KolmapÀev, 16. oktoober 2024
Pole midagi mÔnusamat kui vÔtta suvepÀeval kÀtte hea raamat ja kÀia siitilmast tÀiesti legaalselt korraks Àra. Anname Acceleristas aeg-ajalt ikka mÔne konkreetse raamatusoovituse.

Sellesuvisel lugemislaual vĂ”iks olla Mike Pitts’i kirjutatud “Kuningas asfaldi all: kuidas arheoloogid leidsid Richard III”. Allpool ka eksklusiivne katkend, mille Accelerista lugejate jaoks valis spetsiaalselt raamatu tĂ”lkija Triin Olvet.

Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt vĂ€lja vana kloostrikiriku mĂŒĂŒrid, siis leidsid nad sealt ĂŒhe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kĂ”verdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mÔÔgajĂ€lgi.

Kas see vĂ”ib olla viimane Plantageneti kuningas Inglismaal, Richard III, kurikuulus kĂŒĂŒrakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuningas ikka oli nii halb inimene vĂ”i on tema maine Tudorite laimukampaania tulemus?

Milline ta vĂ€lja nĂ€gi – kas tema portreed vĂ”ivad olla ilustatud? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Rooside sĂ”ja lĂ”petanud Bosworthi lahingus Leicesteri kĂŒlje all, siis kuidas kuningas ikkagi suri – mÔÔga, oda vĂ”i kirve lĂ€bi? Teadus annab sellele vastuse.

Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille kÀigus pÔimusid tihedalt arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad.

See kĂ”ik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jĂ€lgisid „meie sajandi Tutanhamoniks” nimetatud Richard III teemalisi uudiseid miljonid inimesed. SeetĂ”ttu pĂ”ikab autor ka meedia, teadlaste ja huviliste omavaheliste suhete keerukatesse telgitagustesse: kĂŒsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu tĂ€pselt tuleks need matta, jĂ”udis viimaks vĂ€lja Briti parlamenti ja kohtusse.

Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on lĂ€bi viinud vĂ€ljakaevamisi Stonehenge’is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud kĂ€sitlevad muuhulgas LihavĂ”ttesaare kujusid. Viimase kĂŒmne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud ka Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja „British Archaeology” ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui rahvusvahelistele vĂ€ljaannetele.

Kuues raamat sarjast “Elav teadus”.

LOE EKSKLUSIIVSELT KATKENDIT RAAMATUST

„Richard III“, 3. vaatus, 4. stseen.

Mehed kogunevad mÀÀrama kroonimise pĂ€eva. nad pĂŒĂŒavad Ă€ra arvata, mida mĂ”tleb Richard. “Sina oled hertsogile kĂ”ige lĂ€hem,” ĂŒtleb Ely piiskop Buckinghami hertsogile, kuid hertsog protesteerib:

„NĂ€o jĂ€rgi tunneme kĂŒll teineteist, kuid sĂŒdant ta ei tunne rohkem mul kui mina teil vĂ”i temal, teie – minul,“ ĂŒtleb ta. „Lord Hastings, teid seob sĂ”prus lĂ€hemalt.“ Hastings on meelitatud. Nad ei ole arutanud kuupĂ€eva, lausub ta, kuid ta annab hea meelega teada, mida iganes nad otsustavad.

Saabub Richard ja jutuajamise kĂ€igus, mis on vĂ”etud otse Sir Thomas More’i teosest „History of King Richard III“ (mis on kirjutatud umbes 30 aastat pĂ€rast kuninga surma), palub piiskopil saata talle maasikaid oma Holborni aiast – lĂŒhikese jalutuskĂ€igu kaugusel roosiaiast, kus Shakespeare kujutas oma nĂ€idendis „Kuningas Henry Kuues“ Richardi isa algatamas sĂ”da, mis kulmineerus Bosworthis.

„NĂ€is hiilgus tĂ€na lĂ”bus, ĂŒlilahke,“ lausub Hastings, kui Richard on lĂ€inud. „Ei ole kristlast, kes saaks temast vĂ€hem kas armastust vĂ”i viha varjata: kes nĂ€eb ta nĂ€gu, teab ta sĂŒdantki.“
Äkitselt tuleb Richard tagasi. ta on vihane. ta sirutab vĂ€lja kĂ€rbunud kĂ€sivarre: minu vaenlased on mu Ă€ra nĂ”idunud! „Pea maha tal!“ röögatab ta, sĂŒĂŒdistades Hastingsit, ja meeleheitel mees viiakse otsejoones tapalavale.

See vaatemÀnguline nÀoilme valetÔlgendus paljastab Hastingsi rumaluse ja Richardi reetlikkuse, ent kannab ka laiemat sÔnumit. Anname sageli hinnanguid vÀljanÀgemise pÔhjal, langetades vÔÔraste inimeste kohta silmapilkseid, isegi alateadlikke otsuseid.

On nad usaldusvÀÀrsed, seltsivad, liiderlikud, omasooiharad, vĂ€givaldsed, domineerivad vĂ”i agressiivsed? PsĂŒhholoogiline uuring vĂ€idab, et paneme sellistes hinnangutes sagedamini tĂ€ppi kui eksime. Siiski ei pane me tĂ€ppi nii sageli, et vĂ”iksime kindlalt toetuda esmamuljele.
nĂ€od ĂŒhtaegu nii petavad kui informeerivad.

See on osa nende igavesest vĂ”lust. enamiku ajast uurivad arheoloogid anonĂŒĂŒmseid inimesi minevikust – nĂ€gudeta inimesi. Kui Jo Appleby kaevas vĂ€lja luustiku nr 1, nĂ€gi osa temast meest, inimest nime ja identiteediga, inimest omaenese nĂ€oga.

Ent teine, ehk suuremgi osa temast nĂ€gi luustikku – nagu paljude teiste sĂ€ilmete puhul, millega ta oli töötanud ja milles ta tajus kunagisi elus inimesi, praeguseid maised jÀÀnused, mis rÀÀkisid talle elu ja surma tahkudest umbkaudu surma ajal, kuid ei reetnud ainulaadseid isiklikke detaile. Luustikul puudus nĂ€gu.

Kuidas oleks, kui suudaksime nĂ€o usutavalt rekonstrueerida? Sellel oleks ka ajalooline vÀÀrtus. Kriitikud on kahelnud paljude Richard III portreede sarnasuses, seega – vĂ”iks öelda, et vĂ€ljanĂ€gemise jĂ€rgi otsustades – ei aita luustiku nr 1 vĂ€limuse vĂ”rdlemine maalidega meil
tuvastada tema identiteeti.

Kui ta ongi tegelikult Richard (ja selleks ju lootust on), siis saame anda hinnangu portreedele ja see on ajalooliste isikute kujutamise puhul selgelt harukordne vÔimalus.

Kes meist aga jÀÀks peatuma ajaloolise vÀÀrtuse juures? Ehk tuleme paremini toime kui Hastings – ning vahest ka Shakespeare ja sugupĂ”lvede kaupa peaosatĂ€itjaid – ja saame tundma ka tema sĂŒdant?
Inimese kolju on sama ainulaadne nagu inimese nÀgu, vÀidab Caroline Wilkinson.

Siiski oleme programmeeritud lugema ĂŒksnes nĂ€gusid ja kui soovime inimest Ă€ra tunda tema pealuu pĂ”hjal – mida ilmselgelt on lĂ€inud tarvis kohtumeditsiinis alates mĂ”rvajuhtumitest kuni sĂ”jakuritegude ja looduskatastroofideni –, on vaja luude peale ĂŒles ehitada nĂ€gu.

Selle töö pĂ”himĂ”tted mÀÀrasid 19. sajandi lĂ”pus kindlaks Saksa teadlased: pĂ€rast pehmete kudede paksuse laboratoorset mÔÔtmist pea kindlaksmÀÀratud punktides vĂ”is keskmisi statistilisi nĂ€itajaid rakendada paljastel koljudel ja savist modelleerida koed. Sel moel saadi Johann Sebastian Bachi, Dante, Schilleri ja Raffaeli arvatavad nĂ€od – ja ka anonĂŒĂŒmse muinasaegse naise nĂ€gu.

Idee sai populaarseks, kuid kaotas peatselt tĂ”siseltvĂ”etavuse, sest eri kunstnikud said ĂŒhe ja sama koljuga töötades tulemuseks tĂ€iesti erinevad nĂ€od. See kajastas tehnika tollast uudsust, kuid ka nĂ€o tĂ€ieliku rekonstruktsiooni taga seisvat teaduse ja kunstimeisterlikkuse lahutamatut kooslust.

Uuringud jÀtkusid sellegipoolest ning kraniofatsiaalne identifitseerimine on praeguseks ennast tÔestanud ja rahvusvaheliselt kanda kinnitanud töömeetod.

Kaks vĂ€ljapaistvat tehnikat on Vene meetod, mille puhul lihased modelleeritakse kolju jĂ€rgi, ning Ameerika meetod, mille puhul on ainsaks juhiseks pehmete kudede paksus. Manchesteri meetodiks nimetatavale tehnikale pani aluse sealses ĂŒlikoolis töötanud meditsiinikunstnik Richard Neave.

See kombineerib kaht eelmist tehnikat: koljule kinnitatakse pehmete kudede paksuse jĂ€rgi lĂ”igatud pikkusega pulgad ning seejĂ€rel ehitatakse lihastest ja teistest pehmetest osadest koosnev nĂ€gu kihikaupa ĂŒles. See on detailirohke protsess, milles digitaalne tehnoloogia on teinud revolutsiooni nii nĂ€ojoonte tĂ€psemas tundmises (eriti olulist rolli mĂ€ngis selles elavate inimeste piltdiagnostika) kui ka nĂ€gude loomises.

Wilkinson alustas oma karjÀÀri Manchesteris Neave’i meeskonnas ning tema silmatorkavalt lĂŒhikesed blondid juuksed ja tugev lĂ”uajoon jĂ€id paljudele meelde tĂ€nu naise etteastetele arheoloogiaalastes telesarjades, nĂ€iteks sarjas „Meet the ancestors“.

NĂŒĂŒd on ta auhinnatud antropoloog ja kunstnik ning Liverpooli John Mooresi ĂŒlikooli nĂ€olabori direktor; 2012. aastal oli ta Dundee ĂŒlikoolis kraniofatsiaalse identiftseerimise professor. Luustiku nr 1 kolju poleks saanud olla paremates kĂ€tes.

Wilkinson töötas koos Dundee kolleegi Chris Rynniga Leicesterist saadud kÔrgresolutsiooniga fotode ja kompuutertomograafia skaneeringu andmetega.

Kuna ĂŒlikool lootis luustiku identiteedis (vĂ”i selle puudumises) selgust saada uue aasta alguses, vaid neli-viis kuud pĂ€rast luude leidmist, pidi ta esimeste piltdiagnostika skaneeringutega alustama silmapilk, nii et tema arvutiekraanil tiirleval koljul olid nĂ€ha kummalised digitaalse mustuse tĂ€pid; ta pidi ekraanil korrektselt kokku panema kolju eri osad ja asendama kadunud esihamba. Hiljem sai ta puuduvate detailide kohta kinnitust mikro-kompuutertomograafia skaneeringutest.

Tema esialgne analĂŒĂŒs oli Jo jaoks hea uudis: laia suulae, kandilise lĂ”ualuu ja esiletungiva lĂ”uaga kolju kuulus kahtlemata mehele, kuigi selles leidus ka Ă”rnemaid elemente, nĂ€iteks naiselikum laup.

Kasutades suurt pehmete kudede paksuse, lihaste ja nĂ€ojoonte andmebaasi, töötas ta luudega, lisas koljule silmamunad ja digitaalsed pulgad ning hakkas kiht kihilt ĂŒles ehitama ihu, kasutades selleks haptilist tööriista – mehhanismi, mis kandis tema parema kĂ€sivarre ja kĂ€e liigutused ĂŒle ekraanile ning vĂ”imaldas tal asetada paigale digitaalseid savitĂŒkke ja modelleerida neid vastavalt koljule, töötades kogenud anatoomiakunstnikuna aeglaselt ja tĂ€pselt, nagu 21. sajandi George Stubbs, ainult et inimportreedega.

Iga osa loomine pĂ”hines teaduslikel tĂ€helepanekutel. Ta vĂ”ttis aluseks nĂŒĂŒdisaegse valge 30–40-aastase euroopa mehe keskmised nĂ€itajad, valides vahemiku kĂ”hnemapoolse otsa, et see vastaks fĂŒĂŒsisele, mis oli tĂ”enĂ€oliselt 1490. aastatel kohasem kui 1980. aastatel.

Ta asetas keskmises suuruses silmamunad silmakoobastesse, tuletas silmade kuju, lauba ja silmakoopa ĂŒlaserva pĂ”hjal kulmude kuju – luustiku nr 1 kulmud olid madalad ja sirged – ning vormis anatoomiliste ĂŒksikasjade pĂ”hjal suu. Kui ta sammhaaval kolju kallal töötas, ilmus nĂ€htavale nahata, lihaseline nĂ€gu, millele sai ehitada virtuaalse naha. Samamoodi oleks ta valmistanud savist pead.

Luustikul nr 1 oli pisut allapoole pööratud nurkadega suu ja esilekĂŒĂŒndiv lĂ”ug. huuled olid ĂŒsna kitsad, alumine veidi tugevam kui ĂŒlemine, lai ĂŒlahuulevagu tĂ”usis ninani. Piltdiagnostika on eriti hĂ€sti arenenud ninade osas, mis oli kunagi selle valdkonna nĂ”rk koht: „Ninad on praegu meie tugevaim kĂŒlg,“ ĂŒtles Wilkinson. Luustiku nr 1 ninal – nagu ĂŒtlesid luustruktuuri peened detailid – oli suhteliselt terav ots, sirge alaosa ja kerge kĂŒhm.

KĂ”rvu on siiski endiselt raske teha. KĂ”ik, mida vĂ”ib luustiku nr 1 kĂ”rvade kohta öelda, on see, et need olid ĂŒsna suured ja mĂ”istagi olid neil kĂ”rvanibud. SeejĂ€rel lisas Wilkinson kujutiste andmebaasi abil kaela (kohandatud jĂ€medusega, mille mÀÀrasid kindlaks kolju mÔÔtmed) ja Ă”lad, millest parem asus pisut kĂ”rgemal, et sobida ĂŒlejÀÀnud luustikuga.

Pea nĂ€gi vĂ€lja nagu Richard III. VĂ€hemalt paistis see kummastavalt sarnane portreedele, mida wilkinson mĂ€letas end olevat lapseeas nĂ€inud, kuid alles nĂŒĂŒd vaatas ta neid nagu kord ja kohus. Sel hetkel ei teadnud keegi, kuidas edeneb DNA analĂŒĂŒs, ja tal polnud vĂ€himatki aimu, kas luustiku nr 1 identiteet saab kinnituse.

Pisut segaduses ja, nagu ta mulle ĂŒtles, teades, et peab oma tulemusi pĂ”hjendama kriitiliselt meelestatud publiku ees, kontrollis ta oma protseduurid kaks korda ĂŒle. Ta oli rÔÔmus, et tema ehitatud nĂ€gu oli kolju analĂŒĂŒsimise „teaduslikult ja anatoomiliselt tĂ€pne“ tulemus.

Mike Pitts
Kuningas asfaldi all: kuidas arheoloogid leidsid Richard III
282 lk
TÔlkinud Triin Olvet
Raamatut saad osta siit
Kirjastuse Argo FB lehele saab siit

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.