“Muide, meil on üks selline vanaproua ka. Tule võta mingi hetk ja sõida!”
Just selline pakkumine eksis ühes vestluses muu tööjutu vahele ära. 1970. aasta Toyota Corolla E10, maailma enimmüüdud auto esimene põlvkond. Kuidas saaks ei öelda?
Ja ühel õnnelikul hetkel end terveks nädalavahetuseks selle auto roolist leides tekkis palju mõtteid. Mitte isegi niivõrd auto enda, vaid kogu teda ümbritseva meelelaadi ja meie liikluskultuuri kohta. Kuid kõigest järgemööda.
Kapriisne vanaproua manitseb rahulikkusele
Sõiduelamus on moodsa (“moodsaks” nimetan siin viimase veerandsajandi autosid) masinaga võrreldes askeetlik – ja see ei ole halb! Samas on ta kõvasti rafineeritum kui näiteks Mossed-Ladad.
Käivitades tuleb tooreklapiga magus koht leida ning vajadusel gaasiga mängida, et vanaproua käimas püsiks ja soojaks läheks. Ja see võtab aega.
Nahaga kaetud istmed on ülimõnusad, kuid… turvavöid pole! Vanale autole omaselt ei ole ka piilarite ning kerepleki paksus väga enesekindlust sisendavad – selle autoga sõites keskendub iga rakk mu kehas sellele, et end mitte ohtlikesse olukordadesse panna.
Peeglid on… omamoodi. Neist ei näe tegelikult väga hästi, seega iga rajavahetus tuleb teha koos peapöördega ning korduvalt veenduda, et õhk on puhas.
Rool on suure läbimõõduga ja väga peenike, keskasendi surnud punkt on üpris lai. Samas on võimendamata roolist saadav tagasiside vahetu – ei mingit vaakumimaigulist roolitunnetust.
Neljakäigulist käsikasti peab kohtlema hoolikusega – kuigi see on sünkroniseeritud, ei tasu käike robustselt lahmida. Topeltsidur ning vahegaas on omal kohal, et sõiduelamus saaks sobivalt sujuv näiteks oma vanaema poodi viimiseks.
Kogu selle auto juhtimine on protsess, mis kaasab juhti enam kui moodsad autod. Kere on tuntavalt lödim ja mängib vedrustust koormates kaasa, vedrustus ise on pehme ja auto kaldumine korralik. See suunab veelgi enam rahulikkusele.
Loomulikult ei ole mingeid juhiabisid, isegi ABS-i mitte – kui äkiliselt pidurdada, pead ise pidamise piiril moduleerima. Parem jalg on ABS, parem jalg on veojõukontroll! See on auto, millega peab päriselt sõita oskama.
Ja kõik need vanaproua erisused moodsatest autodest on alus mu üha tugevnevale arvamusele, et kõik juhid peaksid mingi osa oma elust liiklema mõne vanaautoga, et oma Peapoolse Otsa suhtumine õigeks kalibreerida.
Milles on probleem?
Tänapäevaste juhiabide tõttu hoitakse mastaabiefekti alusel ära meeletul hulgal õnnetusi, vigastatuid ja hukkunuid, kuid samas kasvatatakse peale süüdimatute ja tähelepanematute, mullikile sisse mässitud nutihoolikutest juhtide põlvkond.
See on põlvkond juhte, kes praktiliselt ei oska sõita ning kelle jaoks ei ole mingi probleem omaenda turvalisus teiste liiklejate õlgadele panna. “Õnn kaasa, ma pööran nüüd!” Ja äkitselt vastutavad kõik teised selle eest, et olukord kadudeta laheneks.
Turvavõrk püüab neid üha pehmemalt kinni, ohuolukorras auto päästmine ja stabiliseerimine jääb enamjaolt abide hooleks. Piisavalt pika aja jooksul jääb juhile endale mulje, et ta on Liivimaa parim ratsanik, Ayrton Senna teine tulemine… sest temaga pole kunagi juhtunud!
Küll aga on igal viimasel kui vanaemal ja tema sülekoeral auto, mis evib mõnekümne aasta tagustega võrreldes täiesti hirmutavat kiirendusvõimet ja massi. On vaja vaid üht halba otsust või emotsionaalset stiimulit, ja võib juhtuda midagi väga rumalat.
Sõitmine peab nõudma kogu tähelepanu
See Corolla ei ole auto, mille roolis ühe käega kohvi rüüpad ja teisega eilset Maalehe ristsõna lahendad. Ta ei ole see auto, kus võid end mõtetesse unustada ning sihtkohta jõudes teekonnast mitte üht detaili mäletada. See on auto, millega sõites pead sa päriselt sõitma!
Kui mul on vaja aja peale kuskile jõuda, siis ma arvestan sellega, et käivitamine on protsess. Hommikuse niiskuse akendelt ära puhumine on protsess. Töösooja sisse saamine on protsess. Ma ärkan pisut varem. Ma võtan rahulikult.
Kui ma olen liikluses, mõtlen ma sellele, kui õhuke on see kest mu ümber. Ja mul ei ole ju turvavööd! Kas ma olen jobu ja üritan kellegi nina eest kiiruga läbi jõuda? Ei. Ma võtan rahulikult.
Kui keegi on liikluses minuga jobu, siis kas ma üritan talle tagasi teha? Teda “õpetada”? Ei, ma liiklen vana autoga, mille iseloom ja kapriisid on piisavad, et tuju kogu aeg üleval hoida. Ma võtan rahulikult.
Kas ma lasen alatihti väriseval telefonil enda tähelepanu haarata? Loen sõnumeid ja kirju, vastan neile “kiirelt”? Sest “ma ju tean, millal on ohutu telefoni vaadata”? Ei. Ma keskendun sõitmisele, sest sellise autoga sõitmine vajab kogu mu tähelepanu. Aa, ja ma võtan rahulikult.
Auto peakski nõudma juhi tähelepanu ja austust, isegi aukartust. Praegu aga liigub iga uus auto selles suunas, et sobida inimestele, kellele tegelikult ei meeldi sõita.
Vajalik kogemus igale juhile
Ma väidan, et kui iga uus juht meie liikluses teeks läbi kohustusliku “vanaauto sõiduelamuse”, suudaks ta vähemalt mõnda aega olla rahulik, viisakas ja teistega arvestav juht, kes elab ja laseb teistel elada.
Ja on täiesti okei vahel öelda, kuidas asjad on – tunnistada, et iga inimene ei sobigi autorooli. Juhiluba ei ole inimõigus ja praegust liikluskultuuri vaadates oleks meil kindlasti tugevamaid filtermehhanisme vaja.
Fotod: Gustav Kull/Gustagraphy, linnamaasturite foto Sten Ottep/Fifty Visual