Lõikuskuu teisel nädalavahetusel toimub Käsmus 12. Viru Folk. Isegi männid kõiguvad kapteniteküla kohal 9.-11. augustini Iiri rahvamuusika taktis. Nagu ikka, soovitame seegi kord kohale minna, sest tegu on armsa ja kompaktse muusikapeoga, mille atmosfäär sobib kenasti lühipuhkuse veetmiseks.
https://www.youtube.com/watch?v=kY5u_bMNYkI
Viru Folk ja Käsmu on tosinkond aastat kokku käinud nagu särk ja püksid. Ja meie siin soovitame igal aastal üht: võtke augusti teisel nädalavahetusel suund Eesti kuulsaimale kaptenikülale.
Kes muidu suurtel ja rahvarohketel üritustel käia ei armasta, siis Käsmu tasub reisiplaani võtta, sest festival on kompaktne, armsa atmosfääriga ning pakub mitmeks päevaks erisuguseid tegevusi nii palju, et võtab võhmale. Nagu üks väsitav eesti moodi puhkus ikka.
Suvel toimub igal pool kogu aeg midagi, aga Viru Folk on täiesti omanäoline festival, kuhu saab soovi korral hommikul kohale ja õhtul koju voodisse tagasi sõita.
Ehkki seda siksimist propageerida ei tahaks: jõletumalt loodusvaenulik. Mõistlikum (ja mõnusam) on võtta telk kaasa ja see telklasse üles tõmmata või siis kodumajutuses õhtul kondid sirgeks lükata. Eesti keskpunktis on Käsmu lõikuskuu teisel nädalavahetusel päris kindlasti.
Leida end Eestis Iirimaalt
Tänavu tuksub festivali süda Iirimaale. Nii muusika-, keskkonna-, filmi- kui ka lasteprogramm otsivad seda “miskit, mis ühendab eestlasi ja iirlasi nii kõvasti, et seda sidet niisama ei murra.” Ühesõnaga: lähed Käsmu, aga leiad end pisikeselt Iirimaalt.
Festivali muusikaprogrammist vaatavad vastu Iiri rahvamuusika suurnimed nagu näiteks Shane McGrath, kes on kohal oma bändiga ja torupilliga; Sean Garvey, kes toob kuulajateni traditsioonilise iiri lauluesitamise viisi, kus iga laul on lugu.
https://www.facebook.com/ViruFolk/videos/441891343332425/
Kava on muusikapärle täis, natuke teeb tuska, et tahaks kõiki kuulata, aga ilmselgelt ei jõua. Tuleb teha valik ja siis lavade vahel kõndida. Õnneks on festival juba paar aastat varasemast väiksemate vahemaadega: kogu tegevus on koondunud Käsmu tagumisse ossa. Metsa poole värk.
Aga no iirlased ise on ka… metsa, kaljude ja mere poole.
Tantsi jalad rakku
Iiri pubist tuttav teema: astud sisse, võtad oma joogi, aga maha ei istugi, sest muusik mängib nakatavat viit ja jalg hakkab iseenesest tantsukrampi kiskuma. Kargad kuni kummuli kukud, ise nii õnnelik.
No vot, Käsmus on korraldajatel kavas rahvas samamoodi ära väsitada: reedest alates toimuvad õpitoad, kus näidatakse ette, kuidas iirlaste kombel tantsida, reede õhtul on suur tantsulka ja laupäeval vastu pühapäeva massiivne jämmimine, kus kõik, kellel pill käes seisab, võivad selle ribadeks mängida.
Üldiselt tuleb Käsmu oma kõige lotumad ja sissekantumad jalanõud kaasa võtta, sest kõndimist on palju, kõik ei mahu velotaksodele ja autoga ega isegi jalgrattaga pole festivalialal midagi teha, sest küla ainus peatänav on paksult rahvast täis. Kogu aeg!
Tantsusammul läbi metsa õigele lavale või rahvamajja või Kabelimäele, kust algavad keskkonnaprogrammi retked, on muidugi lubatud liikuda. Peaasi, et keegi pihta ei saaks.
Aga autod ja rattad? Rattaga saab tegelikult festivali tipptunnivälisel ajal külas vaikselt veereda, aga muidu on soovitus jätta see kontsertide ajaks rattaparklasse.
Autoga on hoopis lihtne: sõidad kohale, paned parkima ja unustad kolmeks päevaks. Võsule ja tagasi saab iga poole tunni tagant festivalibussiga. Näiteks.
Metsakümblus ja pimedad ööd
Vahepeal saab muusikast Viljandi. Eks ole ju kuuldud juba kah. Seks puhuks on valikus rikkalik loodusmenüü, kus võib tantsimisest rakku tantsitud jalad pikkade matkadega täitsa veriseks kratsida.
Nali-naljaks, aga kes tuleb kohale Käsmu enda pärast, see võib põhimõtteliselt reede lõunast pühapäeva lõunani ainult matkata. Muusika kostub kaugelt ja Iirimaa hõljub parajates doosides värskes õhus.
Lahemaa Looduskooli retkejuhendajad hoolitsevad selle eest, et keegi igaveseks metsa või mere äärde ära ei eksiks.
Meie soovitame kindlasti proovida kahte asja: müstilist metsakümblust, mis kõlab nagu korralik ugrimugri ja vuuduu ning pühapäeval Mihkel Kanguri maailmalõpuloengut. See viimane saab olema paras egobuust, sest Eestis on asjad kuradima hästi ja tõenäoliselt jäävad kah paremaks kui teistel. Vögöv!
Selle peale teeme ühe iiri kohvi!
Kaanepilt: Heiko Kruusi
