Kui uskuda venelaste poolt kirjapandut, siis said nad oma esimese autoga napilt enne Karl Benzi Benz Patent-Motorwagen Nummer 1 maha. Veel põnevam on aga lugeda, et XIX saj. lõpus ja XX saj. alguses üritati Venemaal juurutada elektritransporti. Konkurentide survel ei saanud sellest asja.
Esimesed katsetused isesõitvatega tehti Venemaal väidetavalt 1830ndatel aastatel, kui riigilt tuli tellimus leida hobustele asendus.
Esimene hobust asendav sõidumasin ehitati valmis enne, kui Karl Benz ligroiinil töötavat kolmerattalist Nummer 1 esitles: aastanumber on sama – 1896 (ka Veloziped tegi debüüdi 1896), aga venelased esitlesid enne Benzi – nii nad väidavad!
Paraku ei tuntud selle masina vastu suuremat huvi ning väikeseeriast kaugemale venelased ei jõudnud ja päris autotööstuse alguseks loetakse 1905. aastat, mil tootmine Venemaal hoo sisse sai.
Venelaste meelehärmiks on autoajaloo alusepanijana kirja pandud siiski auväärt Karl Benz. Pjotr Freze jätkas auto- ja veokitööstuse arendamist innukalt ja ajalooannaalidest hoolimata ning pani püsti oma tehase.
Esimene Vene päritolu elektriline sõiduauto ning omnibuss valmisid juba 1899. aastal – eelmise sajandi alguses võitles need loonud Ippolit Romanov elektrilise ühistranspordi juurutamise eest.
Konkurentide (sh troskatootjate) ja kadestajate survel visati head ideed aga nurka ning Venemaa autotööstuse ajalukku kirjutati suurte tähtedega teisi saavutusi.
Näiteks esimene diiselsõiduk, mis tehti valmis umbes 90 aastat tagasi, automaatkäigukast ja kliimaseade – see kõik on venelaste uhkuseasi, kuigi laiemale avalikkusele väheteada. Selles loos võtame luubi alla XIX saj. lõpul ja XX saj. algul Venemaa autotööstuses toimunud arengud.
Autotööstuse häll on hoopiski Venemaa!?
Sergei Kanunnikov («За рулем») meenutab, et venelased olid suured innovaatorid – näiteks ketaspidurid pole mingi maailmaime ja kliimaseadet kasutasid Vene (idee)autod ammu enne seda, kui mujal maailmas see (umbes 60 aastat tagasi) popiks sai.
Paljud uuenduslikud seadmed ilmusid Venemaa autotööstuses välja väidetavalt peaaegu samal ajal kui mujal ja isegi varem.
Tänapäeva populaarseima sõiduki, elektriauto tootmisega tehti Venemaal algust juba üle-eelmisel (19.) sajandil – umbes samal ajal, kui Ameerikas ja Euroopas mingite analoogideni jõuti.
Esimene diiselsõiduk tehti Venemaal umbes 90 aastat tagasi, kuid esimese esiveolise autoni jõuti alles XX saj. 60ndate keskel, kui mitte arvesse võtta esimest Ippolit Romanovi elektriautot, mis oli samuti esiveoline.
Esimese sõiduauto esitlus
Venelased on täiesti kindlad, et nende autotööstus on maailma parim ja maailma esimene ja kui lennukitööstus poleks vahele tulnud ja hakanud ehitama nii häid lennumasinaid, et autod pidid leppima ülejäävaga, siis poleks täna Venemaale autonduses vastast.
1896. aasta kuulsal Nižnegorodski tööstuslaadal esitlesid Pjotr Freze ja Jevgeni Jakovlev ühesilindrilist masinat võimsusega 1,5-2 hobujõudu, mis oli projekteeritud Benz Velo konstruktsiooni aluseks võttes.
Ent huvi sõiduki vastu oli tagasihoidlik ning maksejõuliste huviliste osa veel madalam. Enam-vähem arvestatav autotööstus hakkas Venemaal tekkima alles pärast 1905. aasta revolutsiooni.
Esimene vene elektriauto
Esimese elektriauto ehitas Ippolit Romanov aastal 1899. Tol ajal suutsid sellised autod konkureerida Euroopas ja USAs võrdsetel alustel bensiiniautodega, ei mingit imet – auto on auto!
Ippolit Romanov tegi veovankri ameeriklaste Morris & Salom alusel ja kahe elektriajamiga (kummagi esiratta kohta üks) ning üldvõimsusega 9 kWh. Romanovi loodud auto mahutas kaks reisijat, see ehitati valmis Sankt Peterburgi tehases.
Projektile anti hellitusnimi «кукушка» (kägu, käokene). Peterburis valminud buss kaalus 750 kg, sellest 370 kg moodustas akupakk, millest jätkus koguni 60 km sõidu jaoks kiirusel kuni 35 versta tunnis (39 km/h).
Romanovi elektriauto oli muide ka esimene esiveoline sõiduk Venemaal. Aga esimesed väikeseeria elektriautod LAZ-NAMI-750 ehitati pool sajandit hiljem, 1951. aastal samas tehases, mis hiljem LAZ busse tootis.
Esimesed ühissõidukid
Esimene venemaist päritolu buss sündis Ippolit Romanovi osavõtul koos “Käokesega”, suutis sõita 20 km/h ja kuni 60 km ning sellesse mahtus koguni 17 inimest.
1902. aastal valmis Moskva külje all Gatšinas, vabrikus Duks esimene Romanovi loodud 20-kohaline omnibuss, mis oli mõeldud teenindama peeneid Moskva hotelle. Esmakordselt kasutati sellel õhkrehve.
Naljakal kombel ei erine XXI sajandi esiots kuigivõrd XX sajandi alguse Venemaast: elektritanspordi levikuks oli vaja valitsuse tuge. 19. jaanuaril 1901. aastal esitas Romanov Peterburi riigiduumale avalduse 10 liini avamiseks – see nõudnuks 80 e-omnibussi valmistamist, mis kõik kokku läinuks maksma umbes pool miljonit tollast rubla.
Projekti rahastamiseks otsustati luua aktsiaselts, mis peagi aga konkurentide – arvukate vankritootjate ning ka hobutrammide omanike – survel suleti. Ühtlasi peatati kõik Romanovi elektrisõidukite projektid ja Venemaa valis sootuks teise transpordi arengusuuna.
Loominguline ja tegelikult lausa geniaalne Ippolit Romanov aga pettus kogu ettevõtmises sedavõrd, et vahetas valdkonda, kus siiski jätkas elektriliste sõidukite arendamist.
Tollase žurnaali «Автомобилист» andmetel oli 1914. aasta keskpaigaks Venemaal valminud koguni 8 erinevat elektrilist sõiduki prototüüpi: 4 veoautot, 1 kolmerattaline furgoon kaubavedudeks ja 3 kergsõidukit.
Ajakirjas selgitati, et elektritranspordil võiks olla suur tulevik, kui see ei kohtaks konkurentide vastuseisu, mille tulemusena tekitatakse üldsuses eelarvamusi ja survestatakse valitsust toetama märksa ebaefektiivsemaid ja kallimaid transpordivariante.
Seeriatootmisse jõudsid bussid Venemaal alles 1920ndatel aastatel ja need ei olnud elektrilised: revolutsioon ja riigipööre katkestasid ühe võimaliku üleilmse pioneerimise ning tulemust me teame. Ippolit Romanov võinuks ju teistes oludes olla omaaegne Elon Musk ning rohkem kui sada aastat hiljem ei imestaks keegi elektriajami üle.
1901, esimese veoauto esitlus
Esimene venemaine veoauto oli taaskord seotud Pjotr Freze isiku ja ettevõttega. 1901. aastaks valmistas tehas (tolle aja sõnastuse järgi) esimesed 3.5 hj, 4.5 hj ja 8 hj mootorvankrid (tõsi, need koostati imporditud osadest ja aluseks võeti välismaised sõidukid).
Võimsama mootoriga versioonis suutis sõiduk vedada kuni 960 kg kaaluvat koormat. Venemaiseid Freze ning teiste ettevõtete veoautosid valmistati väga piiratud arv ning sedagi eritellimusel.
Loe siit, kuidas 2018. aastal lasti Venemaa teedele lahti isejuhtivad sõidukid
Kaanepilt: Unsplash, Victor Malyshev
