Luuletaja ja muusik EiK paneb iganädalaselt kokku umbes 30-minutilise sõidumuusika playlisti, mida autos olles, rattaga pedaalides, pargis jalutades või ka kodus toimetades kuulata. Iga loo juures on lühike kirjeldus, miks just see pala kuulajat kõnetada võiks. Ava Spotify, vajuta “mängi” nuppu ja naudi!
Selle nädala laulud rändavad 70ndatest tänapäeva, teevad ringi ümber 2008. aasta ja vahepeal põikavad eelkäijaid meenutades oma kõlaga ajas tagasi. Nõiduslik synth pop, hõiskav estraad ja plaadipoest mõned vanad tolmused vinüülid välja kaevanud norra hiphop. Pisike turgutus enne saabuvat nädalalõppu. Eelmisel nädalal soovitatud muusika on siin: EiK soovitab: Sõidumuusika – aga mitte ainult – 2/2023
Kõik sõidumuusika playlistidesse kogutud lood on nüüd ka ühes paigas koos:
Mina “I Discorsi”
Natuke eeskujulikku estraadimuusikat Itaalia rahvuslikult aardelt, kes pole viimased 30 aastat andnud kontserte ega intervjuusid, edastades samal ajal ikka igal aastal oma kodumaa edetabelites uusi tegijaid. See pala on eriline maiuspala just oma võimsa kulminatsiooni tõttu, kus kohtuvad võidukalt hüüdev orkester ning solisti võimas vibrato.
Ivan Ave “Bread”
Taasavastasin hiljuti selle tõelise lemmiku, kes muuseas on oma palas “Hello” seadnud sõnu taustale, mis eelmainitud lauljanna Mina lugu sämpeldab. Ivan Ave on norra räppar, kes juba aastaid tagasi leidis väga konkreetse niši ning jätkab nüüd kindlameelselt selles stiilis pärlite väljaandmist. Kõigis Ave’i lauludes kohtuvad skandinaavia kargus, 80ndatest ja 90ndatest inspireeritud retrohõngulised taustad ning tema mõnusalt laisad ja kohati flirtivad vokaalid. Iga loo puhul on tunne, justkui oleks mees räppinud terve aja nii, et üks suunurk on pisut üles kergitatud. Ta on lihtsalt cool. Samamoodi ka uusimas palas “Bread”.
Glass Animals “Gooey”
Üks siidine biit Glass Animalsi 2014. aastal ilmunud debüütalbumilt. Need mahlakad madalad sagedused ja veetilkasid jäljendavad heliefektid võivad läbi pimeduse veeredes tõeliselt hästi töötada.
WAYNE SNOW “Nina”
Eelmine Glass Animalsi laul meenus just seda WAYNE SNOW rütmi kuulates. Palavikuline õõtsumine, kus mullitavad süntesaatorid ja pehmeid lõuahaake jagavad trummid viivad su rändama kuhugi ägedasse paralleelreaalsusesse.
Char “SHININ’ YOU, SHININ’ DAY”
Loo autorit Hisato Takenakat on nimetatud üheks parimaks jaapani kitarristidest ja neid gruuve kuulates ei saa ma eriti vastu vaielda. 70ndatele omaselt mõnus pikk ja rohkete soolode ning kordustega lugu, mis laseb sul vahepeal oma mõtetega mujale rännata ning seejärel tulla taas fookusega muusika juurde tagasi.
Grant Green “Maybe Tomorrow”
Nüüd aga natuke õhtuselt pehmet jazzi. Kui selle loo kunagi avastasin, tahtsin seda eelkõige laheda plaadikujunduse pärast kuulata – unenäoliselt sädelev valge särk ja päikeseprillid, mega maitsekas foto ju! Alles hiljem selgus, et tegu on ühe parima jazz-kitarristi loominguga, mis tõstab su oma kõlaga kõrgele halli taeva kohale.
Future Islands “Little Dreamer”
Viimasena synth pop aastast 2008. Lisaks kõigele muule saavad siin kokku natuke kõhedusttekitavalt kriuksuv süntesaator, rütmimasin, nopped kusagil salvestatud linnulaulust ja vokaal, mis võib oma heleda hääle ja sentimentaalsete sõnadega kergesti pisarad silma tuua. Loodan, et su päev on ilus!
