Suveaeg algab märtsi viimasel pühapäeval, mil kellaosutid nihutatakse öösel kell 3:00 tunni võrra edasi. Tänavu läheme suveajale üle ööl vastu pühapäeva, 26. märtsil. Kas on lootust, et saabub päev kui kellakeeramine lõpeb!?
Suveajale minnakse üheskoos üle kogu Euroopa Liidus. 1996. aastal pakkus Euroopa Komisjon välja ühtsed standardid kõigile ELi riikidele: otsuse kohaselt peavad kõik liikmesriigid nii suve- kui talveajale minema üle ühel ajal, vastavalt märtsi ja oktoobri viimasel nädalavahetusel. Tänavu toimub üleminek talveajale ööl vastu 29. oktoobrit.
Nüüdseks on enamus kellasid nutikad ja suudavad automaatselt suve- või talveajale üle minna, aga kodudes on jätkuvalt hulgaliselt ajanäitajaid, mille seiereid tuleb ise edasi liigutada. Hea oleks seda uude aega ärgates kohe teha, et säästa enamasti üleminekuga üsna vaevaliselt kohanevat keret ootamatute hilinemiste jamast.
Ole varakult valmis
2024. aastal kestab suveaeg 31. märtsist 27. oktoobrini
2025. aastal kestab suveaeg 30. märtsist 26. oktoobrini
2026. aastal kestab suveaeg 29. märtsist 25. oktoobrini
2027. aastal kestab suveaeg 28. märtsist 31. oktoobrini
2028. aastal kestab suveaeg 26. märtsist 29. oktoobrini
Idee suveajast sündis 18. sajandil
Kuigi suveaeg tunsub suhteliselt uus asi, sündis kellade liigutamise idee algselt juba 1784. aastal, kui leiutaja Benjamin Franklin tahtis küünalde pealt kokku hoida ja kasutada rohkem ära päevavalgust. Idee elluviimiseni läks veel 130 aastat aega.
Taani, Norra ja Rootsi võtsid suveaja kasutusele 1916. aastal, Soomes on kellasid igal aastal nihutatud alates 1981. aastast. Eestis on kella keeratud 20. sajandil oluliselt rohkem, vastavalt sellele, kuidas võim vahetus, ja esimest korda suveajale üleminekut märgib aasta 1917.
Eestis vahetati kellaaega 20. sajandil tihemini kui sokke
Venemaa võttis suveaja kasutusele I maailmasõja ajal, 1917. aastal, Inglismaa, Saksamaa ning Austria-Ungari eeskujul. Suveaeg kehtis 1. juulist 1. septembrini. Eesti oli siis GMT+3 ajavööndis.
24.-25. veebruaril 1918 kehtestas Saksa okupatsioonivõim Eestis Kesk-Euroopa aja GMT+1. Võimu vahetudes vahetus ka kellaaeg, nii oli Eesti erinevates osades erinev kellaaeg. Kogu Eestis kehtestati Tallinna aeg uuesti 10. jaanuaril 1919. Eesti on peaaegu tervenisti ajavööndis UTC+2 ja Eesti Vabariik võttis tsiviilajana kasutusele vööndiaja GMT+2 (Ida-Euroopa aeg) 1. mail 1921.
Vööndiaeg oli Eestis kasutusel kuni Eesti annekteerimiseni Nõukogude Liidu poolt. 5. augustil 1940 kehtestati Eestis dekreediaeg GMT+3, teisisõnu Moskva aja.
Teise maailmasõja ajal kehtestasid Saksa okupatsioonivõimud hõivatud territooriumitel hoopis Kesk-Euroopa aja GMT+1.
Kesk-Euroopa aeg jõudis Kilingi-Nõmme 7. juulil 1941 ja Osmussaarele detsembri alguses 1941. Okupatsiooni ajal oli 1943. aastal suveaeg GMT+2 29. märtsist kuni 4. oktoobrini.
Suveaeg algas ka 3. aprillil 1944 ning kestis kuni Nõukogude vägede saabumiseni oktoobris 1944, mil Eestis kehtestati jälle Moskva aeg GMT+3.
Muutumatu Moskva aeg GMT+3 / UTC+3 oli Eestis kasutusel kuni 1981. aastani. Siis hakati Nõukogude Liidus rakendama suveaega. 1. aprillil kell 0.00 keerati kella tund aega edasi ja 30. septembril kell 24.00 tund aega tagasi.
Kindlal kuupäeval üleminek kestis 1985. aastani, siis lükati kella keeramine nädalavahetustele. Suveaeg algas märtsi viimasel pühapäeval kell 2.00 ja lõppes septembri viimasel pühapäeval kell 3.00.
Dekreediajale rakendatud suveaja tõttu oli kuuel kuul aastas tsiviilaeg Eestis vööndiajast koguni 2 tundi ees – UTC+4/ GMT+4.
20. märtsi 1989 Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega peatati Eestis dekreediaja rakendamine. Alates 26. märtsist 1989 kehtis Eestis Ida-Euroopa aeg UTC+2 ja märtsi viimasest pühapäevast septembrikuu viimase pühapäevani suveaeg UTC+3.
1996. aastal lükati suveaja lõpp kuu aega edasi oktoobri viimasele pühapäevale. 1998 nihutati kellakeeramise aega nii kevadel kui sügisel tund aega hilisemaks. 1998. aasta 22. septembril peatas vabariigi valitsus Eestis suveaja rakendamise ja kehtima hakkas Ida-Euroopa aeg UTC+2.
2002. aasta 21. veebruaril muutis Vabariigi valitsus 1999. aasta määrust nr. 212 “Kohustuslike mõõtühikute ja nende kasutusalade kinnitamine” ja alates 2002. aastast hakati jälle rakendama suveaega.
Millal see jama lõpeb?
Pidev kellakeeramine ei mõju inimeste tervisele hästi, mõistlik oleks valida kas üks või teine ajavöönd ja jääda sellele püsima.
Kaks korda aastas toimuv kellakeeramine on nii teadlaste kui kodanikuühenduste poolt seatud küsimuse alla – koguni 84% Euroopa Liidus korraldatud küsitlusele vastanutest soovis kellaaja rahulejätmist.
12. septembril 2018 tegigi Euroopa Komisjon ettepaneku lõpetada 2019. aastast hooajalised kellakeeramised kogu Liidus, jättes samal ajal liikmesriikidele vabaduse oma standardaja üle otsustada.
Lõpliku otsuse kellakeeramise lõpetamiseks peavad tegema Euroopa Liidu Nõukogu ja -Parlament. Neil tuleb jõuda kokkuleppele, et ettepanek saaks õigusliku jõu.
Euroopa Parlament võttis juba 26. märtsil 2019 vastu otsuse, millega toetab kellakeeramise lõpetamist 2021. aastast alates. Euroopa Nõukogu ei ole aga siiani oma lõplikku seisukohta vormistanud. Nii me väntsutamegi kellasid ja rikume oma tervist.
Kumb siis valida, kas talve- või suveaeg?
Soomes tehtud küsitluse põhjal tahaks suurem osa kodanikest jääda püsivale suveajale. Seda soovi toetavad ka teadlased ning liiklusstatistika: kui kehtiks suveaeg, oleks igal aastal olemata 1500 avariid.
Eestis on kellakeeramise mõju uuritud 1988. aastal. Põhjaliku uuringu tegid Peep Kalv, Väino Milt, Leo Talve ja Vello Sarv ning avaldasid selle järjeloona kümnes osas ajalehes Edasi alates 20. III 1988.
Nende järeldus: saavutatav elektrienergia kokkuhoid on kaheldav, sest jääb lubatud mõõtmisvigade piiresse – toona oli valgustuse osa elektritarbimises umbes poolteist protsenti, tänapäevaste valgusallikatega on see marginaalne.
Suurem panus on välisvalgustusel, mis kellade ajanäitamisest ei sõltu vaid süttib hämaruse saabudes. Ruume kus valgust on vaja päevaajast sõltumatu, on samuti palju.
1988. aasta uurimuses kaudseid kulusid ja ohte ei käsitletud. 30 aastat hiljem ei ole meil ikka veel võtta tõsist teadusuuringut, kuidas kellaaja loksutamine inimese tervist mõjutab, on vaid EL transpordivoliniku tõdemus, et tõepoolest paljudele mõjub kellakeeramine tervist kajustavalt ja teistel tuleb kulud kanda.
Kaanepilt: Ylle Tampere
Minule sobiks ka aastaläbi suveaeg(GMT+3), siis oleksid talveõhtud tunnikese kauem valged.
Nõuka-ajal elati Eestis suviti koguni 2 tundi vööndiajast eespool, ja ka jäädi ellu. Praegu oleme tunnikese ees ja nii võiks jääda, sest õhtul saab kauem omi asju valges toimetada