Statistika järgi kasvab metsloomaavariide hulk aastas umbes 10%. Eesti Jahimeeste Selts ning If kindlustus on saanud innustust piiritagustest valgusreflektoritega ulukite peletamise praktikast ja asuvad Eestis uut meetodit katsetama. Pilootprojekt vältab 3 aastat, esimestest optimistlikest tulemustest loodetakse raporteerida uuel kevadel.
Eesti teedel juhtub ulukitega igal aastal ligi 5000 avariid, enamik hämaral ajal, mil loomad rohkem liiguvad ning inimese silmanägemine on võrreldes päevase ajaga kehvem.
Jahimeeste Selts korjab teelt ära või saab infot teel hukkunud ja vigastatud suurulukitest igapäevaselt. Rohked pisiavariid kährikute, rebaste, ka kabristega jäävad aga registreerimata, sest neist ei antagi teada. Suurulukiga kokku põrganud sõidukis pruugivad viga saada ka inimesed.
If kindlustusse jõudvatest metsloomaavarii juhtumitest 72% moodustavad kokkupõrked metskitsedega, ja 7% põtradega suurel kiirusel teel kohtumised. Põdraga või mõne teise suurulukiga “kohtudes” on avarii tagajärjed valusad: auto tugevalt kahjustatud, inimesed autos vigastatud või surnud ning loom enamasti elu jätnud.
Igal aastal registreeritakse Eesti teedel keskmiselt 120 sõiduki ja looma kokkupõrget, mille tagajärjel tekib kahju inimesele või tema varale. (Allikas: Maanteeamet)
700 reflektorit loomi hoiatamas
Eesti Jahimeeste Selts koostöös If Kindlustusega tahab meie teedele püsti panna 700 valgustõkkereflektorit ja nende abil loomadele inimliikleja ülemuslikkusest teada anda – maanteede tähispostidele kinnitatud peegeldile langev tuledevihk tekitab metsa suunas valgusmüüri, mis loomale hoiatavalt ja peletavalt mõjuma peaks.
Eesti Jahimeeste Selts on valgusreflektoritega katsetamist alustades analüüsinud Saksamaal jm tehtud testide tulemusi ja jõudnud järeldusele, et kolleegide positiivne kogemus võiks olla kasuks ka Eestis.
Reflektori valgusvoog ehmatab ja peatab uluki kuniks valgus kaob. Uuringud kinnitavad, et valgustõke ei sunni ulukeid oma käiguradasid muutma – ka aastate järel lähevad nad ikka vana tuntud teed.
Järgneva kolme aasta jooksul peaks selguma, kuidas valgusreflektoritega ulukite peletamine Eestis toimib ning kas see on nii tõhus ja loomasõbralik nagu väidetakse.
Kohalikku uuringut on vaja
Ulukite valgustõkke reflektoreid on kasutatud nii Euroopas kui ka Kanadas ning USA-s. Häid tulemusi on need reflektorid andnud näiteks Saksamaal, kus 2019. aasta seisuga oli paigaldatud enam kui 250 000 reflektorit.
Eestis on eesmärk testida kaht levinumat tüüpi reflektorit, millest üks kuvab metsloomadele sinist, teine valget valgust.
Autojuhte helkurpostidele paigaldatud reflektorid ei sega, sest need paiknevad piirdepostide väliskülgedel, kus inimesele nähtamatud valguskiired suunatakse teelt eemale.
Samasuguseid reflektoreid on müüdud ka Austriasse, Šveitsi, Hollandisse, Belgiasse, Itaaliasse, Hispaaniasse, Rootsi ja Taani.
Kolm aastat vältava pilootprojekti esimesi vahekokkuvõtteid saab teha 2021. aasta kevadel. Oktoobri seisuga on ulukite valgustõkkereflektorid paigaldatud testlõikudele Lääne-Virumaa, Tartu-, Viljandi-, Pärnu-, Põlva- ja Läänemaa piirkondades, kus jahimeeste senise praktika põhjal asuvad kõige ohtlikumad teelõigud.
Järgmise kahe kuu jooksul oodatakse projektiga liituma ka teiste maakondade jahiseltse. Praeguse seisuga on projekti valitud 17 testlõiku, millest igaüks on 500–1000 meetri pikkune.
Kolm aastat otsustamiseks
Selleks, et reflektorite tõhusust uurida saaks, valitakse välja samas mahus samaväärseid teelõike, mis jäävad nagu need on – neile peegeldeid ei paigaldata.
Reflektorite paigaldamise tähispostidele on kooskõlastanud Maanteeamet, kellele antakse kolme aasta järel ka kõik pilootprojektiga seotud uuringutulemused üle. Siis hinnatakse, kas Eestis on mõtet peletusmeetodit üldse laiemalt kasutada. Projektiga seonduvat uuringut koordineerib EMÜ dotsent Tiit Randveer.
Maanteeamet rõhub juhtide tähelepanule
Maanteeamet läheneb ulukite ja inimliikleja käigu- ja sõiduradade ristumisele moodsamal mõtestatumal moel: Kose-Võõbu teelõigule, mida loomad harjumuspäraselt ületamiseks kasutavad, on paigaldatud automaatsed loomatuvastussüsteemid. Kuna kiirused on suured, on teelõigul loomaavariide oht kasvanud.
Autojuhi jaoks on loomade ülekäigukohtadele maanteele maha joonistatud suured põdramärgid ja paigaldatud käiguradade tähised, et inimene ei jätaks märkamata loomaohtu.
Paraku on “pimesi sõitmise” juhtumid igapäevased: enamus juhte jalga pedaalilt ei tõsta, kuigi teel on vastavad märgistused. Looduse ja inimese suhte katkemise tegelikke mõõte näitavad juhtumid, kus tee ääres olev põder loetakse sama mõistuslikuks nagu jalakäija, kes “laseb auto enne ära minna ja siis läheb”.
Maanteeameti paigaldatud hoiatus- ja kiiruspiirangumärgid ei tohiks juhtidel märkamata jääda ning on palve, et kui need märgid plingivad, siis võtaks juhid jala gaasipedaalilt ja vähendaksid kiirust, vajadusel peataksid auto ja teavitaksid kaasliiklejaid, lülitades sisse ohutuled.
Kose–Võõbu neljarajalisele teelõigule on ökoduktidele lisaks rajatud kolm moodsat metsloomade teeületusala, kuhu on paigaldatud automaatne loomatuvastussüsteem.
See suudab tuvastada suuri metsloomi nagu põder, karu, metskits, metssiga, ja nende kohta ilmub ka hoiatus. Väiksemaid loomi (rebane, kährik jt) hoiatussüsteem ei tuvasta. Seda, mis loom liikus, saab hiljem süsteemiga ühendatud termokaamera pildilt vaadata – aus materjal ulukiuurijatele ja statistika jaoks.
Teeületusaladel on 300 meetri ulatuses katkestatud ulukitara, tee teljel on keskpiirde asemel kummipostid ja põristid. Aladele lähenemisest annavad märku teekattele maalitud põdrakujutised.
Loomi tuvastavad kümme radarit, mis saadavad ohu korral signaali muutteabega märkidele. Süttib hoiatus ja sõidukiirus alandatakse astmeliselt 70 km/h-ni. Looma lahkudes märgid kustuvad.
Süsteemi “timmitakse” ja loomade ületuskohtadel on kiirus alandatud 90 km/h-ni. Valvsust ei tohiks kaotada ka siis kui märgid on pimedad – automaatika ei ole kunagi 100% täpne.
Sügisel on nii jaht kui pulmad
Sügisel on nii põtrade jahi- kui ka pulmaaeg ning pimeda aja pikenemine tiheda liiklusega perioodile suurendab oluliselt avariiohtu.
Sügishooaeg on seni statistiliselt olnud kõige suurema metsloomaõnnetuste arvuga. Põdraavariid on lõppenud pahatihti lisaks uluki hukkumisele ja materiaalsetele kahjudele ka inimvigastusega.
Maanteeamet sai suvel valmis laheda rakenduse, kust järele vaadata, mis loomad millal liikuda võivad – Tarktee on autojuhi esimene abimees, see rakendus praegusel ajal kohe teine.
Video: Maanteeamet. Kaanepilt: Ylle Tampere
