Kohe on käes aasta 2023, infoajastu lokkab ning igaüks võib interneti abiga oma tervisemurele umbkaudse diagnoosi panna. Seejuures pole vaimne tervis enam ammu tabuteema, vastupidi – erinevatest psüühhikaprobleemidest rääkimine on saanud suisa omamoodi moeasjaks ning enda hädasid julgetakse maailmale näidata, kartmata saada külge halvustavat “hullu” silti. Süveneme iiri neuroloog Suzanne O’Sullivani esimesse raamatusse “Kõik toimub su enda peas”, et saada aimu, mis imeloom on psühhosomaatiline haigus.
Paanikahäired ja depressioon tõukavad hoogu nii meditsiinitööstusele, ettevõtjatele, kes toodavad lahendusi nagu meditatsiooni-äpid ja mürasummutusega ruumid kaubanduskeskustes, aga ka kõiksugu sotsiaalmeedia-gurudele ja “ravitsejatele”, kes lubavad su allasurutud lapsepõlvetraumadega tegeleda.
Selles virrvarris oleks äärmiselt paslik lugeda, mida võib meile sääraste tervisemurede kohta rääkida neuroloog. Ning jõuda järeldusele, et ehk pole me lähiajal saamas südameatakki või ei kannata rauapuuduse all, vaid peaksime minema hoopis psühhiaatri jutule.
Psühhosomaatiline häire on seisund, kus vaevused psüühhikas kutsuvad esile kehalisi muresid: tugev stress, kurbus või viha võib avalduda näiteks tohutu väsimuse või lööbena, kuni halvatuse või pimedaks jäämiseni välja. Need sümptomid on täiesti tajutavad ja painavad, ent ükski arstlik läbivaatus ei suuda leida tõendit võimalikust haigusest, ainus võimalus hädadest lahti saamiseks on ravida oma sassis ajukeemiat.
Alates 1991. aastast närviarstina töötanud ning nüüd Londoni riiklikus neuroloogiahaiglas konsultandina tegutsev Suzanne O’Sullivan tõdeb, et psühhosomaatilise haiguse all kannatab pea iga viies arstile jõudnud patsient. Keerulisem on aga nendega, kes ei julge diagnoosi saades endale tunnistada, et mure on vaimus, mitte kehas.
Tema 2015. aastal ilmunud ja rohkete preemiatega auhinnatud esikteos “Kõik sünnib su enda peas” räägib seitse tõestisündinud (ja sageli, tänu taevale, ka õnneliku lõpuga) lugu just nendest eelmainitud gruppi kuuluvatest patsientidest, kellega autor oma karjääri jooksul on kokku puutunud. Need on juhtumid inimestega, kes meelsamini istuks ratastoolis ja käiks mööda haiglaid, et leida endal võimalikku multiskleroosi, selle asemel, et tegeleda oma raskest vaimsest pingest põhjustatud tüsistustega, mis näilise multiskleroosi sümptomid avalduma panevad.
Kuna olen ise aastaid ärevushäirega maadelnud, olid need kui rahustavad õuduslood, mis andsid julgust jätkata tööd enda kallal. Ehkki detailsed sümptomite kirjeldused panid kohati peopesad higistama ja lõid pulsi lakke, võisin vähemalt rahuliku südamega mõelda, et “Näe – kellelgi läks veel hullemini” ja tuletada endale järjekordse kummalise terviserikke korral meelde, et kui häda läheb natukese ajaga sellele keskendumata üle, on tegu mu vana sõbra, ärevusega.
O’Sullivani raamat on kirjutatud soojalt ja samas diskreetselt, nagu üks hea populaarteaduslik teos peakski olema. Seal on harivat infot vaimse tervise ravi ajaloo kohta ja lihtsad seletused keerulistele nähtustele ning terminitele, mis on samas presenteeritud nii, et ka teemaga tuttavamal lugejal oleks põnev.
Soovitan see soojalt poest üles otsida, kui oled end aastavahetuseks tööl pooleks rabanud ja pingelangusega tuleb eikusagilt kallale veider külmetus või siis jõuab ootamatult kohale, et pimedat ja masendavat talveilma on ilmselt alles veel pea kolm kuud. Ikka selleks, et me vaid pelgalt ei räägiks oma peaasjadest sotsiaalmeedias, samal ajal kui eesti mehe perearstikabinet on endiselt kiirabiauto ja põhikoolilapsed krõbistavad antidepressante.
Kaanepilt: Mia Tohver
