1976. aastal asutatud Renault Sport, ajalooliselt ka Renaultsport on vastutav põnevate ja kiirete Renault’ sportautode eest. 2021. aastal sai divisjon Alpine Carsi nime ja keskendub tulevikus just nende autode arendusele. Renault Spordi viimase mudeli valguses on sobiv vaadata ka minevikku.
Mégane R.S. Ultime saab olema viimane Renault’ märki kandev divisjoni erimudel, mis kasutab R.S. osakonna disainerite, inseneride ja ekspertide oskusteavet. Renault Sporti testisõitja Laurent Hurgon räägib ikooniliste mudelite kaudu kirest jõudluse vastu, mis on kõigi Prantsusmaal Les Ulis’ asuva arenduskeskuse töötajate hinges.
Kui Laurent Hurgonilt küsida, kas ta on kunagi mõelnud mõnele teisele tööle, siis ei vaja ta vastamiseks palju aega. “Kas vahetada oma elu teise vastu? Ei ealeski,” vastas ta kiirelt. “Mul on nii vedanud, et olen kõik need aastad Renault Sportis töötanud. Kiirete ja võimsate tänavaautode arendamises osalemine on miski, millest enamik autofänne võivad vaid unistada!” sõnas Hurgon.
Alustuseks üks ebatüüpiline Spider
Renault Sport on rakendanud julget autoehitus- ja disainimõtlemist alates kõige esimesest mudelist, mis R.S-i osakonnast läbi käis. Clio Williamsi edust kannustatuna jõudis järgmisena areenile silmatorkav kaheistmeline rotster Renault Sport Spider koodnimega W94, mis tekitas 1995. aasta Genfi autonäitusel korralikult furoori.
Alumiiniumšassii, komposiitplastikutest kere ning keskmootoriga vaid 930 kg kaaluvat rotsterit toodeti veidi üle 1700 eksemplari Alpine’i tehases Dieppes aastatel 1995–1999. Tegu oli esimese Renault Sporti märki kandva mudeliga.
Järgnevate R.S. seeriamudelite disainimisel kasutati sama filosoofiat mida Spideri arendamisel – kompromissitu jõudlus ja ületamatu sõidunauding. 2000. aastal võttis Clio 2-l põhinev Clio R.S. väljakutse vastu võimsuspaketiga, mis ületas Clio Williamsi oma. Clio 3 ja Clio 4 olid analoogse Renault Sporti templiga, kuid versioon, mis jättis võib-olla kõige kustumatuma jälje, oli muljetavaldav Clio V6.
See ilmus turule samuti 2000. aastal ning temast on nüüdseks saanud kultusauto. Tagavedu ja tagakeskmootor, 230-hobujõuline V6, lühike teljevahe ja agressiivselt laiad “puusad” tegid temast silmapaistva sportauto juba omal ajal. Mõned Clio V6 eksemplarid on nüüdseks teadaolevalt omanikku vahetanud rohkem kui 100 000 euro eest.
Lisaks Cliole võttis Renault Sport endale eesmärgiks ka Mégane’i putitada ja forsseerida. Laurent Hurgon oli osa meeskonnast, kelle ülesanne oli selle sportversioonide väljatöötamine. “Renault Sportil oli juba selleks hetkeks vöö vahel korralik autospordikogemus ja me kandsime võidusõidurajal ja rallietappidel saadud õppetunnid üle tänavaautodele. Näiteks vedrustuse hüdraulilised läbilöögiklapid, mis ilmusid esmakordselt Clio R.S.-il, olid meie rallikogemuse vili.”
Teine tehnoloogia, mida Laurent Hurgon esile tõstab, on nelikroolimine. “Esimene kord, kui seda testisin, olin väga positiivselt üllatunud. Revolutsiooniline!” Seda kasutati kõigil Mégane R.S.-idel, kuid nendest koorus välja ka radikaalne R26R. „Meie jaoks tähistas R26R uue ajastu algust. Lühidalt, meie ülesanne oli muuta Mégane 2 R.S. võistlusautoks. Selle saavutamiseks tegime ka autot palju kergemaks – võtsime välja tagaistme, vahetasime klaasist aknad pleksiklaasi vastu ja paigaldasime titaanist väljalaskesüsteemi, süsinikkiust kapoti jne.”
Veenvad rekordid
Osa maineka sõiduki arendustööst viidi läbi Saksamaal Nürburgringi kuulsal kurvilisel Nordschleifel. “Nordschleife oli selle töö jaoks ideaalne. Seal on igat tüüpi kurve, alates aeglastest kuni keskmiste ja ülikiireteni. See on nii nõudlik, eriti käigukastile ja kerele. Iga osa on pinge all. Viisime seal läbi intensiivseid vastupidavusteste ja püstitasime mitu uut esiveoliste autode rekordit,” sõnas Hurgon.
Esimesena püstitas R26R roolis rajarekordi Vincent Bayle 2008. aastal. Laurent Hurgoni portfelli lisandus kolm rekordit veel: 2011. aastal Mégane 3 Trophy, 2014. aastal Mégane 3 Trophy-R ja 2019. aastal Mégane 4 Trophy-R. “See oli fantastiline seiklus. Meeskonnas oli erakordne sünergia ja kõik töötasid ühise eesmärgi nimel. Mul vedas väga, et sain selles protsessis osaleda. Olen saavutatu üle nii uhke. See oli privileeg. Ma ei unusta seda kunagi.” Rekordeid püstitati ka teistele kuulsatel radadel nagu Spa ja Suzuka.
Olles töötanud erinevate Mégane’i projektide kallal, toob Laurent neist välja kaks: “Muidugi R26R ja Mégane 4 Trophy-R. Viimasega oli meil tõesti palju tööd! Soorituse mõttes oli latt väga-väga kõrgele seatud ja selle arendamine oli paras katsumus. Kui läksin Nürburgringil rekordit püüdma, oli see ainus kord, kui pidin ka teise ringi tegema.”
1. mail 2021 nimetati Renault Sport Cars ümber Alpine Carsiks, mis tähendab, et Mégane R.S. Ultime jääb R.S.-i saaga viimaseks. See 2023. aasta jaanuaris esitletud mudel kasutab kõike, mida Renault Sport on aastatega õppinud, sealhulgas 4Control nelikroolimine, madalam Cup-šassii, hüdraulilised läbilöögiklapid jpm. Erimudelit toodetakse austusavaldusena asutamisaastale vaid 1976 nummerdatud eksemplari ja kõik need kannavad Laurent Hurgoni allkirja.
Kuigi Mégane R.S. Ultime paneb punkti ühele prestiižsele peatükile, pole vaja karta, et Renault Sporti oskusteave raisku läheb. Edaspidi jõuab see Alpine’i tootevaliku uutele mudelitele – ja Alpine senist taset teades saab see olla vaid väga hea.
Fotod: Renault’ pressiruum
