega.
Iseasi on, kui palju neljameetrine kõrgendatud kliirensiga väikeauto Tallinn-Tartu vahel sõeluma üldse hakkab – ühe platvormi kasutamine erinevate jõuallikate jaoks eeldab teatud kompromisse, ja kuigi eeldasin, et “e” on muutnud bensiiniversiooni kehvemaks, siis tegelikkus on vastupidine.
Tänu elektriversiooni olemasolule on ka sisepõlemismootoriga Mokka vaiksem, vedrustusega on rohkem vaeva nähtud, sest versioonide massivahe on koguni 325 kg – nii väikese auto kohta üldse mitte vähe. Kuna kõlareid kasutatakse täna tihti müratõkestina siis on ka muusika mahamängimise kvaliteet korralik.
Suurim takistus elektri – Mokkale saab meie turul olema 13 000 euro hinnavahe samasuguse bensiinimootoriga versiooniga ning keskmise läbisõiduga ei ole lihtsalt võimalik seda vahet tagasi sõita. Arvan, et midagi ei muutu kuniks “vaestele sakslastele” elektriauto ostu korral kuni 9 500 eurot tagasi makstakse.
Opel on võtnud sihiks 2028 aastaks ainult elektriajamaiga autosid müüa, ja ma väga loodan, et selleks hetkeks on keskmist palka teenivale inimesele auto hind vastuvõetav ka meie majas. Nagu võis lugeda 9. augusti EPL intervjuust Ursula von der Leyeniga, plaanib Euroopa Komisjon ka nn. rohelise auto ostutoetust.
Elektriautot ei tuleks karta, kindlasti saavutab see mõne aasta pärast ka Eestis arvestatava turuosa ning mitte üksnes regulatsioonide tõttu vaid et sellega ongi hea sõita ja inimesel on soov head autot omada.
- Sarnaselt Stellantise sõsarbrändidele saab Opel Mokkat nii sisepõlemismootoriga kui täiselektrilisena
Krossoverite buum ei taltu
Nagu mujal maailmas, nii ka Eestis: kui väike-keskklassi ja keskklassi autod ning mahturid on aastast aastasse turuosa kaotanud, siis krossoverite ja maasturilaadsete osakaal järjest kasvab.
Tõeliselt buumivad just nimelt krossoverid ehk kõrgendatud sõiduautod: nüüdseks on nende turuosa tõusnud 18.1% peale, mis tundub uskumatuna, sest kui 2012. aastal müüdi Euroopas kokku 261 000 krossoverit, neist pool oli Nissan Juke võidukäik, siis 2020. aasta saldoks jäi veidi alla kahe miljoni ning popim oli Renault Captur, mida müüdi 179 000 ühikut.
Vähem kui kümne aastaga on krossoverite segment paisunud kaheksa korda, erinevad prognoosid näitavad, et buumi lõppu niipea ei paista.
Niisiis: kui uus Opel Mokka lööb läbi Euroopas, võiks see läbi lüüa ka “väikeses puust linnas”. Seda juhul kui me globaalsel autoturul suudame end kaardile tõsta – praegu oleme mitmel põhjusel pea silmapaistmatud ja kaasa rääkida toimuvale kahjuks suurt ei saa.
Opel Mokka on omas segmendis kõva tegija: kvaliteet, varustus, hind on paigas. Kuniks e-autod siinmail buumi jõuavad sarnaselt Euroopa suurematele sihtturgudele, seniks võib sõita “tavalise” Mokkaga, sest sellel on tänu elektrilisele sõsarale mitmeid parendusi. Ei ole muud retsepti kui “jalgadega hääletamine” et oma häält kõlama panna seal, kus sünnivad suured otsused.
*Krossover – ei taha nimetada linnamaasturiks sõidukit, millele puudub isegi lisana nelikveo tellimise võimalus. Kuulujuttude tasemel on peagi võimalik osta endale kõrgema istmeasendiga kuni neli meetrit pikk A segmendi Opeli krossover (A-CUV). Kas neid peaksime siis väikemaasturiteks kutsuma!?
Pildid: Tootja, Tanel Tiirik. Toimetas Ylle Tampere
